Võimatu missioon kassafilmi kaitseks

Filmikriitika ja Hollywoodi suure eelarvega kassahitid ei ole parimad sõbrad, kuid „Võimatu missiooni“ seeriast on kujunenud märkimisväärne erand.

ANDREI LIIMETS

I Kassafilmide pealetung

Kaitset suured kassafilmid (tuntud ingliskeelse termini blockbuster all) muidugi ei vaja. Ei pea olema valdkonna ekspert, et märgata kinokavades laiutavat monokultuursust. Suurema osa reklaamipinnast, tähelepanust ja kassatulust roogivad transformerid, tasujad, tähesõjad ja Dominic Tretto. Ehk siis enese varem sisse töötanud intellektuaalsele omandile, tegelastele ja kaubamärkidele tuginevad frantsiisid. Kui sul pole vähemalt kaht järge, oled sa üldse olemas?

Kriitikute suhe suurte kassafilmidega on märksa keerulisem ja lõputud järjed tekitavad rohkem pelgu kui elevust. Üks maailma nimekamaid filmikriitikuid, New York Timesi A. O. Scott põhjustaski tänavu märtsis tormi veeklaasis, kui teatas lõpparve tegemisest filmiarvustustega. Kahe põhjusena – millest kumbki väärib eraldi põhjalikumat analüüsi – tõi ta välja kunagi vaid suurimaid ekraane täitnud filmiime pihustumise voogedastusplatvormide vahel ja hiigeleelarvega filmimonoliitide rohkuse.

Nendeks peab ta filme, mis on kunsti ja meelelahutuse vahelisel teljel kaldunud täielikult teise äärmusse ja kujunenud kriitikale vaat et suletuks, lausa kriitikavälisteks. Scotti kohaselt ei ole näiteks Marveli, Lucasfilmi, DC ja „Kiirete ja vihaste“ („The Fast and the Furious“) uued tooted karvavõrdki huvitatud mõne küsimuse püstitamisega arutelu tekitamisest, vaid üksnes fännide janu kustutamisest. Näiliselt saab seega olla vaid selliste filmide poolt või vastu, vaheala või dialoogivõimalust justkui pole.

Ajaviite ja kunstipretensiooni vastandus pole filmiloos midagi uut, vaid on saatnud seda meediumi sünnist saadik. Paljud kullastandardid, nt „Matrix“¹, „Mad Max: Raevu tee“² või isegi mullune „Kõik kõikjal ja korraga“³ on leidnud kahe pooluse vahel ühisosa ja tasakaalu. Praegused tuntumad frantsiisifilmid – kümnes „Kiired ja vihased“ või kolmekümnes Marveli filmiuniversumi (Marvel Cinematic Universe) osa – on aga sellise polariseerumise ühe serva lõpptulemus. Traditsiooniline müüdiloome läbi pidevalt iseenesele viitava postmodernismi prisma, häbitu meelelahutuslik maksimalism, groteskne ausammas end juba tõestanud intellektuaalse omandi lõputu taaskäitlemise võidukäigule.

Sadade filmide seast midagi uut ja huvitavat otsivale kriitikule on sellised kordused sama meeldivad kui hambavalu. Olen ka ise läbi teinud sassis suhet meenutavad faasid: esmase entusiasmi seeriate alguses („Raudmees“⁴ mõjus värskelt, „Kiired ja vihased“ antiautoritaarselt, „Tähtede sõda“⁵ särab terve põlvkonna mälus lapsepõlve Põhjatähena), tüdimuse, katsed mõista ja fenomeni kirjeldada, jõuetu viha filmistuudiote loomingulise kooma vastu, üha eneseparoodilisemate osade üle lõõpimise, katsed neid ignoreerida. Leppimist veel saabunud ei ole – umbes nagu genotsiidi või Kalle Grünthaliga, kõigega lihtsalt ei pea leppima.

Polariseerumise ja kriitikavälisuse kaasnähe on tõik, et nii kui hakkavad ennast kordama filmid, hakkab ennast kordama ka abituks ja kasutuks muutunud kriitika. Virise palju virised, kassa­tulemusi see erinevalt poole sajandi tagusest ajast suuremat ei mõjuta. Poolt olevate fännide kiidukoor annab ka tegijatele vaba voli vältida ja välistada, mõnikord suisa pisendada kriitikat ja kriitikuid samasuguse vastandava lihtsustuse kaudu, et ei mõisteta meele­lahutust, ollakse lõbususe vastu.

Nagu paljude sümboolsete must­valgete vastasseisudega ühiskonnas, on ka sellest lõhest keeruline üle pääseda, poolt ja vastu oleku vahel ühisosa leida. Kaasa ei aita pikapeale vastandusse ekslev kategooriaviga, kus võrdlema kiputaksegi erineva taotluse ja tonaalsusega filme, autorikino ja peavoolu meelelahutust, justkui oleks ühe väärtustega võimalik tõestada teise vajakajäämisi. Niisiis, selmet viriseda võrreldamatu üle, on asjakohasem seada võrdluspoolustele taotlustelt samas kaalus võistlejad.

Seega jõuame lõpuks „Võimatu missioonini“ („Mission: Impossible“), seitsme- ja järgmisel aastal kaheksaosaliseks paisunud seeriani, mis võiks paberil esindada täpselt kõike seda, mida eespool loetletud frantsiisidki, kuid on püsiva publikumenu kõrval pälvinud ka filmiajakirjanike kiidukoori.

II Hunt, Ethan Hunt

„Võimatu missiooni“ juured ulatuvad kuuekümnendatesse – külma sõja aega, mil „Dr No“⁶, „Armastusega Venemaalt“⁷ ja „Kuldsõrm“⁸ olid toonud popkultuuri keskmesse superspioon James Bondi. 1966. aastast seitse hooaega jooksnud ning kaheksakümnendatel viivuks taaselustatud sari keskendus valitsuse ja õigusriigi äärealal tegutsevale salapärasele Võimatute Missioonide Rühmale (originaalis Impossible Mission Force, IMF), kelle kõrvaldada jäävad kõige suuremad ohud rahvuslikule või rahvus­vahelisele julgeolekule.

Ameerika märulifilmide kuldaja ja „Kuldsilmaga“⁹ uue hingamise saanud Bondi tuules naasis IMF eesotsas agent Ethan Huntiga 1996. aastal, seekord suurtele ekraanidele ja noore Tom Cruise’i kehastuses.¹⁰ Mõõdukalt tunnustatud filmil oli raskusi oma ilme leidmisega ning neli aastat hiljem vedas John Woo järje¹¹ juba hoopis uude, plahvatuslikumasse suunda. Ehkki publik järgnes Cruise’i staarikarismale ja kassas oli teine osa sarnaselt esimesega vägagi edukas, tagasiside tegijaid ei julgustanud ning seeria jäi aastateks riiulile.

2006. aastal puhus Huntile ja tema tiimile uue elu sisse sarja „Teadmata kadunud“¹² loojana tuntud J. J. Abrams, kellest on hiljem saanud professionaalne selliste seeriate nagu „Star Trek“ ja „Tähesõjad“ taaselustaja. Kolmas osa pööras seeria Woo kuuliballetist mitu tooni tumedamasse suunda. Tõelisesse, seni raugemata pärituulde jõudis aga viis aastat hilisem „Variprotokoll“¹³, mis andis seeriale taas ennekõike Bondi meenutavalt globaalsed mõõtmed Moskvast Dubaini ja Mumbaist San Francisconi ulatuvate seiklustega.

Sealt alates on seeria, kuhu on lisandunud 2015. aasta suurepärane „Salajane rahvas“¹⁴ ja 2018. aasta taevani kiidetud „Tagajärjed“¹⁵, võtnud midagi kaasa iga osa tugevusest, kuid samal ajal üha paisunud ning edasi arenenud, hoidnud tasakaalu traditsioonitruuduse ja uuenduslikkuse vahel. Ka autorikino säravaimad iseloomuliku käekirjaga sümbolnimed – Wes Andersonist Bong Joon-honi, Martin Scorsesest Edgar Wrightini – kipuvad olema filmiajaloo tähelepanelikud õpilased, oskuslikud laenajad, refereerijad ja tsiteerijad, ilma et nende töö ometi jäljendiks muutuks.

Viimase kolme „Võimatu missiooni“ lavastajat Christopher McQuarriet on keeruline süüdistada maailma äratuntavamate lavastajate sekka kuulumises –eks olegi seeria raskuskeskmeks rohkem produtsent, peaosatäitja ja põhikaskadöör Cruise. Küll aga on ta osanud tabada, mis toimib ja mis ei toimi, laenates kaudselt hoopis kaugemast filmiklassikastki.

Näiteks kipuvad seeria lood sageli keerlema võrdlemisi segase olemusega esemete ümber, millele kõik jahti peavad, kuid mille peatähtsus ongi vaid sündmuste käimalükkajana. Nii aeti juba 1996. aastal lavastaja Brian De Palma käe all taga salajast agentide nimekirja. De Palma on teatavasti Alfred Hitchcocki truu õpilane. Hitchcock aga populariseeris samasuguse sisulise tähenduseta, MacGuffiniks nimetatud eseme kasutamist eelkõike filmiga „Loode kaudu põhja“¹⁶.

Nagu eespool kirjeldatud, on toimivate lahenduste taaskasutamine paralleelselt „Võimatu missiooni“ võidukäiguga omandanud epideemia mõõtmed. Veebist võib kerge vaevaga leida rohkelt artikleid pealkirjadega nagu „Frantsiisid võtavad kinomeediumi üle – aga millise hinnaga?“, „Kuidas frantsiisid tapavad iseseisva kino“ ja „Intellektuaalse omandi apokalüpsis“.¹⁷ Veidral kombel mõjuvad Hunti ja IMFi seiklused korduval ülevaatamisel üha silmapaistvamate saavutustena – justkui suure kassafilmi autorikinona. Mis siis ikkagi eristab ses omaenda raskuse alla murduvate seeriate ülekülluses seitsmenda osani jõudnud „Võimatut missiooni“?

III Kosmosesse ja tagasi

„Surmav otsus“¹⁸ seab IMFi vastamisi Entiteediks nimetatud tehisajuga, mis hävitab Vene armee auks ja uhkuseks oleva ülimoodsa allveelaeva ning võtab seejärel sihikule kogu maailma julgeoleku. Tehisajust on saamas uus multi­versum, stsenaristide meelissuund, kuhupoole seeriad tuleb viia. Võib küll väita, et kinolinal pole sel teemal öeldud midagi uut ja huvitavat „Matrixist“ saati, kuid tehnoloogia on meie elus sedavõrd kohal, et ka filmimaailm on vaat et sunnitud üha sagedamini rohkem või vähem praktilisi tulevikustsenaariume läbi hekseldama.

Kõik Entiteeti puudutav on iseenesest paras puder ja kapsad – alates ekspositsioonist nõretavate mõttekäikude jada, milles jagub sisusügavust Delfi keskmise uudissäutsu jagu. Taas vastab see õigupoolest kassafilmide traditsioonile – lugu ise ja selle psühholoogilised, sotsiaalsed ja poliitilised kihistused on teisejärgulised, esikohal on selle ümber valla päästetud vaatemäng.

Esimene, iseenesest lihtlabane põhjus, mis „Võimatut missiooni“ kaaslastest eristab, ongi selle vaatemängu tehniline tase. Seeria pea igas filmis on olnud mõni otsemat teed märuližanri klassikas maandunud kaelamurdev stseen, olgu tegemist CIA peakontori laest rippumise, maailma ühe kõrgeima hoone Burj Khalīfah akendel turnimise, lennuki välisküljel õhku tõusmise või kõrgmäestikus helikopterite tagaajamisega.

Kui üldjuhul tähendab selline vaate­mäng roheliste seintega stuudios filmimist ning mitmesaja liikmega eriefektimeistrite meeskonda, siis „Võimatu missiooni“ trumbiks on saanud Cruise’i hulljulgus kõik kaelamurdvad, teispoolsuses lõpetamist eeldavad katsed ise läbi teha. „Surmava otsuse“ esimene võttepäev tõi näiteks kaasa mootorrattaga Norra fjordi kahe kilomeetri kõrguselt küljelt alla kihutamise ning langevarjuga maandumise. Mitu korda, kuna mootorratas läks alguses hüppel liiga varakult käest. Otsitagu kõhedust tekitav videotõestus ise Youtube’ist üles!

Selliseid ettevõtmisi võib pidada suurushullustuseks ja teisalt osavaks turundusstrateegiaks, kuid kahtlemata annavad need filmidele ainulaadse füüsilisuse ja ohutunde. Võrdluseks võiks võtta „Kiirete ja vihaste“ seeria, mis on ammu hüljanud igasugused füüsikaseadused. Mingi piirini võib selline piirangute puudumine olla lõbus – ei peagi pead valutama, kas kaks autot suudavad kõike oma teelt pühkivat seifi mööda Rio de Janeirot vedada või mitte, kui see näeb uhke ja kaasahaarav välja. Autoga kosmoses triivimine, igasuguste marrastusteta läbi õhu lendavate neljarattaliste vahel hüppamine või tammi küljelt alla kihutamine viivad paraku igasuguse ohutunde kadumiseni. Sama lugu on koomiksifilmide multiversumi või ajas rändamisega – ehkki see avab uusi loomingulisi perspektiive, suleb see ka ukse võimalusele, et ükski tegelane võiks päriselt kaduda.

Teine, vähemalt sama loogiline, kuid ometi režiiarsenalist justkui kadunud oskus on ruumiline järjepidevus – vaatajale aja ja võimaluse andmine keskkonnaga tutvumiseks. Mitte ilmaasjata ei kuulu Akira Kurosawa üheainsa küla vallutamiskatseid jälgiv „Seitse samuraid“¹⁹ parimate märulifilmide sekka. Ka Marveli suurimaid hitte „Tasujad“²⁰ on keskendunud suurema osa oma kestusest kahele paigale – hiiglaslikule õhulaevale ja New York Citys toimuvale. Järjelood on kahjuks kaasa toonud vaid üha pikemad, vilkuvamad, valjemad ja raskesti jälgitavamad märulistseenid. Ohus on pidevalt kõik ja samas mitte midagi.

„Surmava otsuse“ pikk avang on kui mõne Hitchcocki filmi suurte mõõtmetega vaste. Enne tihedama tegevustikuni jõudmist saab vaataja jälgida, kes kus paikneb ning kui lähedal teineteise avastamisele ning seega ka konfliktile ollakse. Hitchcock kirjeldas seda teatavasti terminiga suspense ehk pinevus. Suures lennujaamas liigutatakse malenditena ringi suisa viit-kuut osalist, kelle motiividest vaatajal kohati aimugi pole. Nii jääb õhku tubli annus teadmatust ehk siis film püsib vaatajast targemana, aga sellega suurem osa fookusgruppide poolt pöetud kassafilme hetkekski ei riski.

Kõigist vormivõtetest üksinda oleks aga vähe, kui vaatajal poleks nende keskel pidepunkti ehk siis peategelast või tegelasi, kellele saab kaasa elada ja tunda. Vin Diesel võib uriseda metronoomi täpsusega midagi perekonna tähtsusest, aga kui see filmi adrenaliini­sõltlaslike väärtuste ja ogara loogikaga ei klapi, on raske ka tegelasse uskuda. Kuigi Ethan Hunt annab välja vähemalt sama alistamatu superkangelase mõõdu, jagub „Surmavasse otsusesse“ nii mõnigi hetk, mil tal tuleb otsival pilgul vähemalt mikrosekundi jooksul vaagida võimalust, kas lõpuks sai käsi üle mängitud. Lihtsa inimliku lahenduse kaudu evib film taas usutavat ohutunnet, et rangelt kontrollitud rööbastel sõitmise asemel on kõik ka iga hetk kontrolli alt väljumas.

Hoolimata 61aastase Cruise’i staari­staatusest on „Võimatu missioon“ siiski alati panustanud sama palju meeskonnale, ansamblimängule.

Nii on koondunud seeria käigus Hunti ümber seltskond sümpaatseid ja karismaatilisi kaaslasi, kes nappide vahenditega ka peategelast avada aitavad – filosoofiliseks vanaonuks kujunenud Luther (Ving Rhames), seeria vaat et kõige rajumast tegelasest briti agent Ilsa Faust (Rebecca Ferguson), salakaval taskuvaras Grace (Hayley Atwell), koomilist vaheldust pakkuv Benji (Simon Pegg). Ärge saage valesti aru, „Võimatu missioon“ ei kaota hetkekski silmist oma žanrikuuluvust üleelusuuruse popkornifilmina, kuid ruumi leitakse täpselt parajaks annuseks karakteriarenguks, et ükski tegelane poleks pelgalt funktsionaalne kest.

Kõik eelnev ei tähenda, justkui oleks „Surmav otsus“ täiuslik film. Kaugel sellest. Hunti traagilise minevikuloo jutustamine lisab vähe, eriti kuna samalaadne kaotus käiakse ka olevikus läbi. Seeria üheks nõrkuseks on olnud kurikaelad, ja seda ei muuda bittides ja baitides peituv Entiteet ega tema suhteliselt ilmetu avatar Gabriel (Esai Morales). Loogikaauke jagub. Puudujääkidele kipub fookus aga nihkuma märulites ikka siis, kui sündmustik enam kaasa ei haara. „Võimatu missioon“ haarab – hooti suisa hingetuks võttes ja tooliserva sundides. Õigupoolest juba vähemalt viiendat filmi end üha ületades. Sellist täistabamuste seeriat pole varuks isegi Bondil.

Mis peamine – Cruise’i ja kompanii pakutud etendus meenutab, et võrrelda pole mõtet niivõrd kunsti ja meele­lahutust, autorikino ja kassafilmi. Pigem tasub kõrvutada head meelelahutust ja halba meelelahutust, kehva kassa­filmi ja kaasahaaravat kassafilmi. Suurte frantsiiside probleem ei ole kalestunud kriitikutes, vaid ikkagi riskihirmus ning loomingulises tühikäigus. „Võimatu missioon“ näitab, et saab ka teisiti, iseenese ja vaataja suhtes nõudlikumalt. Ja üle pika aja on põhjust ka kriitikuna järge oodata, mitte peljata.

1 „The Matrix“, Lana (Larry) Wachowski, Lilly (Andy) Wachowski, 1999.

2 „Mad Max: Fury Road“, George Miller, 2015.

3 „Everything Everywhere All at Once“, Daniel Kwan, Daniel Scheinert, 2022.

4 „Iron Man“, Jon Favreau, 2008.

5 „Star Wars: Episode IV – A New Hope“, George Lucas, 1977; „Star Wars: Episode V – The Empire Strikes Back“, Irvin Kershner, 1980; „Star Wars: Episode VI – Return of the Jedi“, Richard Marquand, 1983.

6 „Dr. No“, Terence Young, 1962.

7 „From Russia with Love“, Terence Young, 1963.

8 „Goldfinger“, Guy Hamilton, 1964.

9 „Golden Eye“, Martin Campbell, 1996.

10 „Mission: Impossible“, Brian de Palma, 1996.

11 „Mission: Impossible II“, John Woo, 2000.

12 „Lost“, telesari, USA 2004–2010.

13 „Mission: Impossible –Ghost Protocol“, Brad Bird, 2011.

14 „Mission: Impossible – Rogue Nation“, Christopher McQuarrie, 2015.

15 „Mission: Impossible – Fallout“, Christopher McQuarrie, 2018.

16 „North by Northwest“, Alfred Hitchcock, 1959.

17 Vt nt Amlan Sarkar, Franchise Filmmaking Is Taking Over the Cinematic Medium — But at What Cost? – The Swaddle 7. XI 2022, https://theswaddle.com/franchise-filmmaking-is-taking-over-the-cinematic-medium-but-at-what-cost/

Richard Schertzer, Explained: How Franchise Culture is Killing Independent Cinema. – movieweb.com 13. I 2022, https://movieweb.com/franchise-culture-is-killing-cinema/

Sam Kohn, The IP Apocalypse: how franchise filmmaking is killing cinema. – https://www.hastemagazine.co.uk/the-ip-apocalypse-how-franchise-filmmaking-is-killing-cinema/

18 „Mission: Impossible – Dead Reckoning Part One“, Christopher McQuarrie, 2023.

19 „Seven Samurai“, Akira Kurosawa, 1954.

20 „The Avengers“, Josh Whedon, 2012.