Järgmine suur samm on ette võtta paljud väiksed asjad

Maastikuarhitektuuri ja maastikuehituse jalajälg on üllatuslikult palju suurem, kui seni arvatud. Kuidas seda vähendada?

KARIN BACHMANN, MIRKO TRAKS

„Viiskümmend aastat pärast puhta õhu seaduse vastuvõtmist on reostus kogu maailmas hullem kui kunagi varem. Nelikümmend aastat pärast puhta vee seadust kaalub plast ookeanis üles seal elavad kalad. Nelikümmend aastat pärast ohustatud liikide seadust on maa elurikkus järsult langemas. Ja pärast mitukümmend aastat kestnud kliimakokkuleppeid kliima allakäik muudkui kiireneb“.¹

Lugematud kokkulepped, raam­dokumendid, agendad, juhised, voldikud ja brošüürid ei ole motiveerinud kedagi päriselt midagi muutma. Rakendusaktidest, vähemalt näilisest poliitilisest tahtest ja ka temaatilistest toetustest hoolimata tehakse ikka nii, nagu on viimastel aastakümnetel mugav olnud. Küsimus on ilmselt mõõtkavas, milleni sellised kokkulepped jõuavad. Muutuste elluviijad ei ole tegelikult tippjuhid ega ka mitte töötegijad, vaid keskastme ametnikud, kes võtavad vastu põhilised otsused ning on tihe filter: nemad otsustavad, millised otsused üldse jõuavad ametkondlikus hierarhias ülespoole kaalumiseks ning millised tööd lõpuks realiseeritakse ning millises mahus. Ükski rohujuuretasandi ruumiline algatus ei leia laiemat kõlapinda enne, kui kaasa hakkavad mõtlema ka keskastme ametnikud ning omavalitsus nende tegevuse kaudu eeskuju näitab. Alles seejärel hakkab mõtteviis laiemalt levima.

Euroopa Liidu elurikkuse strateegia aastani 2030² räägib muu hulgas elurikkuse loomise ja säilitamise vajadusest just linnakeskkonnas, kuhu inimesed on suurel arvul kokku kogunenud. On aru saadud, et linnu ümbritseva looduskeskkonna arvel ei ole enam võimalik linnas elada. Õigupoolest on teinekord looduse asemel seal tegemist kilomeetrite viisi laiuva intensiivselt majandatava põllumajandusmaastikuga, mille elurikkus jätab palju rohkem soovida kui loomulikult heterogeenses linnas. Seega, kõike seda arvesse võttes tuleks nii elurikkusele kui ka muude loodushüvede hoidmisele aktiivselt ja esmajärjekorras tähelepanu pöörata just linnas, kujundada linnamaastik ümber eluslooduse püsimist ja arengut silmas pidades.

Ometi on meie uuselamurajoonid endiselt parklamaastikku sobitatud laenukõlbulik kinnisvara. Parklatest ülejäänud alal kasvab aga hoolsalt pügatud muru ning odavate vanglastiilis traataedikute sisse on paigutatud mänguvahend tootjalt, kes parasjagu kõige aktiivsemalt oma kataloogiga tellijale närvidele on käinud. Ümbruskond on vaesestatud, rahul ei ole ei elanikud ega arendajad, kuid ometi vorbitakse tuimalt samu nürisid lahendusi, sest ruumi hierarhia on pahupidi: fookuses ei ole mitte inimene, rääkimata taime- ja loomaliikidest, vaid transpordivahendikesksed normid.

Looduslahendused

Linnas vaadatakse suurest osast looduse võimalustest mööda, kuigi looduse protsessidega kaasaminek lahendaks kõik meie probleemid. Need protsessid toimivad ideaalselt: vesi imbub maasse, puud annavad varju, rohttaimed jahutavad maapinda, putukad tolmeldavad taimi jne. Süsteemi osised toetavad üksteist ning sõltuvad üksteisest, nii et ühte osa riivates saab viga ka kõik muu. Meil oleks tarvis teha vaid üht: lasta neil protsessidel toimida. Kuid just see ülesanne ei ole inimesele kontimööda.

Torustike järjest suuremaks ehitamise ja vihmavee loomulikust aineringest kõrvalejuhtimise asemel tuleks keskenduda vee kohapeal immutamisele. „Linnaruumis on kõvakatteid 50–90 protsenti, mis tähendab, et immutamata jääb 40–83 protsenti sademeveest. Looduslikes elupaikades jääb sama sademehulga juures immutamata vähem kui 20 protsenti vihmaveest.“³

Linnas on peale kõvakatete palju sageli niidetavat murupinda. Sellises murus on enamasti viit liiki taimi – need, mis taluvad niitmist. Nende juurestik ei tungi sügavale, sest taimed jäävad niitmisega järjest nõrgemaks. Seetõttu kasutavad nad ka vihmavett vähem ning juhivad seda halvemini. Linnaniidul kasvavate looduslike liikide juured võivad seevastu olla mitu meetrit pikad. Sellised taimed kasutavad ise palju vett ning kobestavad juurestikuga pinda, nii et vesi saab kiiremini maa sisse imbuda ja jõuda lõpuks läbi mullakihtide filtri põhjavette. Samamoodi on linnaniitudest palju abi kuumasaarte vastu. Vastavalt mõõtmistele on näiteks 31kraadise õhu juures niidul maapinna temperatuur 30 kraadi, niidetaval murupinnal 37, asfaldil aga 43 kraadi. Seega, kui loobuda suurte muruplatside niitmisest, ei kurnata üle sademeveesüsteeme, aga jahutatakse ka linnaõhku. Kui asendada murupinnad linnaniitudega, jääb ära ka ebavajalik niitmine. Niidetud muru on mõeldud kasutamiseks: pikniku pidamiseks, pallimänguks, päikesevõtuks jne. Haljasalade kasutuse pealiskaudnegi vaatlemine näitab, et umbes 80 protsenti niitmisest on mõttetu, kuna neid muruplatse tegelikult ei kasutata. Niidetakse aga ikkagi vanade kokkulepete alusel ning takistatakse sellega sademevee imbumist ja maapinna jahtumist, aga tehakse ka teistele liikidele raskeks elupaikade leidmine.

Väikeses mõõtkavas vähegi võimaliku – ükskõik, kui väikses mahus – tegemise osas ollakse skeptilised. Mõtteviis, et kui ei saa teha midagi suurt, ei olegi mõtet midagi ette võtta, mõjutab meie ümbruskonda äärmiselt negatiivselt. Mikrokeskkonnad, ka eraldi asetsevad, moodustavad võrgustiku, on liikidele astmeks tuumalade vahel liikumisel. Kokkuvõttes loovad sellised saarekesed tänaval siiski rohelise üldmulje. Linnades ei ole tarvis haljasalade üldpindala suurendada, vaja on hoopis tõsta nende kvaliteeti. See puudutab ka väikest mõõtkava, näiteks väikseid elupaiku, vee immutamist, toiduainete kasvatamist jne. Rohelised servad, ääred, ribad, kivid, loigud ning linna kirjutatud ja kirjutamata normiga vastuolus põõsad ja isetekkeline taimestik on linnalooduse oluline osa, mida tuleks igati soodustada. Selliseid kohti tuleks hoolega hoida, sealhulgas neid ka projektides n-ö ridade vahele kavandada.

Maastikulahenduste mõju ja leevendamine

Maastikuarhitektuur, maastiku ehitamine, on üllatavalt suure jalajäljega ning seda eelkõige terase ja tsemendi tootmise tõttu. Jalajälje jätab nii tootmine, kaevandamine kui ka hilisem hooldus. Kõige väiksem osa on seejuures transpordil. On välja töötatud päris palju viise suhteliselt hõlpsalt maastikulahenduse jalajälje arvutamiseks.

Maastikuarhitektuuri rajamine peab olema kliimaeesmärkidega kooskõlas ja sellel on potentsiaali tasandada ka hoonete ja taristu jälge. Seda nii otseselt – maastik täidabki otseselt infrastruktuuri rolli – kui ka kaudselt – kliimaga arvestava uue esteetika kaudu. Dilemma seisneb selles, et osa funktsioonide täitmiseks on ka maastikus kõvakatet siiski vaja, näiteks mugavaks veeremiseks, vaegnägijatele ja -liikujatele, samuti on tarvis treppe, tugimüüre, varjualuseid jms. Tuleb otsida tasakaalu ja loobuda ehitusmugavusest tingitud kõvakattega pindadest: näiteks tõmmata harva kasutatavatel (ääre)aladel kõvakatet kokku, kasutada muid n-ö pehmeid pindu (murukivid, kärgkivid), rohkem puistematerjale jne.

Üha suurem probleem on mullaviljakuse vähenemine. Seda saab parandada sellega, kui pioneertaimedel lastakse kasvada, välditakse mulla väljavahetamist ja asendamist ning luuakse vastavalt tingimustele pigem looduslike kasvukohatüüpide ekvivalente.

Uute hoonete-platside ehitamisega kaasneb enamasti suures mahus seniste struktuuride lammutusjääke, mis suunatakse tavaliselt purustusse ja siis kas kuhugi täiteks või prügimäele. Tuleks aga hoopis mõelda välja uusi võimalusi, näiteks tooteid, kus saab võimalikult suures mahus kasutada vanu silikaattelliseid, plokke jms. Ja mitte ainult täitena, neid võiks eksponeerida väliruumis, et taaskasutus oleks loomulik, mitte ei jääks n-ö kunstiprojekti tasemele, nagu see on praegu. Kuni ei kasutata ära kohapeal lammutatavate hoonete ja rajatiste materjali ehk kohapealset n-ö karjääri, vaid veetakse see kuskile kaugele maatäiteks ning tuuakse loodusesse lõhutud karjääridest uut materjali juurde, ei ole meil väiksemat jalajälge loota.

Lammutatud maja osade kasutamisega uues kujunduses säilib ka koha kasutajate emotsionaalne side vana hoonega. Sageli on majad, olgugi ehitatud Nõukogude ajal, olnud elanikele tähtsad ning nende osaline uutmoodi kasutuselevõtt ja seeläbi rolli põlistamine hõlbustab uue väliruumi vastuvõtmist ning sellega kohanemist. Tugimüürid, trepid, teepeenrad ning käiguteede sillutised on kohad, kus saaks kasutada vanu silikaatkive, asfalditükke ja betooni. Kuna materjali kvaliteet on ebaühtlane, tuleb põhimõtteliselt kõiki tükke eraldi vaadelda ja teha otsus kohapeal. Nii üksikasjalikku projekti on aga võimatu koostada, seega peab paljude valikute tegemine liikuma ehitusaega, toimuma in situ. Maastikuarhitekti profiil peab laienema ja ta tuleb kaasata juba lammutusprojekti koostamise ajal, et edaspidi kasutamiseks sobivad materjalid välja valida, määrata, mida ladustada, puhastada, lõigata jne. Uute ülesannete tõttu tõuseb alguses nii lammutuse kui ka ehituse hind, aga see on paratamatu lõiv, mida uuenduste puhul ikka maksta tuleb.

Nii tehti näiteks Uus-Veerenni pargis, kus kasutati sealsamas lammutatud asfaltplatsi jääke ja betoonitükke. Kus võimalik, jäeti vana kate jalakäijate alale alles ning kombineeriti uued tegevusvõimalused vanade materjalidega arvestades. Töö põhimõtted olid projektis teada, kuid lõplik lahendus kujunes alles ehitusplatsil, ehitajatega koos mõeldes ja tehes. Nagu uute asjadega ikka, on väga suur osa suhtlusel. Tuleb veenda tellijat ja ehitajat, ilmselt on tarvis selgitusi ka parki tulnud inimestele. Kuid just eluliste näidete varal julgevad ka teised vanu materjale julgemalt kasutusse võtta. Kuigi kogu maailma üüratu raiskamise taustal on see üks pargike tõepoolest väike ega muuda esialgu suures pildis justkui midagi, levitab see uut mõtteviisi ning mitu väikest pargikest annavad lõpuks kokku suure.

„Kui me püüaksime tervendada ja kaitsta iga suudmeala, metsa, märgala, kahjustatud ja kõrbestunud maad, korallrahu, järve ja mäge, siis ei lakkaks mitte ainult puurimine, frakkimine ja torujuhtmete rajamine, vaid ka biosfäär muutuks palju vastupidavamaks.“⁴ Seega tuleb tegeleda iga väikese kohaga eraldi, iga kord põhjalikult. Ei tohi anda järele üheski mõõtkavas.

Just seda pidas silmas Brüsseli linnaarhitekt Kristiaan Borret, kui kasutas arhitektide liidu korraldatud rohepöörde­konverentsi kõnes praeguse aja kohta Thomas Lommée 2015. aasta plakatilt pärit kirja „Järgmine suur samm on ette võtta paljud väiksed asjad“ – „The next big thing will be a lot of small things“. Kliimamuutus ei ole alanud ühest mustast pilvest, mis on ühtlaselt ja ühekorraga meile peale vajunud. Muutus sai alguse väikestest ja suurtest tegudest, paralleelselt ja eri ajal tehtust, millel on kokku olnud suur mõju. Järelikult peab olukorda parandama samuti igas mõõtkavas tükk tüki haaval, korraga ja eraldi, et saavutada lõpuks üleüldine paranemine. Nii on muutus tehtav, vastasel juhul sunnib ürituse hõlmamatu maht meid loobuma juba enne alustamist.

1 Charles Eisenstein, Kliima. Uus lugu. Tlk Kaido Kangur. Postimehe Kirjastus, 2022, lk 73.

2 Biodiversity strategy for 2030. Euroopa Komisjon, 2021. https://environment.ec.europa.eu/strategy/biodiversity-strategy-2030_en

3 José A. Monteiro, Ecosystem Services from turfgrass landscapes. – Urban Forestry & Urgab Greening 2017, nr 26, lk 151–157.

4 Charles Eisenstein, Kliima. Uus lugu, lk 65.