Miks üldse ja kellele ÕS?

Emakeelse inimese keelekasutus ei saa mõistagi olla iseenesest vale, küll aga on seni pädenud arvamus, et see võib olla olukorrast ja eesmärgist johtuvalt kas mõttekas või kohatu.

AILI KÜNSTLER

Eesti keelenõukogu koos Eesti Keele Instituudiga 1. märtsil korraldatud keelekorralduse seminaril¹ käsitleti teemat eri vaatenurkadest ning anti ülevaade järgmise ÕSi koostamispõhimõtetest. Emakeelse inimese keelekasutus ei saa mõistagi olla iseenesest vale, küll aga on seni leitud, et see võib olla olukorrast ja eesmärgist johtuvalt kas mõttekas või kohatu. Siiamaani on eesti keele normingukohaseks kasutamiseks antud juhiseid ka õigekeelsussõnaraamatus soovituste ja ka keelekasutuse selgust ja ühtlust toetavate näitelausete kujul. Valmiva „Eesti keele sõnaraamatu ÕS 2025“ puhul see seminaril kuuldu järgi enam nii ei ole: ÕS 2025 on paberile trükitud EKI ühendsõnastiku „ÕSi selgitustega“ eesti keele osa, nagu kinnitas Margit Langemets sel üritusel.

Siinkohal saab õigekeelsussõnaraamatuga seonduva vaatepunkti esitamiseks sõna osa seminaril osalenuist.

Mida kujutab endast „Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025“ ning milleks ja kellele on seda vaja?

Margit Langemets,

EKI juhtivleksikograaf:

Õigekeelsussõnaraamat on ajaloos teinud hiiglahüppe, kasvades aegamisi algsest kitsukesest õigekirjaloendist (1918) täiemahulise „Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025ni“, kus viimaks – esimest korda! – on keskendutud ka sõnatähenduste esitamisele. On ääretult sümboolne, et suuremast suurem ÕS ilmub eesti keele 500. aastapäeva aastal, mille juhtmõte on „Rahvas algab raamatust“, sest kellele muule kuulub keel ja sõnaraamat kui mitte rahvale.

Nõnda on vastus küsimusele lihtne: eesti keele sõnaraamatut ÕS 2025 on vaja Eestile, kogu Eesti rahvale.

Sõnaraamatus on kirjas uusim kirjakeele norm, s.t õigekirja ja sõnamuutmise reeglid. Pärast ÕS 2018 ilmumist on Emakeele Seltsi keeletoimkond teinud kümme uut otsust. Samuti saab nüüd ÕSist vaadata kõiki sõnatähendusi, s.t siin on koos nii normingud kui ka kirjeldused. Viimased veerandsada aastat on kõigi ÕSide saatesõnas kinnitatud, et see sisaldab „keelt, mida me praegu räägime ja kirjutame“, nüüd siis juba XXI sajandi esimese poole keelt.

Kõige laiemalt tuntakse ÕSi kui kirjakeele normi alust, ehkki täpselt samu õigekirja kohta käivaid norme järgitakse ka teistes eesti keele sõnaraamatutes, näiteks seletussõnaraamatus või võõrsõnade leksikonis.

Varasemast (1989) mäletame Henn Saari ütlust „eks ole, kui ka need andmed [= muutevormid ja hääldus] on lisatud, siis saab seletussõnastikku ühtlasi kasutada õigekeelsussõnaraamatuna“. Hilisemast (2023) teame Soome keeleteadlase Pirkko Nuolijärvi sedastust: „Kui sõnaraamatu nimi on „Õigekeelsussõnaraamat“, siis sõnaraamatu kasutaja tõlgendab kõiki soovitusi kui juhiseid: see vorm või tähendus on õige.“

Tulevase sõnaraamatu pealkirjana olemegi taaskasutanud olnut: järgmisena ilmub „Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025“, nagu oli ÕS 1999. Sõnaraamat on mõeldud meile kõigile, siin on meie kõigi keel. ÕSide lugu on meie rahva ja meie keele lugu.

Kellele ja millist ÕSi on Eesti riigis vaja?

Ülle Madise,

õiguskantsler:

Eesti riigi ülesanne on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Eesti riigikeel on eesti keel. Nii ütleb põhiseadus.

Keeleseadus on selge: ametlik keelekasutus peab vastama eesti kirjakeele normile – õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemile. Kirjakeele norm on määratud EKI uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga. ÕSi kohaselt on norm ettekirjutus. Norm ei saa olla normi puudumine, normi saab täita või rikkuda.

Kirjakeele norm piirava ja kujundava normina ei riku väljendusvabadust nagu seegi, et mitteametlikes avalikkusele suunatud tekstides tuleb järgida keelekasutuse head tava. Kodukeel, släng, aja- ja ilukirjandus – need on normimata. Kui sõnade tähendust enam kirjakeele normis kokku ei lepita, ei normita sõnavalikut, rektsiooni ega hääldust, lüüakse eesti keelele hariduse, teaduse ja kultuuri keelena, meie identiteedi alusena ja sidemena põlvkondade vahel hingekella.

Kas seadusest saaks kirjakeele normi nõude välja jätta? Tõenäoliselt ei saa, arvestades eesti keele erilist kaitset põhiseaduses. Tuleks siis ehk põhiseadust muuta, et ÕSist selle praeguses mõttes loobuda? Vaevalt rahvas ja riigikogu sellega nõustuks.

Õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteem peab ka edaspidi tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning toetama rahva keelekultuuri. Keele­kasutuse uurimine ja kõigi kasutus­viiside ülesnoppimine on hea, huvitav ja vajalik. Selle töö vili on üheks aluseks kirjakeele arendamisel. Kirjakeele normi ei luba aga põhiseadus, seadus ega määrus tegeliku keelekasutuse ülevaatesse sulatada. Vaidlus käibki kirjakeele normi tühjakstõlgendamise pärast – ja seda ei tohiks teha.

Milleks on ÕSi vaja keeletoimetajal?

Airi Männik,

Eesti Keeletoimetajate Liidu juhatuse liige:

ÕS 2018 on üks mu tähtsamaid tööriistu, kompassi moodi abiline. Enamasti seiklen keelemaastikul, kompass taskus. Kui tunnen, et tee kisub sohu, võtan kompassi välja (vaatan ÕSi) ja leian tahedama pinna.

Avan ÕSi enamasti siis, kui kaalun sõna sobivust. ÕSist saan aimu, kas sõna kuulub eesti keele tuumossa, kas sõna kirjapilt on õige, mida sõna tähendab (neil, mida otsin, on enamasti ka tähendus kirjas) ning mida keelekorraldajad ütlevad selle kasutamise kohta (kasutusvaldkond, stiil ja soovitused). Mõnikord ÕSi infost piisab, teinekord pean lisa otsima.

Kui mind on ÕSi avama ajendanud tunne „see kõlab imelikult“, võin saada kinnitust, et mu kahtlustel on alust: näiteks trammide opereerimine on sõnapaar, mis tuleb käsil olevas tekstis teisiti sõnastada, sõna sümpatiseerima võib aga tähenduses ’kaasa tundma’ lugejat hämmeldada.

Vahel aga laiendab otsing mu keelelist silmaringi: ohoo, sobibki maiustame kooki (mitte üksnes koogiga), peale muru võib niita ka lambaid, sõita võibki nii Anijale kui ka Anijasse, kui sõna raie on ka omastavas raie, tähendab see raiumist, kui aga raide, siis raiutut! ÕS aitab seega mul vältida tarbetute või lausa õigustamatute muudatuste tegemist oma keeletunnetuse või puudulike teadmiste põhjal.

Laiale lugejaskonnale mõeldud tekst peab olema selgelt sõnastatud ja üldarusaadav. Et kõiki tekste ei ole aga mõeldav toimetada, vajan keeletoimetajana võimalust anda kirjutajale kätte ÕSi-kompass. Selle toel leiab ta liigse vaevata vastuse, kuidas vaheldada näiteks teksti vallutanud osas– või vastavalt-sõna või kas kirjutada indikeerib, inditseerib või hoopis muu sõna.

Milleks ja millist ÕSi on vaja eesti keele õpetajal ja õpilasel?

Kaja Sarapuu,

Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi esimees:

Õpetajad ja õpilased vajavad ÕSi – see on kindel. Vaja on nii veebi- kui ka paberväljaannet. Õpetajad õpetavad kasutama kõiki koolitöös vajalikke sõnastikke, neist keerulisim, kuid vajalikem on õigekeelsussõnaraamat. Senises, ÕS 2018s, on esitatud koolitöös vajalik. Õppes saab kasutada mõlemat väljaannet, kui nutiseadmed on olemas, kuid raamatuna annab ÕS pelgalt mingi sõna uurimise kõrval võimaluse ka sõnavaratööks – ja see on põnev lugemismaterjal.

Hiljutise seltsisisese küsitluse järgi vaatavad õpetajad ÕSist enim õigekirja, stiilisoovitusi ja vormimoodustust. Seejärel sõnamoodustust ja siis tähendust, kasutuskonteksti või hääldust. Õpilane ei otsi sõnastikust infot sõna leviku kohta, vaid juhiseid-soovitusi: mis on õige või parem, kuidas korrektselt väljenduda, millest hoiduda. Sama soovivad emakeeleõpetajad.

Kas Sõnaveebi EKI ühendsõnastiku sõna on ka ÕSi sõna? Pigem mitte. Sõnaveebi puudused häirivad ning tekitavad küsimusi, sest igalt sõnastikult oodatakse usaldusväärsust. Kõik õppijad ei ole välja kujunenud kriitikameelega, nad alles arendavad seda, või väga head kõnelejad-kirjutajad, seepärast segab levinud vigade esitamine autoriteetses väljaandes õpetamist.

Õieti ei küüni Sõnaveeb tänapäeva veebivärava tasemeni. Praegu ootaksin juba suuremat analüüsimise ja sünteesimise, kriteeriumide järgi rühmitamise, kasutaja järgi isikupärastamise vabadust. Võimalus abstraheerida annaks ehk Sõnaveebile ka koolitööks vajaliku ÕSi vaate.

Emakeeleõpetaja vastutab riikliku ainekava täitmise eest. See seab ülesande kujundada õigekeelsuse ja keelehoolde õpetusega keeleteadlikkust ning anda teadmisi keelest. Keeleteadlikkuse kujundajaks saab olla suunav ÕSi keelenorm.

Milleks, kellele ja missugust ÕSi on Eesti riigis vaja?

Andero Adamson,

HTMi keelepoliitika osakonna juhataja:

Õigekeelsussõnaraamat on olnud eestlastele kauem kui sajandi vältel justkui pühakiri, mis abistab ja toetab meid eesti keele kasutamisel. Ometi sisaldab iga väljaanne rohkem või vähem uuendusi, sest keel, ühiskond ja inimesed muutuvad.

ÕS 2025 koostamise tegevuskava järgi ÕS „Hõlmab kogu kirjakeelt: keelt, mis käibib suhtluses, kirjanduses, ajakirjanduses ja mujal, eri registreid ja osaliselt ka oskuskeelt“. HTMi eesmärk ongi, et ÕS oleks läbilõige Eesti ühiskonna keelekasutusest, see oleks hea infoallikas eri sihtrühmadele, sh emakeeleõpetajatele, keeletoimetajatele ja ametnikele, ning et see toetaks meid kõiki selge ja ilusa eesti keele kasutamisel. Lisaks on väga oluline ÕSi sihtrühm eesti keelest erineva emakeelega keeleõppijad, keda on lisandunud eestikeelsele haridusele ülemineku reformi tulemusena, aga ka üleilmastumise käigus.

Eelmise ÕSiga võrreldes on uues sõnaraamatus mitmeid häid täiendusi, näiteks on pea kõikide sõnade juures esitatud ka tähendus – see on märkimisväärne samm edasi. Samuti on keelekasutaja jaoks muudetud tuntavalt lihtsamaks sõnade käänamine ja pööramine tänu tabelile, kus on näha kõik sõnavormid. Samuti jäävad ÕSi alles kirjakeele normingud ja soovitused koos selgituste ja põhjendustega, need on olnud varasemates ÕSides ning seda oleme lubanud ka ÕSi koostamise tegevuskavas. Sõnavara selgituste andmisel tuleb silmas pidada, et need toetaksid keelekasutajat valiku tegemisel, näiteks olenevalt kontekstist.

Selleks et ÕS vastaks võimalikult suurel määral kasutajate ootustele, on pooleteise aasta jooksul plaanis jätkata arutelu sihtrühmadega, sealhulgas kokku leppida, missugune saab olema paberil ÕS 2025.

Kas valmimas „Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025“ tagab kirjakeele normi alusena ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning soodustab keelekasutuse hea tava rakendamist?

Birute Klaas-Lang,

Eesti keelenõukogu esimees, professor:

Keelenõukogu ja EKI korraldatud keelekorralduse seminar (kohal osalejaid 70, veebis vaatajaid 618) näitas eesti keele kasutajate suurt huvi selle teema ja töös oleva ÕS 2025 vastu. Mõte oli tuua asjaosalised kokku ja leida ühisosa (tuvastada ka argumenteeritud eriarvamused) seni sh meedias kõlanud väga erinevate arusaamade osas keelekorralduse ja keele­kasutajale toe pakkumise vajaduste ja võimaluste vaates. Seminari ettevalmistusse olid kaasatud ka Eesti Keeletoimetajate Liit ja Eesti Emakeeleõpetajate Selts. Väga hea meel oli, et esinema tuli ka õiguskantsler Ülle Madise, kes andis väga selgelt edasi põhiseadusest ja keeleseadusest tuleneva vaate uue ÕSi ettevalmistusele. Esindatud olid seega seadusruumi vaatele lisaks nii keeletoimetajate kui ka õpetajate ja muidugi keelekorraldajate ja ÕSi koostajate vaade, samuti keeleteadlaste seisu­kohad.

Keegi osalejatest ei seadnud kahtluse alla, et töös olev ÕS 2025 on keeleseaduse § 4 lõike 2 alusel antud määruse „Eesti kirjakeele normi rakendamise kord“ kohaselt üks kirjakeele normi aluseid ja selle arendamisel tuleb arvesse võtta tegelikku keelekasutust ja keeleuurimise tulemusi. Nii on see olnud ka eelmiste ÕSide puhul.

Oma seminarijärgsetes soovitustes on keelenõukogu juhtinud ka tähelepanu keelekorralduse ja keeletoimetamise ülesandele toetada keelekasutajat heakeelsete valikute tegemisel, sh „Eesti keele arengukavas 2021–2035“ (p.1.13) sõnastatud „selge keele põhimõtete järgimist ja korrektset keelekasutust nii avalikus ruumis ja ametiasutustes kui ka meedias ja kultuurisfääris“.

Viimaste aastate jooksul on ilmnenud ja ka seminaril tuli välja üks suur probleem: vähene info ÕSi ettevalmistustöö kohta ja vähene koostöö leksikograafide ja keelekorraldajate ning teiselt poolt keeletoimetajate, õpetajate jt keeles ja keelega töötajate vahel. Selleks et mitme paralleelse monoloogi asemel toimuks tegelik arutelu ja koostöö, peab keelenõukogu otstarbekaks moodustada EKI ja Emakeele Seltsi ühine töörühm, millesse kuuluvad keelekorraldusega seotud töötajad EKIst ja Emakeele Seltsi keeletoimkond, vajadusel kutsutaks eksperte ka mujalt. Selle ülesanne on olla eestvedaja selgitamaks avalikkusele tänapäevase teaduspõhise keelekorralduse põhimõtteid, sh keeleuurimise tulemuste rakendamise viise ja valikuid; arutada ÕSi ettevalmistusega seotut (paber-ÕSi sisu ja maht, muutuste esitamine võrreldes seniste ÕSide soovituste jm infoga) ja võtta seisukoht.

* Vt https://www.youtube.com/watch?v=Y1ASHbsceaM&t=8s