Vaene ja varimajanduslik noore vaataja off-off-teater

Rait Avestik

Kes ikkagi peaks otsustama, milline teater pääseb kooli või lasteaeda esinema? Kas kohviuimas õpetaja või ala asjatundja?

Ma ei tea, kui paljudele, sealhulgas kultuuriministeeriumi ning haridus- ja teadusministeeriumi asjasse puutuvatele isikutele, on teada, et avalikes teatrimajades pakutav noore vaataja teater on tegelikult ainult osa Eestis alaealistele suunatud teatrist. Kui üldistades ja mööndusi tehes võib öelda, et meie n-ö avalik lastele tehtav teater on viimase paarikümne aasta jooksul pidevas – küll lainetena käivas – arengus ning praegu ei saa vist tõesti eriilmelisuse üle ülemäära kurta, siis ainult lastele mängimisele „spetsialiseerunud” ja valdavalt põrandaaluste väiketeatritega on märksa hämaramad lood.
Seda hämarust on kahte sorti. Iseenesestki mõista on selles sfääris ka artiste ja truppe, kes on ennast ise ning keda on ka teised esile tõstnud. Iga kasvatus- või õppeasutus näeks neid rõõmuga ja järjepidevalt oma kasvandikke kultuuriliselt teenindamas. Kui need üksikud erandid ja žanrinihestajad välja jätta, siis üks hämarus (pigem lausa vaimupimedus) valitseb meie lastele mängivates väiketruppides jõuliselt: see on ideede, oskuste ja teadmiste puudus. Tahtmine teha on justkui suur, aga ideede ja oskuste osas valitseb masendav vaesus.
Teine hämarus on suisa taotluslik. See iseloomustab truppe, mis esinevad ainult lasteaedades-koolides, väldivad igasuguseid festivale ning neid pole kas või näiteks (teatri)uurijal võimalik ilma jälitustööd tegemata näha. Veel enamgi, sellistele truppidele sobib niisugune nähtamatus väga hästi ning tegelikult just „põranda all olek” lubab neil ka eksisteerida. Tegemist on niisiis kõrgetest kunstitaotlustest, aga ka äritegevusega kaasaskäivatest maksukohustustest sihilikult kõrvale hoidjatega. Mida see tegelikult tähendab?
Olen saanud aru, et lastele mängivate teatrite hulgas käib kõva konkurents, mis on ju hea. Oma salainformaatori kaudu olen teadlik umbes kolmekümnest sellisest trupist, mis peavad hoogsalt olelusvõitlust. Kui mõõdupuuks oleks kvaliteet, nii nagu see kõnealuses kontekstis on arenenud riikides, oleks kõik korras: esinema ning ka kuulsuse ja raha saab see, kes teeb oma tööd kõige paremini. Meil pääsevad aga uskumatult kergelt noorte vaatajate maailmapilti kujundama need, kelle materiaalne ja vaimne panustamine oma töösse on minimaalne. Kuna töötatakse „mustalt” (seda nii maksude kui ka sisu poolest), pole mingi probleem pakkuda end haridusasutustele odavaima hinnaga ning vähe sellest: kasvatajatädidki saavad oma „kohvipakiraha”, mida peetakse mõlemapoolselt iseenesestmõistetavaks ja mis ühtlasi tähendab ka „peatse nägemiseni”. See tähendab aga seda, et teist laadi töötaval teatril, mille nägemisest tõuseks noorele vaatajale vahest tulugi ning mis üritab kuidagi eeskujulikumal moel asju ajada (ikkagi ju teater lastele), jääb oma paarkümmend senti kallima piletiga seal asutuses mängimata. Rõhutada tuleb fakti, et me räägime ka riigi äärealade lasteaedadest-koolidest, kust satutakse esimest korda suurde teatrimajja võib-olla alles siis, kui minnakse põhikooli lõppu tähistama. Ehk siis – ringisõitvate väiketeatrite vastutusrikkas töös on üheks märksõnaks ka „kütus”.
Mind jätab see teine hämarus üsna külmaks. Olgu need näitlejad kas või ehtsad piraadid ja kasvatajatädid lootusetud kohvisõltlased, oluline on see, mida lastele näidatakse, ja siin ei tohiks olla kompromissidele kohta. Just sellised trupid võtavad paljudelt noortelt teatrivaatajatelt nii-öelda teatrisüütuse ja see esimene kord võiks olla ikka võimalikult valutu.

Juhtusin paar aastat tagasi liiga vara last lasteaiast ära tooma ning olin tunnistajaks suhteliselt valulikule „teatrile”, kus humorist Raimo Aas, Margus Abel ja Ervin Lillepea (kes valitses küll oma häält ja pilli meisterlikult) tegid midagi laste ees, mida ei saa nimetada isegi halvaks estraadikavaks. Peab olema suures kohviuimas, et lasta sellised humoristid haridusasutusse aega ja ruumi täitma.
Ei saa öelda, et meil ei ole missioonitundlikke ja andekaid näitlejaid, kes väikestes truppides ringi sõidavad. Totaalne puudus on aga lavastajatest, kes suudaksid lastele lavastades säilitada kaine mõistuse ja olla abiks, lausa toeks pea kaotanud näitlejatele, kes valdavalt n-ö trupitööna oma eeskava kokku klopsivad. Nagu olen korduvalt kogenud, saab tihtipeale muidu normaalsest, tublist ja tunnustatudki näitlejast lastele esinedes infantiilne tola. Olen alati mõelnud ning ka oma tuttavatele ja vähese tegevuse all kannatavatele näitlejatele tungivalt mõista andnud, et hea mõte oleks teha noorele vaatajale spetsialiseerunud mobiilne teater, mis pakuks oma intiimsete lavastustega mürast läbi imbunud lastele leevendust. Kui teed seda väga hästi, pole lasteteatri vallas raske silma paista ning ilmselt ei jää ka rikkus tulemata (mõnevõrra naiivselt see tegelikult küll kõlab).
Üllatusin meeldivalt, kui nägin hiljuti, et noorpublikule on hakanud Teatribussi nime all esinema ka näitleja Veikko Täär koos selle teatri juhi ja näitleja-lavastaja Marko Mäesaare ning näitleja Veljo Reinikuga. Mõtlesin endamisi, et lõpuks ometi, kõik nad on kõrgelt koolitatud teatraalid, kogemusi kah. Nüüd te alles näete, igasugused lastekurnajatest elukunstnikud ja halturtsikud-humoristid. Kuna pean nendest lugu ja kuna kohtusime ühel hiljutisel teatrifestivalil, kus mulle tundus, et nad teevad oma tööd heas usus ning on võimelised ja ka soovivad selles vallas areneda, siis oma etendusejärgsest nördimusest ma pikemalt ei pajata. Klassikaline näide: võtame kolm näitlejat, ajame lõpmatuseni teksti suust välja, oleme arusaamatutel põhjustel ekspressiivsed, seejuures üritame olla lastepärased, käitudes ise lapsikult, jookseme ümber sirmi – ja kogu lugu. Ei saa öelda, et Tääri näidendis „Võlupill” poleks olnud vaimukaid lauseid ja olulisi mõtteid, kuid infantiilne lähenemine publikule ei saagi olla tulemuslik. Suhtumisest publikusse aga kõik algabki. Õnneks nägid nad selsamal festivalil Tartu Uues teatris lavastatud muinasjuttu „Hans ja Grete …”
Siim Angerpiku ja Kristel Leesmendi meditatiivses esituses. Kuna kontrast nende kahe lavastuse vahel oli üüratu, siis pole Teatribussi seltskonnal keeruline järeldusi teha, et ka nende esinemisi hakataks elamustega seostama.
Senine ja edasine informatsioon pärinebki suuresti eelmise aasta oktoobris nii Tallinnas kui ka Tartus esmakordselt toimunud teatrifestivalilt „Teater noorele vaatajale”, mille korraldas suure ja rahvusvahelise teatriorganisatsiooni ASSITEJ Eesti keskus ning mis oligi sisuliselt meie lastele mängivate teatrite väljanäitus ja ühtlasi turg. Peamine eesmärk oli kokku viia teater ja see inimene, kes laseb teatri oma haridusasutusse. Ja nii neid inimesi sõna otseses mõttes valgustada, nii etenduste kui ka aruteludega. Esinemisvõimalus pakuti kõigile rohkem või vähem tuntud (pea kolmekümnele) teatritrupile, kes annavad praegu koolides, lasteaedades ja kultuurimajades etendusi. Neist umbes pool seda võimalust siiski ei kasutanud, ilmselt siis eespool viidatud hämaratel põhjustel.
Festivalil esinenud teatrite põhjal ei saagi võib-olla esmapilgul liigirikkuse üle kurta: on nii marionett-teatrit (teater Marionett), ühemehe-muinasjutuvestmist (Allan Kress, Heino Seljamaa), klassikalist ringreisiteatrit kolme näitleja ja sirmiga (teater Sõber, Teatribuss, Miks-teater), suure lava teatraalsust (teater Tuuleveski), meil harva etenduse atmosfäärile ja vaataja fantaasiale panustatud koosviibimist (Tartu Uus teater), kloune (teater Piip ja Tuut) ja muudki. Kuid, nagu juba öeldud – rõhutan, et on erandeid –, üldpilt on ikkagi vaene. Ideevaesuse trööstitust võimendab üleüldine majanduslik vaesus ning see näitab juba otseselt seda, mida ringisõitvad väiketeatrid teavad juba aastaid, vanemad trupid aastakümneid – riiki see teema ei huvita. Ent lastele mängival teatril on peaaegu võimatu tegutseda ilma riigi toetuseta.
Kahjuks illustreerib otsustajate ja rahajagajate suhtumist sellesse teemasse ilmekalt ka festival ise. Lastele ning lasteaedade, koolide ja kultuurimajade töötajatele kahes linnas neljal päeval tasuta etendusi pakkuva festivali eelarve täitus poolenisti; algselt plaaniti teha pikemalt, koos välisesinejatega jne. Kahjuks langes kogu ettevõtmine kohalike omavalitsuste valimise ajale. Tallinnas korraldati festival Salme kultuurikeskuses. Kuna linnavõim mingit toetust oma linna lastele mõeldud festivalile ei võimaldanud, lootis festival saada katte vähemalt Salme kultuurikeskuse 1278-eurosele üürile – see maja ju niikuinii linna oma. Linnavõimu vastus oli konkreetne: raha ei saa pingelise eelarve tõttu. Ehkki umbes täpselt samal ajal astus linnapea Savisaar verbaalsesse kontakti 12 000 eurot maksnud „Ülemiste vanakesega”, mille Meelis Pai oli talle vahustanud.
Pisut mõtteainet ka uuele kultuuriministrile ja/või vanale haridusministrile. Hea küll, teie töötajad ei taha või ei viitsi või ei oska siinses tekstis puudutatud teemaga tegelda. Pole hullu, sest tegelikult on olemas väike seltskond spetsialiste, kes on juba üle kahekümne aasta selle teemaga kursis – needsamad ASSITEJ Eesti keskuse inimesed. Nad on teinud ja teevad Eesti lasteteatri arenguks ära mõõtmatu töö ning seda tasuta oma muude tegemiste kõrvalt. Nagu me aga väikeste ringisõitvate teatrite pealt näeme, pole selline projektipõhine vegeteerimine olnud ilmselt üleliia tulemuslik. Seega, kas poleks viimane aeg kutsuda tegelikud asjatundjad vaibale ja panna koostöös teatraalsele anarhiale haridusasutustes mingigi piir? Mingit selgust ja tuge ning terade eraldamist sõkaldest ootavad nii teatrid, enda teadmata noored teatrivaatajad ning loodetavasti ka haridusasutuste töötajad. Praegu on kogu vastutus selle eest, mida laps näeb, jäetud õpetaja kanda. Kuid kes ikkagi peaks otsustama, milline teater pääseb kooli või lasteaeda esinema? Kas kohviuimas õpetaja või ala asjatundja?
Kokkuvõtvalt: kui loll või küüniline peab olema, et lasta sellel teemal omasoodu minna? Kui loll peab olema, et mitte kasutada ära seda seltskonda entusiaste? Nood lahendaksid selle teemaga seotud küsimused meelsasti, kuid ilma rahata pole seda lihtsalt võimalik teha. Kui loll peab olema, et mitte lõpetada vohavat projektipõhist mõtlemist ja käitumist ning statistikapõhist analüüsi, kuigi tegelik elu näkku röögib?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming