Kultuuri kõrvetav tipp

Maria Metsalu lavastus „Kultuur“ on teekond kultuurilise hierarhia tippu, et kogeda tühisust selle igal etapil.

KÄRT KELDER

Kanuti gildi saali kaasproduktsioon „Kultuur“, kontseptsiooni autor ja esitaja Maria Metsalu, helikunstnik Artjom Astrov, teksti autor ja dramaturgiline tugi Jaakko Pallasvuo, stsenograafid Nikola Knežević ja Maria Metsalu, kostüümkunstnik Kris Lemsalu. Esietendus 31. X 2023 Münchenis „Spielart’i“ festivalil, Eesti esietendus 8. II 2024 Tallinna Raekoja platsil ja Kanuti gildi saalis.

Maria Metsalu „Kultuur“ on tema kolmas lavastus, mis liigub etapiti näilisest madalusest kõrgustesse. Etendus jaguneb kolmeks: „Paraad hot dog’i käru juures“, „Lille kontsert“ ja „Päikese õgimine, table d’hôte“. Publik pole neis stseenides passiivne kõrvaltvaataja, vaid osaleb ruumi kaaslooja ja kogejana.

„Kultuur“ algas vastupidiselt kuumale päikesele Raekoja platsil kuusetihniku kõrval näpistavate miinuskraadidega. Kui kohale jõudsin, oli tekkinud juba inimsõõr ümber Metsalu, kes kui talisupleja heitis seljast kasuka ning ronis õhukeses iluuisutaja-kostüümis hot dog’i kärule. Samal ajal, kui etendaja võttis jäises keskkonnas kärul staatilise poosi, tegid ümberringi lärmi vene noored, jäädvustades teda fotodel ja videos.

Kõlarist kostuv tekst loob etendusele kandva aluse: selles võrreldakse ja hierarhiseeritakse inimgruppe. On need, kes on ostnud endale koha pilvelõhkujas ja elavad seega päikesele lähemal, ning need, kes otsivad kõrvetava päikese eest kõrghoone varjus pelgupaika ning müüvad seal äraelamiseks odavat kiirtoitu.

Noorte kasvav lärm summutas suure osa soome kunstniku ja Instagramis konto avocado_ibuprofeni alt tuntuks saanud Jaakko Pallasvuo nauditavast sõnaseadest – sellest on kahju. Ühtlasi kerkib tänapäeva virtuaalse kultuurituse küsimus: meil napib tähelepanu ning selle asemel objektistame kõik, mida näeme, ja arvame olevat selle jagatava. Lavastuse saatetekstis ongi ka kirjas: „Metsalu esitleb end kui vaatemängu objekti, seda spektaaklit samaaegselt põlastades“. Etenduse algus pakkuski seda, mida lubatud.

Kui Metsalu liikus koos vorstisaiakäruga Raekoja platsilt Kanuti gildi saali, jooksid lärmakad noored etendaja ja publikuga kaasa, kuid nad jäeti ukse taha. Kuna lavastuse pealkiri on „Kultuur“, tekib küsimus, kes tõmbab piiri ja otsustab, kellele on kultuur mõeldud. Kes kaasatakse ja kes jäetakse välja? Ukse taha jäetud tiktokkeritega võrreldes saavad pileti ostnud tunda ennast astme või paari võrra päikesele lähemal. Hiljem küsis keegi publiku seast: kas noorte kaasamine ja seejärel tänavale jätmine on nende ärakasutamine? Minu arvates peegeldab see pigem reaalsust, sest eks elu olegi võrdlemise ja piiritõmbamise areen, et oma positsioon üles leida ja seda tugevdada.

Metsalu töödes on keha tabulisus olnud vägagi kesksel kohal. Lavastuses „Mademoiselle X“ mängiti zombiliku erootilisusega ning „Kaev“ jäi kindlasti paljudele meelde oma uriinis püherdanud etendajatega. Üks vaatajatest väljendas „Kaevu“ etenduse järel ühismeedias pahameelt, et etendajad tulid pärast kehavedelikes visklemist ilma hoiatamata publiku sekka. Seda kõike arvesse võttes olid Metsalu tööde austajad tõenäoliselt ootusärevil, mida vürtsikat „Kultuuriga“ seekord pakutakse.

Konservatiivsuse painutamise asemel on kogu lavastuse üldine foon aga varasemate omast pehmem ja mõjub omal kombel isegi värskendavalt. Metsalu julgustab teises stseenis publikut istuma laval olevatele pinkidele, lubades neid kehalise kontaktiga mitte ehmatada. Samuti selgitab ta etenduse edasist käiku. Kuna teise stseeni pealkiri on „Lille kontsert“, võib sellist sissejuhatust pidada aastatetaguse patu kahetsemise asemel pildikeseks nn kultuurselt kontserdilt. Nüüdseks lillekostüümi riietunud etendaja hakkab laval inimeste vahel „vohama“, põimib end nende sekka. Tema järsud ja kandilised liigutused sulavad üheks hektilise klaverimuusikaga, mida helikunstnik Artjom Astrov lintmakilt laseb. Lõpuks ronib Metsalu saali keskel asuvasse suurde savipotti ja musitseerib seal süntesaatoril.

Taustal kõlab samaaegselt aga mõtisklus lille elust korteris. Metsalu kommenteerib inimese argisust ja rutiini langemist, ent seejuures viitab enda kaudu neile, kes teavad hierarhias oma kohta, teavad, kuhu on seatud piir. Nad vaatavad küll rõdult alla teistele, kuid oma introvertsuses jäävad ülejäänute püüdlustes kaasarääkija asemel pealtvaatajaks. Neid toidab päikese asemel külm ekraanivalgus. Metsalu annab „Lille kontserdiga“ edasi igapäeva vaikelu ja tühisust. Kogu stseeni jooksul langevad tema kostüümilt õied justkui märgina igatsusest ja vajadusest päikese järele ning talumatusest jääda oma kohale paigale. Metsalu lahkub potist ning lükkab hot dog’i käru viimasesse ruumi. Teise stseeni jooksul sai selgemaks, et ka publik liigub üheskoos madalamat tasandit sümboliseeriva vorstiputkaga aina päikesele lähemale.

Kolmas osa „Päikese õgimine, table d’hôte“ viib kollakasse ruumi. Laua taga on viis istekohta ning keskel asetseb kõrgustesse ulatuv päikesekujutis. Helikunstnik mängib live’is trianglitega muusikat – sel moel lõbustati omal ajal einestamise ajal õukonda. Laua taha kutsub etendaja neli vabatahtlikku, kellega ühineb lõpuks ka viies. Laua veeres istujad sümboliseerivad maailma näiliselt kõrgeimal püünel inimesi, neid, kes on päikesele kõige lähemal. Publik vaatab nende õhtustamist pealt ligi tund aega.

Kogu teekond viib iga etapiga aina ülespoole, kuid pinge langeb iga stseeniga. Viimane osa tekitab enim küsimusi: mida on etendaja selle õhtusöögiga taotlenud? Laudkonna viisakas õgimine kestab kaua. Alguses nende tühisena näiv vestlus elavneb tänu ühele õhtustajale. Ositi oleks loogiline, kui laua taga jääks võõraste vahel jutt pealiskaudseks, viidates lihtsale tõdemusele, et kõrgeim aste ehk tippkultuur pole muud kui konstrueeritud. Stseen on aga improvisatsioon, kus vestluskaaslasi ei suunata.

Võib-olla olen oma ootuse kujundanud filmi „Kaunis naine“ põhjal, kus Julia Robertsi tegelaskuju mõistab, et New Yorgi koorekihti kuulumine on vaid mäng, mitte reaalne teistest üleolemine. Publiku väsimist võib aga võtta ka kui võtet, millega rõhutatakse nähtu tühistust, mis omakorda justkui tühistab kõrgemal olijate sära.

Maas lebab pirakas mängukajakas, kelle Metsalu laua äärde tõmbab. Linnukujutis kehastab hierarhia madalaimat kihti, talle saab palu visata oma reeglite järgi. Kajakal lubatakse laualt süüa, mille järel torkab Metsalu linnu hot dog’i käru varjuga läbi. Kollakas päikese­juga paiskub linnust välja, publiku hulgas saab mõni piiskadega pihta – saab osa kultuurist. Mõeldes kogu teekonnale, võib öelda, et tipus olles otsustatakse, kes sinna ligi pääseb, ja sellel positsioonil ei tunta halastust nende vastu, kes samamoodi päikesele lähemale proovivad pürgida.

„Kultuur“ on laetud sõna, mille täitmine on suur töö. Kuigi Metsalu on lahendanud etenduse etapid arusaadavate valikute kaudu, jääb puudu pingest, eriti viimases osas. Publik on liikunud küll jahedast madalusest kõrvetavasse tippu, et mõista iga kihis peituvat tühisust või kultuuritust, kuid tühisena tundsin lõpuks ka ennast vaatajana. Samas mõjub Metsalu laval tugevalt, isegi kui ümberringi on kaos või vaikus. Tema kujundikeel pole üleliia keeruline ning käsitletavad teemad äratavad huvi: see oli nii „Mademoi­selle Xi“ ja „Kaevu“ ning on nüüd ka „Kultuuri“ puhul.

Hiljuti ilmus Sirbis artikkel*, kus käsitletakse nüüdisaegse etenduskunsti tervist. Ühena teemadest hakkas silma, kas etenduskunstnikud võtavad end tõsiselt. Vestlustes sel väljal tegutsejatega olen ka ise kuulnud, et kultuuri rahastamissüsteemi ja loometingimuste ebastabiilsuse tõttu on see, et ennast tõsiselt ei võeta, kaitserefleks. Seetõttu mõjub Metsalu lavaolek oma tõsiduses mõnevõrra värskendavalt. Võib-olla tugevdab seda tunnet see, et ta jäi saalist lahkudes kaugeks nagu päike – ei naasnud aplausiks. Etenduse ajal saab tema lähedale sattunu aga õnneks kõrvetada, olgu taotlemata šokeerivuse või igavuse tõttu.

* Evelyn Raudsepp, Etenduskunsti(de) sosinad ja karjed. – Sirp 9. II 2024.