Arhitekt kui alistuja

Aris Kafantaris: „Iga projekt ei pea õnnestuma, proovida tasub, aga kui tehtu luhtub, siis tuleb puudujääkidest õppida ning järgmisel korral paremini teha.“

MERLE KARRO-KALBERG

Aris Kafantaris, Kreekast pärit arhitekt, on 12 aastat töötanud XXI sajandi silmapaistvaimaks ehituskunstnikus nimetatud Jaapani arhitekti Kengo Kuma juures. 1990. aastal loodud bürool on üle 300 töötaja ja esindus nii Tōkyōs, Pariisis, Pekingis kui Shanghais. Kafantaris tegutseb Tōkyō büroos projektijuhina.

Veebruari lõpus esines Kafantaris Tallinnas puitarhitektuuri kompetentsi­keskuse (PAKK) kutsel Baltimaade puit­arhitektuuri konverentsil. Ta tutvustas uurimistööd, milles traditsioonilist Jaapani puslena tuntud chidori ühendust katsetati eri mõõtkavadel ja objektidel: näituse makettidest mööbli ja paviljonini. Iga projektiga avanesid uued võimalused ühenduse edasi arendamiseks, igast projektist kasvas välja uus.

Järgnevalt puidust, arhitektuurist, kultuuriruumidest ja loomingust lähemalt.

Puidust räägitakse kui kestlikust materjalist, mis vähendab ehitussektori ja ka arhitektuuri süsiniku jalajälge. Miks puit sulle kui arhitektile meeldib? Mis eelised on puidul klaasi, metalli ja betooni ees?

Vastan sellele küsimusele ühe konverentsil üles astunud esineja mõttega. Praegu otsitakse ja püütakse leiutada nutikaid, eriliste omadustega materjale. Eeldatakse, et need näiteks puhastavad õhku, on iseparanevad või kasvavad. Kõige selle taga on põhjalik uurimistöö ja nüüdistehnoloogiad. Kui mõtleme puidule, siis see ju ongi täpselt selline nutikas materjal. Puit on tehtud õhust ja päikesest, me saame seda kasvatada nii palju kui vaja ning sellega ühtlasi parandada keskkonda. Betooni tootmiseks on vaja maavarasid ja tohutult energiat. Puit aga neelab õhust CO₂. Puit on peaaegu maagiline materjal. See ei tähenda muidugi, et puitu peaks kasutama igal pool ja kõikvõimalikes tingimustes.

Sa tutvustasid puitarhitektuuri konverentsil uurimistööd, millest on sündinud mitmesugused arhitektuuriobjektid. Selle taga on palju töötunde, katsetamist ning omajagu käsitööd. Kuidas on võimalik selliseid aeglasi ja põhjalikkust nõudvaid lahendusi luua maailmas, kus kõik käib kiiruse, kasumi ja efektiivsuse peale?

Kahtlemata on see katsumus. Pean siinkohal tõdema, et Kengo Kuma nimi annab meile peaaegu et ebaõiglase eelise. Klient, kes meie poole pöördub, teab, et meie ideed on ebatavalised ning ta on valmis leppima, et meie teeme teistmoodi.

Püüame töötada looduslike materjalidega, aga need käituvad tihtipeale ettearvamatult – alati ei saa anda garantiid, me ei oska tulemust ennustada. See käib Kengo Kuma – ja ma tean, et nii pole ilus väljenduda – brändiga kaasas. Meile on lubatud teha teistmoodi.

See pole alati nii olnud, ka Kengo Kumal pole alati sellist vabadust olnud. Tal on olnud õnne ning paar head projekti, mis viisid läbimurdele ja oma tõekspidamiste kehtestamisele. Näiteks 2000. aastal avatud Bato Hiroshige kunstimuuseum: muuseumi fassaad ja katus on kaetud õhukeste puidust ribidega, mis mõjuvad justkui hoone nahk. Niimoodi on puit tuulte ja päikese meelevallas ning on omajagu üllatav, et Kumal lubati sellist asja teha, sest teatavasti ei pea puit säärastele tingimustele kaua vastu. Klient sai arhitektuuri idee tugevusest siiski aru ning oli nõus proovima. Üks kordaminek viis teiseni ning Kuma sai aeglaselt üles ehitada oma maailma. Iga projekt ei pea õnnestuma, proovida tasub, aga kui tehtu luhtub, siis tuleb puudujääkidest õppida ning järgmisel korral paremini teha. Selline mõtteviis soosib pidevat katsetamist ning uute lahenduste otsimist. Keegi ei eeldagi, et katsetused jõuavad standarditesse ning levivad üle ilma, kuid need juhatavad uute teadmisteni.

Sa näitasid Tallinnas, kuidas igast projektist kasvas välja järgmine, tekkisid uued seosed, võimalused ja lahendused. Nimetasid tehtud objekte edasijõudmist hõlbustavateks katseteks, prototüüpideks. Kuidas Kuma büroos sellise käsitluseni jõuti?

Ma olen Jaapanis olnud 12 aastat, kaks aastat sellest veetsin Tōkyō ülikoolis Kengo Kuma stuudios ehk laboris, nagu seda seal nimetatakse. Ülejäänud kümme tema büroos. Ma pole olnud selle idee sünni juures, kuid minu arvates kujunes selline lähenemine välja koos ideega, et materjali tuleb vormida käsitsi ning see annab tulemuseks inimese mõõtkava. Kuma meelest on tema arhitektuur otsekui võitlus industrialiseerimise, automatiseerimise ja tööstusliku ruumi tootmise vastu. Kui mõtleme 1970. ja 1980. aastate brutalismile, betoonist ehitatud hiiglaslikele linnaosadele ja ehitistele, siis näeme, et neis pole midagi inimmõõtmelist, need pole mõeldud inimese kehale, aju ei suuda sellist ruumi hõlmata, see pole meie loomulik keskkond.

Kui ehitada suuri struktuure väikestest elementidest, mille on loonud inimkäed, siis ühtlasi luuakse ruum, mis on inimesele mugav ja kehale arusaadav.

Nii mõeldes võtan ka projekti ette teise tundega, ei keskendu nii palju ideaalsele lõpptulemusele, vaid ootan uudishimulikult, kuhu tee viib ning vaatan igatsevalt juba järgmise projekti poole, et sammuke edasi astuda ning vaadata, mida veel on võimalik teha.

Sa oled pärit Kreekast. Kuidas Jaapan ja Kengo Kuma su ellu tulid?

Mind viis Jaapanisse peamiselt juhus. Kõik ju teavad, et arhitektuuritudeng peab reisima, nägema uusi kohti ning elama vähemalt mõnda aega kodust eemal. Ma alustasin arhitektuuriõpinguid Kreekas, neljandal aastal sain võimaluse minna Barcelonasse, mis, olgem ausad, Kreekast nii väga palju ei erine. Hispaania oli väga tuttavlik, kuigi avaliku ruumi kasutamine ja kavandamine erineb Kreeka põhimõtetest kõvasti. Sain aru, et ma ei saa jääda ainult ühte kohta, sest õppimiseks on vaja väljuda tuttavast keskkonnast. Puht juhuslikult osalesin 2009. aastal kursusel, mida juhendas Kengo Kuma, ja mulle koitis, et Jaapan on ilmselt tuttavast miljööst kõige kaugem paik, nii vaimselt kui füüsiliselt. Sain stipendiumi ning läksin Tōkyō ülikooli Kengo Kuma laborisse õppima. Plaanisin Jaapanisse jääda vaid kaheks aastaks …

Kui palju erineb Jaapan Kreekast? Eestis tunnetatakse, et meil on jaapani disaini ja arhitektuuriga palju ühist: kontekstitundlikkus, minimalism, looduslähedus jne.

Loomulikult on Jaapanit väga lihtne eksootiliseks mõelda ja stereotüüpidesse langeda, öelda, et kõik oli uus ja veider. Jah, Jaapan oli esialgu võõras. Näiteks on väga erinev avalikus ruumis käitumine. Kreekas tuleb oma ruumi eest võidelda ja kätte saadut kaitsta, Jaapanis on kõige tähtsam teisi mitte segada. Kreekas meeldis mulle õues süüa ja kohvi juua, vaadelda inimesi ja olla ise vaadeldud, see oli osa argipäeva etendusest. Jaapanlastes tekitab selline käitumine stressi, esikohale seatakse privaatsus. Loomulikult on need üldistused ja alati on erandeid.

Kuidas jaapani kultuur ja arhitektuur on sinu loomingut mõjutanud?

Kreeka ja jaapani arhitektuurikultuur on nii mõneski mõttes vastandid. Näiteks materjalid. Kreekas on kivi, arhitektuur on raske, palju on müüre, massi. Jaapanis, vastupidi, ehitatakse puidust, pigem horisontaalselt, mitte vertikaalselt, peamisel kohal on katus. Loomulikult tulenevad erinevused loodusoludest. Jaapanisse minnes ma soovisingi ennast distantseerida arhetüüpidest ning läheneda ruumile kohapõhiselt, alustada sellest, mis ruumis juba olemas on.

Tuleme tagasi puitarhitektuuri ja sinu ettekande juurde. Chidori ühenduse nüüdisajastamine ning katsetamine eri mõõtkavadel eeldas palju käsitööd. Kui palju te kasutate moodsat tehnoloogiat ja tehaste võimalusi, usute, et need aitavad ka traditsioone värskendada?

Tehnoloogia kindlasti ajakohastab traditsioone ja traditsioonilisi ehitusviise. Kengo Kuma ütleks praegu, et traditsioon on alati olnud seotud tehnoloogiaga. Traditsiooniline jaapani puusepatöö oli omal ajal väga innovaatiline, need teadmised ei tulnud kuskilt iidsest koopast, ja neid ei kaitstud kiivalt uuenduste eest. Tehnoloogia ja traditsioonid on Jaapanis alati käsikäes arenenud.

Loomulikult on meil büroos 3D-printerid ja laserlõikurid, rääkimata moodsast projekteerimistarkvarast. Nendega uurime ajaloolisi ehitusvõtteid ja arhitektuuri. Me ei tõmba joont traditsiooni ja tehnoloogia vahele. Otsime ajaloost mustreid, tehnikat, materjale ja kasutame nüüdisaegseid tööriistu moodsa ehituskunsti loomiseks. Kuma laboris kasutatakse ka virutaalreaalsust. Me püüame tõesti kasutada kõike, mida saame, et teha väga lihtsaid asju.

Millised teemad teile veel peale traditsioonide olulised on?

Kengo Kuma büroo põhiline filosoofia on vastuseis ühetaolisusele ja mass­tootmisele. Kui uue hoonega alustame, uurime kõigepealt kohta, näiteks millised materjalid seal on. Puit, põhk, savi, laavakivi vms? Sellisel alustusel on palju eeliseid. Esiteks loomulikult kestlikkus. Teiseks on kohalikud materjalid sealse kultuuri osa. Kui piirkonnas on palju bambusest päikesevarje, siis on sellel oma põhjus ja seda tuleb silmas pidada. Kolmandaks, kohaliku materjali kasutamine kohalikul viisil on väärikas ja keskkonna suhtes aupaklik. Sealt edasi algab juba standardsem arhitekti töö, kus vastata tuleb küsimustele, millist ruumi tahetakse luua, mida on vaja disainida jne.

Tähendab, et me kasutame standardimata ehitusmaterjali. Loomulikult toob see kaasa palju katsetamist, katsumusi ja teha tuleb omajagu kompromisse.

Eestis arutavad nooremad arhitektid, kas ehk keskkonna suhtes oleks õiglane üldse vähem ehitada. Iga uue hoone rajamisega kaasneb ju materjalide tootmine, transportimine, ehituskulud jms. Ehitamine on väga suure CO2 jalajäljega. Kui palju te oma büroos nende teemade üle mõtisklete?

See on raske küsimus. Me ei arutle kindlasti nii, et kõige parem viis praegustest kriisidest väljumiseks on ehitamata jätmine. Teisalt leiame end sageli olukorras, kus püüame veenda klienti, et too vähem ehitaks. Näiteks tullakse meie juurde sooviga ehitada mäeküljele 20 000 ruutmeetri suurune hotell. Arhitektina tahaksin kohe hüüatada, kui kole ja raiskav see on. Niimoodi me kellelegi muidugi ei ütle, kuid küsime kindlasti, kas klient on oma soovis ikka täiesti kindel. Juhime tähelepanu hoopis koha väärtustele, näitame, et see, mida tahetakse, võib paiga rikkuse hoopiski hävitada. Tihti on sellisest selgitusest kasu. Meie juurde ju tullaksegi eelneva teadmisega, mida teeme ja kuidas ruumipoeesiat loome, ja seepärast usaldatakse ka meie arvamust. Tihti võtame vastu ka selliseid projekte, millest teised bürood on ära öelnud. Kengo Kuma ütleb sellistel puhkudel ikka, et püüame sellest teha parima, mida suudame ja sellega minimeerida kahju keskkonnale – võitleme parima arhitektuuri eest. Ma näen selles positiivset ellusuhtumist. Arhitektina peame ka enda suhtes ausad olema, mitte ennast lollitama. Kõige ökoloogilisem maja on ehitamata jäänud maja, kõigel, mis me teeme, on mingi mõju keskkonnale. Meie asi on mõju vähendada, maksimaalselt leevendada.

Kliendi ümberveenmine eeldab head läbirääkimisoskust. Kui palju tuleks inimestega töötamist arhitektidele õpetada?

Kõlab kui hea mõte, aga kui järele mõelda, siis ma ei tea, kuidas seda teha. See, millest sa räägid, on ju elementaarne eluga hakkama saamise oskus, mida on vaja kõigil. Nii arstidel, ametnikel, advokaatidel, ökonomistidel jne.

Arhitektuur ilma kliendita ei sünni, arhitekt ei loo peaaegu kunagi oma lõbuks või sisetungi ajel. Ka ruumi valmis saamiseks on enamasti vaja kedagi kolmandat, kes paberile pandud mõtted ruumiks ehitab. Kõik välisosalised lisavad arhitekti loomingusse oma nüansse, oma mõtteid. Kuidas üks looja sellega lepib, et tema looming ei ole lõpuks enam tema oma?

Paljudele arhitektidele on see pärast kooli lõpetamist ebameeldiv avastus. Lahkusin ülikoolist kujutlusega, et saan arhitektuuri luua nagu luulet. Aga see pole nii. Arhitektil pole kontrolli selle üle, mida vajatakse ja mis valmis ehitatakse. Ma pidin ennast arhitektina ümber mõtestama. Näen ennast nõuandjana, kellel on unikaalsed oskused ja võimalus juhtida ja juhatada neid, kes ruumi tellivad ja ehitavad. Jah, tuleb olla diplomaat ja müügimees, aga väga ettevaatlik. Tuleb aru saada, et me pole kirjanikud või maalikunstnikud, oleme peaaegu nagu poliitika kujundajad. Paikneme võimu, raha ja ehitatud keskkonna vahel.

Kuidas pragmaatilises, efektiivsust nõudvas maailmas ehituskunstiga tegeleda saab? Mida soovitada koolist ideaalidega tulevatele arhitektidele, kes tahavad luua ruumipoeesiat, kuid selgub, et see polegi võimalik?

Minust oleks ebaõiglane midagi soovitada, sest iga kord, kui me büroos tahame teha midagi erilist, ruumiga „luuletada“, siis toetab meid Kengo Kuma, andes meile võimalused, mida teistel pole.

Soovitad saada sama kuulsaks?

Ei, see pole hea soovitus, sest keegi ei saa kuulsaks saamist planeerida. Palju oleneb õnnest ja õigel ajal õiges kohas olemisest.

Püüan soovitada midagi praktilisemalt. Arhitektina hoolime nüanssidest, mida kliendid tähelegi ei pane ja millest nemad ei hooli. Meil on teised prioriteedid. Tuleb aru saada, mis on kliendile oluline, mida ta soovib. Ilma selleta ei ole võimalik ka arhitektil oma ambitsioone ja tõekspidamisi ellu viia. Arhitektil võib selle mõistmine võtta kaua aega. Kui anda kliendile, mida ta tahab, siis saab projekti sisse panna ka poeesia.

See tähendab, et tihti tuleb mõnel heal ideel minna lasta. Kui palju on vaja töö käigus kompromisse teha?

See on igaühe enda otsus. Meie teeme büroos palju kompromisse. Kengo Kuma on kirjutanud raamatu „Alistumise arhitektuur“ („Architecture of Defeat“, 2019), kus ta ütleb, et arhitektil tuleb ära õppida kaotamine.

Kool selleks ette ei valmista.

Jah, ei valmista. Võib-olla on selline arusaam omane just Jaapanile, mida pidevalt laastavad katastroofid. Jaapanis teatakse, et kunagi ikka tuleb taifuun ja põrmustab kõik inimese loodu.

See suhtumine erineb ilmselt Kreekas ehitatud keskkonda suhtumisest. Kreeka on ju arhitektuuri häll – kui midagi rajatakse, siis ikka aasta­tuhandeid vastu pidama.

Jah, nii on. Jaapanis keskendutakse taastumisele, olukorrale pärast taifuuni. Kengo Kuma on väga osavalt selle oma arhitektuuri põiminud. Mõnikord sa lihtsalt kaotad ja tuleb vaadata, kuidas sealt edasi minna.