Aeglasemalt, vähem, tasakaalukamalt!

Värske Ehituskunst koondab ideid, kuidas planeerida elukeskkonda kahanevale rahvastikule ning kavandada tühjenevat väikelinna.

MERLE KARRO-KALBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Värske Ehituskunst peaks olema kohustuslik lugemine kõigile omavalitsus­juhtidele, kes ikka veel usuvad lõputusse kasvu ning loodavad, et vaatamata kõigele toimuvale on just nende linnake või vallake tõmmanud õnneloosis pikema kõrre ning on õnnistatud elukesk­konnaga, kuhu kõik pikemalt mõtlemata kolida tahavad. Kuigi trendid näitavad, et suurte linnade, Tallinna, Tartu ja Pärnu ümbruse rahvastik on kasvutrendis, tuleb paljudel karmi tõega siiski tõtt vaadata ja tõdeda, et pöörast ja lõppematut kasvu pole kuskilt tulemas ning ootused tuleb maha kruvida heal juhul paigalseisu peale.

Pärast 2017. aasta haldusreformi moodustati Eestis 213 omavalitsus­üksuse asemel 79. Uut haldusjaotust valmistati ette juba 2004. aastast alates, kuid suure vastuseisu tõttu õnnestus see läbi viia alles 13 aastat hiljem. Reformi eesmärk oli väiksemad omavalitsused liita, sätestati, et omavalitsuse elanike alampiir peab olema 5000. Kahaneva elanikkonna tingimustes nähti, et kokkutõmbamine on üks viis, kuidas säilitada omavalitsuste haldussuutlikkus ja pakkuda elanikele kvaliteetselt neid teenuseid, mida neil kodu lähedal on vaja. Viis aastat hiljem ehk praegu koostavad need uued omavalitsused uusi üldplaneeringuid, millega pannakse paika pikaaja­lised arenguplaanid ja ruumi­strateegiad. Määratakse maakasutus ja tuuakse välja potentsiaal. Üldjuhul neis uutes planeeringutes kahanemist ega ka arenguseisakut ei käsitleta, ikka orienteerutakse optimistlikule kasvule. Ometi peaks läbi mängima ka stsenaariumid, mis saab siis, kui kõik jääb samaks või muutub pisut ja palju hullemaks. Selleks valmistumisel tasub värske Ehituskunst läbi lugeda.

Kasv või kahanemine? Eesti rahvastikutrendide aruteludes on juba pikka aega valdav olnud pessimistlik toon, mille tingib maapiirkondade ääremaastumine, väikelinnade väljasuremine ja üleüldine rahvastiku vähenemine.

Juuni alguses avaldati viimase rahva­loenduse esimesed tulemused. Vastupidi levinud arvamusele selgub, et Eesti rahvastik ei ole viimase kümne aastaga mitte kahanenud, vaid hoopis kasvanud. Statistikaamet teatab, et vähenenud on küll tööealiste inimeste arv, aga inimesed elavad kauem, ning kasvanud on eestlaste arv.

Andmeid saab eraldi välja võtta ka elukoha järgi. Selgub, et 2021. aastal elas tunduvalt rohkem inimesi suuremate linnade ümber valglinnas kui aastal 2000. Statistikaameti juhtivanalüütik Kristjan Erik Loik toob välja, et traditsioonilistes väikelinnades on rahvaarv siiski alates 2000. aastast vähenenud ja seega on valglinnastumine suuremate linnade ümbruses seda laialdasem. See n-ö rasvavöö on kõige tihkem pealinna talje ümber, sest rahvaloenduse statistika ütleb ühtlasi, et Eesti suurim väikelinnaline piirkond oli 2021. aastal Peetri alevik, kus elas 6352 inimest, 2000. aastal aga ainult 835 inimest. Väikest kasvutrendi näitab ka linnastumine, kuid seda peamiselt Tallinna arvelt. Teistel linnadel, eriti väiksematel, pole millegi üle rõõmustada.

Kuidas siis planeerida elukeskkonda kahanevale rahvastikule ning tühjenevale väikelinnale?

Leppimine. Eesti vanim arhitektuuri­ajakiri Ehituskunst ilmub vahelduva perioodilisusega juba aastast 1981. Algselt andis seda välja arhitektide liit ning 1980. aastatel ilmus vaatamata kõikidele takistustele ja kaigastele kodarates kokku neli numbrit. Esimese numbri panid kokku Ain Padrik, Ignar Fjuk ja Ado Eigi. Nad leidsid toona, et asjaliku ja järjepideva arhitektuuriteooria ja -kriitika puudumine on üks ehituskunsti ebaühtlase arengu põhjus, ning seadsid eesmärgiks olla kunstilembene, ajalugu austav ja võimalikult humanitaarse kallakuga ning leida kontaktid teiste kultuuri- ja teadusaladega.

Mõnikord aitab elanikest tühjenevas väikelinnas negatiivsuse vastu must huumor. Soome kahaneva väikelinna Puolanka pessimistide ühingu välja antud postkaardid.

Puolangan pessimistien verkkokauppa

2012. aastast on Ehituskunst kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna välja anda. Ülikooli rüpes on ajakirja fookus mõistagi olnud akadeemilisusel ning arhitektuuriteadusel. Alguses vedasid ajakirja arhitektid Aet Ader ja Kadri Klementi, siis osakonna doktorandid, arhitekt Karli Luik ja filosoof Eik Hermann. Nüüdse topeltnumbri on kokku pannud Eik Hermann.

Kolm aastat koostatud mahult raamatulaadne 61. ja 62. topeltnumber kannab pealkirja „Väikelinnad: mittekasvavad“. Teemavalik näitab selgelt, et pelgalt arhitektuurist on Ehituskunst ammu laienenud linnaruumile ja sealt edasi kogu elukeskkonnale, kontakt teiste eluvaldkondadega on saavutatud ning ruumiloomet nähakse nii kultuuri, majanduse, mainekujunduse, turunduse kui ka poliitika osana. Energia-, kliima-, tervishoiu- ja muude kriiside tuules on arhitektuuris enam hakatud mõtlema kasinusele ja sellele, kuidas ehitada vähem, kuidas arhitektuur saaks kitsaskohtadele leevendust ja abi pakkuda, ning ühtlasi ka sellele, mis on arhitekti ülesanne, kui tema ülesanne pole enam uute objektide loomine.

Värske ajakirja numbri tummine materjal on jagatud kaheks suureks alateemaks: avang ja otsing. Avang omakorda neljaks alateemaks: kasv ja mittekasv; linnade kahanemine Eestis; linn ja maa; keskus ja ääremaa. Otsingud on jaotud kaheksasse teemaplokki: tööriistakasti laiendamine; strateegiad; fantaasiad; pärand ja pikk vaade; ühine ruum; linnasüdamed; taga- ja ääre­maisuse potentsiaalid; elementsustamine.

Leidub nii teoreetilisemaid käsitlusi, praktilisi näiteid kui ka visioone, kuidas mittekasvamisega toime tulla. Näiteks ütleb Kasseli ülikooli arhitektuuri- ja disainiteooria professor Philipp Oswalt, et arusaam, nagu kasv oleks eelduspärane ja allakäik tähendab läbikukkumist, on allakäigu tabustamine ja tõrjumine, sellega määratakse kahanevad kohad põlu alla. Positiivsem on kahanemisest mõelda kui muutusest, vaid siis on võimalik sellele neutraalselt ja emotsioonitult läheneda. Positiivset tooni levitab ka Soome väikelinna Puolanka näide, kus kahanemine sünnitas omalaadse pessimismiliikumise. Loodi pessimistide ühing, mis suhtub kahanemisse ja depressiivsesse väikelinna musta huumoriga. Ühingu esindaja sõnab, et pessimism on vabastav, sest nii pole vaja halva mängu juures head nägu teha. Näiteks on välja antud postkaartide sari, mis keerab tavapärase piltpostkaardi mõtte pahupidi, näitab Puolankat nii, nagu see on, ja jagab umbes selliseid sõnumeid nagu „Lõpeta unistamine. Siin Puolankas pole niikuinii midagi“.

Esialgu tundub värske ajakirja maht ehk hirmutav, kuid tekstid on paraja ajaleheartikli pikkused ning pole üleliia koormatud oskussõnadest ega keelepruugist, mida ainult erialaspetsialist mõistab. Arvukad autorid, intervjuud ja skemaatilised illustratsioonid liigendavad tekstimahu parajateks suutäiteks. Kokku on kogutud sel teemal ilmunud teadus-ja ajaleheartiklid, kokkuvõtted raamatutest, magistri- ja doktoritöödest, näited toimetulemise viisidest, kõike seda täiendavad veel asjakohased ilmunud ja ajakirja tarbeks tehtud intervjuud. Ajakiri annab loodetavasti kätte mõttelõnga, et kahanemise planeerimine pole midagi, mille pärast häbi tunda, midagi, mis näitab läbikukkumist ja jätab juurde kõdunemise leha. Selgub hoopis, et kahanevate väikelinnadega ollakse hädas mujalgi ning pea liiva alla peitmisest ning probleemi eitamisest midagi paremaks ei muutu. Olümpiadeviisi – kiiremini, kõrgemale, kaugemale! – vaimus kasvanud asulad peaksid hakkama koonduma hüüdlause – aeglasemalt, vähem, tasakaalukamalt! – egiidi alla.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht