Rohkem Bullerbyt!

Lapsele sobiva linnalooduskeskkonna kujundamisel tuleb arvestada ka täiskasvanute vajadustega ning tagada heakord, ohutus ja mugavus.

RIINA PARM

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) elukeskkonna programmi 2020. aasta kokkuvõttes öeldakse, et maailma rahvastik kasvab jätkuvalt ning eelkõige just linnades. Prognoositakse, et aastaks 2036 elab linnades juba 62 protsenti maailma elanikkonnast ehk 5,4 miljardit inimest.¹ Seetõttu võib linnaloodus ehk skväärid, pargid, linnametsad, linnaaiad, tühermaad ja tänavahaljastus olla oma pakutavate hüvede ehk ökosüsteemiteenustega abiks paljude linnaprobleemide lahendamisel ja tugevdada kõigi linnaelanike, sealhulgas laste eluolu ja tervist.

Laste heaolu silmas pidades luuakse linnas enamasti juurde mängimisvõimalusi. Sageli rajatakse seks otstarbeks uhked tehislikest materjalidest peremänguväljakud, kus domineerivad kiikumise, keerutamise või liulaskmise elemendid, kuid mänguväljakut ümbritsevale looduskeskkonnale ei pöörata enamasti samavõrra tähelepanu. Uuringutest on selgunud, et (linna)lapsed vajavad sagedasemat kontakti just loodusega ning seda vähem struktureeritud kujul ehk võimalusena lihtsalt mängida või mängida looduslike materjalidega eri viisil. Seda on eriti oluline meeles pidada praegu, mil laste mäng linnalooduskeskkonnas nihkub üha enam spontaanselt mängult täiskasvanute kontrolli all planeeritud ja organiseeritud tegevusele. Laste kaugenemine loodusest, struktureerimata vaba mänguaja kahanemine ja keskkonnabarjäärid on viinud ka vähese kehalise aktiivsuseni. Välja on toodud, et üks võimalus laste vaimset tervist ja füüsilist heaolu parandada on just looduskeskkonnas tegutsemine.²

1996. aastal võeti ÜRO elukeskkonna programmi konverentsil „Habitat II“ vastu otsus muuta linnad kõigile elamisväärseks ning tunnistati, et laste heaolu on tervisliku elupaiga, demokraatliku ühiskonna ja hea valitsemistava ülim näitaja. Bogotá linnapea Enrique Peñalosa on lausa öelnud, et lapsed on justkui indikaatorid: kui ehitame hea linna lastele, on meie linn hea kõigile.³

Bullerby mudel

Milline siis on lapsele kohase (loodus)keskkonnaga linn ning kuidas teha linnaloodusest (rohealad, tühermaad, kogukonnaaiad jne) lastele veelgi toredam tegevuspaik?

Tegelikult on lapsesõbraliku keskkonna kontseptsiooni uuritud juba viimased 50 aastat ja siiani ei ole jõutud selles osas ühele arusaamisele. Teaduskirjandusest võib leida ohtralt kriteeriume lapse vajadustest lähtuva keskkonna määratlemiseks, kuid need on sageli suhteliselt ebamäärased ning nende alusel on raske keskkonna tegelikku lapsesõbralikkust uurida ja hinnata. Ka ÜRO lastefond ehk UNICEF on välja pakkunud üheksa kriteeriumi, mille varal keskkonna lapsekohasust hinnata, kuid ka need pole lõpuni head, sest arvesse ei ole võetud ruumilist konteksti.

Aluseks võiks ehk võtta hoopis Aalto ülikooli professori Marketta Kyttä loodud Bullerby mudeli, kus keskkonna lapsele sobivust saab määrata kahe keskse kriteeriumi alusel: laste liikumisvabaduse (indipendent mobility) ja selle järgi, milliseid tegutsemisvõimalusi keskkond lastele pakub (affordance).⁴ Tegutsemisvõimaluste kontseptsiooni autor on USA psühholoog James J. Gibson, kelle käsituses on olulised keskkonna ja selle objektide pakutavad funktsioonid, mida indiviid tajub ja kasutab, või tajub, kuid ei saa kasutada.

Bullerby mudelis põimuvad liikumisvabaduse määr ja keskkonnavõimaluste hulk ning nii moodustub neli eri kvaliteediga laste tegevuskeskkonda. Esiteks Bullerby tüüpi keskkond, mis on nimetatud Astrid Lindgreni lasteraamatu „Bullerby lapsed“ järgi). Teiseks tühermaa (wasteland), kolmandaks vangla (cell) ja neljandaks kasvuhoone (glasshouse).

Bullerby mudel esindab lapse ideaalset kasvukeskkonda, kus on palju tegutsemisvõimalusi ning lapsel piiramatu liikumisvabadus, mis annab lastele võimaluse ümbrust nii kasutada kui ka kujundada. Kasvuhoones on samuti palju tegutsemisvõimalusi, lapsed tajuvad neid, kuid piiratud liikumisvabaduse tõttu ei saa nad ümbruskonna potentsiaali täielikult kasutada. Bullerby tüüpi keskkond võib näiteks olla küla, mõni piirkond linnas või mis tahes mitmekesine keskkond, kus lapsed saavad iseseisvalt uurimisretki teha. Kasvuhoone tüüpi keskkond võib olla Euroopa ajalooline linnamiljöö, mis on täis paeluvaid olukordi ja objekte, kuid lapsed ei saa seal segamatult omatahtsi toimetada. Selline keskkond on küll mitmekesine ja atraktiivne, kuid sinna ei pääse vabalt.

Tühermaalaadses keskkonnas on lastel küll palju liikumisvabadust, kuid keskkond ise on üksluine ja pakub vähe võimalusi. Oluline on märkida, et Kyttä nimetab seesugust keskkonda piltlikustades unist eeslinna, kus laste liikumisvabadus ei ulatu piirkonda ümbritsevasse rohelusse. Keskkonnatüübi nimetus ei tähenda, et tühermaa ei võiks pakkuda lastele mänguvõimalusi, kuna sellised paigad innustavad loomingulisi mänge isegi rohkem.

Vangla tüüpi keskkonnas kehtib Kyttä mudelis liikumisvabaduse piirang, mistõttu on võimatu keskkonda avastada. Lapsed isegi ei taju tegutsemisvõimalusi, rääkimata tegutsemisest või ümbruse kujundamisest. Selline keskkond võib olla mis tahes suletud paik, kus lastel pole aimugi ümbruskonna ahvatlevatest võimalustest.

Äramärkimist väärib ka asjaolu, et üks keskkond võib ühele lapsele näida Bullerbyna ja teisele vanglana, kuna füüsiline, sotsiaalne ja kultuuriline keskkond moodustavad lahutamatu terviku, millega kohanemine sõltub osaliselt nii lapse loomuomadustest kui ka sotsiaalsest kontekstist. Samuti ei pruugi need neli hüpoteetilist keskkonnatüüpi tegelikult olla täielikus vastavuses mudeli rangete piirjoontega ning tegelikkus jääb mõnikord välja toodud keskkonnatüüpide vahepeale. Siiski on see mudel oluline linnakeskkonna tüübi eristamiseks, et teada, kus ja kuidas on vaja linnaplaneerimisega sekkuda keskkonna lapsesõbralikkuse suurendamiseks.

Marketta Kyttä Bullerby mudeli rakendatavust uurisin põhjalikumalt Tallinnas Lasnamäel asuva Vormsi pargi peal.

Vormsi park

Vormsi park asub Lasnamäe linnaosas Kuristiku asumis, selle suurus on 4,4 hektarit. Pargis asub eelmisel aastal renoveeritud peremänguväljak koos viie eri vanusele mõeldud mängualaga, korvpalliväljak, koerteväljak ning nende taha jääb loodusliku ilmega pargiala, kus linnalapsed saavad mängida ja tegutseda. Kevadisel ajal võib park välja näha kui tühermaa, kuid seal kasvavad siiani eelmise sajandi alguses rajatud Nehatu algkooli viljapuuaia õuna-, kirsi‑, ploomi‑ ja kreegipuud. Pargist suvisel ajal möödudes on küllap paljud pannud tähele selle piirkonna rohelust ja lopsakust, mis mõjub kui oaas ja kummaline paik keset kivist ja kõrgustesse sirutuvat kortermajade rajooni. Aastaaegade vaheldumisega muutub siiski ka pargi ilme ning varakevadisel ajal näib park tärkamata roheluse ning tasase reljeefi tõttu tühi ja kõle. Seetõttu võib esmamulje pargist olla täiskasvanule üsna igav, maas vedeleb prügi, mille seast mõned varesed püüavad kraaksudes midagi söödavat leida. Küllap on paljudel raske tajuda, et selline paik võiks olla lastele sobilik ning pakkuda põnevat tegevust.

Selgub aga, et kevadisel ajal tühermaana näiv Vormsi pargi looduslikum ala pakub lastele palju võimalusi nii vabaks mänguks, ettekujutusmänguks, reeglitega mänguks kui ka harjutusmängudeks, mille olemasolu või tähtsust täiskasvanud sageli ei oska märgata. Lastel on ruumi jooksmiseks, leitud puuokstega saab lumes ja jääs kaevata, kive saab vette loopida, lumehunnikutel saab ronida või neil liugu lasta, jää ja muda ootavad uurimist või vormimist jne. Miks on siis kevadel Vormis pargi looduslikul alal näha väga vähe lapsi mängimas ning miks viibivad nad pargis pigem täiskasvanute järelevalve all ning mängivad mänguväljakul ettekirjutatud mänge, nagu liulaskmine, kiikumine, keerutamine jms?

Sellele küsimusele annab vastuse Bullerby mudeli teine kriteerium ehk laste liikumisvabadus. Varasemates uuringutes on laste liikumisvabadust mõõdetud selle järgi, kui kaugele on lastel üksipäini lubatud seigelda. Hiljem on hakatud liikumisvabadust mõistma loana iseseisvalt ringi liikuda vastavalt täiskasvanute seatud reeglitele (nt luba ületada ristmik või sõita ilma saatjata jalgrattaga). Laste liikumispiirangud on enamasti tingitud tihedast liiklusest, vanemate ettekujutusest sotsiaalsetest ohtudest ja laste kontrolli all hoidmise soovist ning puudutavad sagedamini just nooremaid lapsi ja tüdrukuid. Siiski ei järgi lapsed alati vanemate seatud liikumispiiranguid, nad võivad minna kaugemale, kui oli kokku lepitud, ja suurendada oma liikumisvabadust ilma vanemate teadmata. Seetõttu tulebki eristada tegelikku liikumisvabadust ja liikumisluba.

Bullerby mudeli kohaselt tegutsevad lapsed kolmel tegevusväljal, mis näitavad ühtlasi kätte, millised reeglid tegutsemisel kehtivad ja kuivõrd saab keskkonnavõimalusi kasutada. Esiteks eristatakse suunatud tegevuste välja. Sellel väljal tegutsemine on sotsiaal-kultuuriliselt heaks kiidetud. Piiratud tegevusväljal takistavad tegutsemist objektide ja ruumi kujundus, mis ei sobi kõigile kasutajatele. See keskkond võib olla sobimatu kõigile või ainult osale kasutajatest, näiteks puuetega inimestele. Kolmas väli on iseseisva tegevuse väli. Lapsed õpivad esmalt objekte ja nähtusi tundma, milleks neid on julgustatud, see tähendab, et nad tegutsevad enamasti suunatud tegevuse väljal, kuid lapsed on uudishimulikud ning avastavad vanemate kontrolli all olemisele vaatamata keskkonda ka omapäi – sageli vanemate üllatuseks –, sattudes nii iseseisva tegevuse väljale.

Vormsi pargi looduslikuma ilmega alal ilmneb nooremate ja vanemate laste liikumisvabaduses selge erinevus. Väikelaste, eelkooliealiste laste ja algkoolilaste piiratud tegevusega välja moodustavad pargi piirid. Pargi kolme külge ümbritsevad sõiduteed ja kahel küljel parkla, mida täiskasvanud tajuvad ohuna. Suunatud tegevuse välja moodustab pargi mänguväljaku ala, kus lapsed viibivad koos täiskasvanutega, ning iseseisva tegevuse väli on mänguala, kus lapsed parasjagu mängivad. Sõltuvalt mänguala suurusest jääb see vahemikku 1–15 meetrit. Teismeliste puhul on nii suunatud kui ka iseseisva tegevuse väli märksa suurem ning piiratud tegevuse väli vastupidi väiksem, sest nende liikumisvabadus on suurem. Lisaks mänguväljakule pakub teismelistele suunatud tegevust korvpalliväljak ning lapsed ise võtavad vabaduse avastada ka pargi looduslikumat piirkonda. Liiklus piirab teismelisi vähem, sest teismelised liiguvad parki ja pargis ilma täiskasvanuteta.

Lisaks sotsiaal-kultuurilisele keskkonnale mõjutab laste liikumisvabadust see, kuidas täiskasvanud parki ja selle looduskogemust tajuvad ehk kui sobivaks kohaks peavad nad parki nii endale kui ka lastele.

Muu hulgas on välja toodud, et pargi kvaliteedi määravad selle seisund ja turvalisus, keskkonnatingimused ning pargi kasutajad.⁵ Täiskasvanud küll teadvustavad, et loodusliku ilmega piirkond on pargis olemas, mõistavad, mida selles keskkonnas teha saab, näiteks päevitada või piknikut pidada, kuid ometi näib, et takistused kaaluvad pargi loodusliku ala kasutamise üles. Täiskasvanud ei soovi, et lapsed omapäi looduslikul alal tegutsevad ja nende liikumisvabadust püütakse piirata. Samuti soovitakse, et lapsed ei läheks mänguväljaku piiridest väljapoole, sest lähikonna sõiduteed tunduvad ohtlikud.

Vormsi pargi looduslikuma ala kasutamist takistavad täiskasvanute vaatepunktist mugavuste puudumine (maapind on märg, kuid teerajad puuduvad, pole pinke ega prügikaste), puudulik heakord (prügi ja koerte ekskremendid on lastele ohtlikud), inimesed, kelle tegevust võib pidada lastele halvaks eeskujuks.

Selle analüüsi juurest tulen tagasi eelnevalt tõstatatud küsimuse juurde, milline on lapsele sobiva (loodus)keskkonnaga linn ning kuidas teha linnaloodus lastele meelepärasemaks.

Kyttä mudeli alusel on Vormsi park noorematele lastele kui kasvuhoone, mis tähendab, et lapsed võivad küll aru saada, et mänguväljaku kõrval on põnev loodusala, kuid vanemate seatud piirangute tõttu ei saa nad seda avastama minna ja nende tegutsemisvõimalused piirduvad mängualaga. Teismelistele on Vormsi park pigem Bullerby, kuna neil on võimalus looduslikku pargiala iseseisvalt avastada, kuigi seda tehakse arvatavasti sageli ilma täiskasvanute heakskiiduta.

Hoolimata sellest, et Vormsi park on linnalooduse mõttes mitmekesine ja seal saab juba praegu loovalt mängida, on selle potentsiaal praegu siiski kasutamata. Seda takistavad täiskasvanute laste liikumisvabadusele seatud piirangud, mille on tinginud pargi kehv heakord, kaheldav ohutus ja puuduvad mugavused. Selleks et Vormsi pargi looduslikumal alal ja ka kõigil teistel sellesarnastel aladel rohkem lapsi näha, on seega oluline arvestada ka lastevanemate vajadustega ning kujundada turvalised ja puhtad rohealad.

Vormsi pargi kasutatavuse suurendamiseks ja looduskeskkonna rikastamiseks tuleks astuda mitmeid samme: taastada endine viljapuuaed, korrastada pargi puistu ning täiendada mängu­väljaku ümbrust mitmerindelise haljastusega, tagada heakord kogu pargis ning igal aastaajal, lisada rohealale elemente, mis muudavad pargi looduslikumal alal viibimise mõnusamaks ehk luua kõigile, nii lastele kui ka täiskasvanutele turvaline keskkond, mis kutsub ennast avastama ja kasutama. Meeles tuleks ka pidada, et hooldusega, näiteks liigse muruniitmisega ei tohiks üle pingutada, sest siis kaob pargi looduslikkus koos taimede ja putukatega ning sellega väheneb ka laste avastamisrõõm.

Artikkel põhineb sel kevadel Tallinna ülikoolis kaitstud magistritööl „Linnalooduskeskkonna võimaldavused lastele ja nende realiseerimist takistavad tegurid Tallinna Vormsi pargi näitel“, juhendaja filosoofiadoktor Bianka Plüschke-Altof.

1 UN-Habitat. World Cities Report 2020: The Value of Sustainable Urbanization https://unhabitat.org/World%20Cities%20Report%202020

2 Leyla E. McCurdy, Kate E. Winterbottom, Suril S Mehta, James R. Roberts, Using Nature and Outdoor Activity to Improve Children’s Health. – Current Problems in Pediatric and Adolescent Health Care 2010, nr 40(5), lk 102–117.

3 Tim Gill, Building Cities Fit for Children Case studies of child-friendly urban planning and design in Europe and Canada. – Winston Churchill Memorial Trust, 2017.

4 Marketta Kyttä, The extent of children’s independent mobility and the number of actualized affordances as criteria for child-friendly environments. – Journal of Environmental Psychology 2004, nr (24), lk 179–198.

5 Alessandro Rigolon, Zeynep Toker, Nara Gasparian, Who has more walkable routes to parks? An environmental justice study of Safe Routes to Parks in neighbor­hoods of Los Angeles. – Journal of Urban Affairs 2018, nr 40(4), lk 576–591.