Film Venemaast, mida enam ei ole

Oscari võitnud „Navalnõi“ vastab küsimusele, kas Ukraina sõda on üksnes Vladimir Putini sõda või on selle taga terve vene rahvas.

ERKKI BAHOVSKI

Dokumentaalfilm „Navalnõi“ („Navalny“, USA 2022, 98 min), režissöör Daniel Roher, operaator Niki Waltl, heliloojad Marius de Vries ja Matt Robertson. Jupiter.err.ee

Tänavu parima dokumentaalfilmi Oscari võitnud „Navalnõi“ Vene opositsiooniliidrist Aleksei Navalnõist on Ukraina sõja valguses muutunud vastuseks küsimusele, kas see sõda on üksnes Vladimir Putini sõda või on selle taga terve vene rahvas. Eesti vaatajale pole filmis tõtt-öelda palju uut.

Filmile on jätnud paratamatult pitseri asjaolu, et see on vändatud enne Ukraina täiemahulise sõja algust, seda vaadatakse aga sõja ajal. Kui me ei teaks, et Venemaal ei ole parasjagu käimas sõja vastu suurt meelt avaldatud, siis jääb filmist mulje, nagu tõustaks kohe-kohe üles Navalnõid vabastama ja vene rahvast uuesti looma. Filmi järgi peaksid venelased sõja vastu justkui mässama hakkama, sest toetus Navalnõile on reaalne ja olemas. Siit järeldub, et sõda – nagu teisedki muud vastikud nähtused Venemaal – on Putini ja tema kamarilja kätetöö.

Spekulatiivne lisaküsimus on, mis juhtunuks siis, kui Navalnõi oleks olnud Ukraina sõja ajal vabaduses? Kas või välismaal. Seda me paraku teada ei saa, sest Navalnõi pisteti karistus­kolooniasse. Ja nagu me nüüd teame, siis polnud Vene võimudel muud variantigi, sest vaba Navalnõi olnuks sõjapidamisele Ukrainas ohtlik ilmselt juba ainult olemasolu tõttu.

Ent seesama Ukraina sõda muudab täiesti Navalnõi märtrirolli. Kuni Ukraina suure sõja alguseni 2022. aasta 24. veebruaril oli Navalnõi Putini oponent nr 1, mees, kes on esitanud Kremli isandale kõige tõsisema väljakutse. Alates täiemahulise sõja algusest Ukrainas on aga Putini oponent nr 1 Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi. Tema kõrval tunduvad Navalnõi võitlused ikkagi tähtsusetumad.

Ses plaanis ongi „Navalnõi“ ajaloofilm, jutustus Venemaast enne sõda ühe inimese kaudu. Kuipalju ka ei ela kaasa Aleksei Navalnõi tegemistele, ei saa üle mõttest, et see on juba ajalugu, millel oli oma roll kuni 24. veebruarini 2022, kuid mille tähtsusaste on peale rullunud sündmustiku tõttu kardinaalselt muutunud.

Mida me siis näeme ja mida ei näe? Filmis on keskendutud Navalnõi mürgitamise katsele Novitšokiga 2020. aastal. Kaamera on pandud käima ja nii näeb päris lähedalt, kuidas Navalnõi elu ohtu sattus ja kuidas ta Saksamaale viidi. Filmi võib-olla põnevaim osa räägib sellest, kuidas Navalnõi ajab koos Belling­cati juhi Hristo Grozeviga mürgitajate jälgi ning teeb kuulsa telefonikõne ühele oma mürgitajale, teeseldes, et on FSBst.

Bellingcati tegevus Navalnõi, aga ka ülejäänud Venemaaga seoses toob eredalt välja suure vastuolu. Kõik on kindlasti kuulnud ja lugenud Venemaa küberrünnakutest ja häkkeritest, kes suudavad mõjutada teiste riikide siseelu ja -kliimat. Tundub, et tegemist on maailma kübergeeniuste riigiga, Grozev näitab aga koos oma abilistega, kui rumalad on Vene ametnikud küberturbe küsimuses. Loomulikult tuleb mängu ka Vene igipõline häda korruptsioon, kuna delikaatseid andmeid on võimalik osta.

Eesti ja võib-olla ka mõne muu riigi vaatajale seisneb filmi küsitavus selles, et seda kõike on juba nähtud. Kuna Navalnõi on meediastaar, on need episoodid ühis- ja peavoolumeedias ammu ära vaadatud, Bellingcati tegevus ammuilma üksipulgi ka lahti seletatud. Navalnõi tegevusel oli seos ka Eestiga moel, mida me filmis küll ei näe, kuid mis tuleks siinkohal siiski ära mainida. Kui Navalnõi viidi ravile Saksamaale, oli vahepeal õhus ka variant, et ta tuuakse hoopis Eestisse. Filmis ei näe, miks otsustati Navalnõi viia Saksamaale.

Vene opositsiooniliidri peamine abimees Grozev on elanud ja töötanud Eestis ning oskab veidi ka eesti keelt. Eestis elab ka Navalnõi üks kaasvõitlejaist Ljubov Sobol. Mõttekoht ongi, mis on sõja ajal saanud Navalnõi lähedastest ja meeskonnast.

Filmitegijatel oli täielik õigus keskenduda ühele episoodile Navalnõi elust ehk tema mürgitamisele. Nii ei näe seal kaadreid Navalnõi lapsepõlvest ega kuule midagi tema lapse- ja noorpõlvesõpradelt. Reporter on siiski teinud katse uurida Navalnõi vaateid, uurides, miks ühines too Vene natside marsiga. Navalnõi ka vastab ja sellega saab Vene opositsiooniliidri vaadete küsimus läbi. Aga ei midagi Gruusia sõja, Krimmi või Ukraina kohta üldisemalt! Tundub, et tüüpilise lääne ajakirjaniku moodi tuli esitada küsimus natside kohta, aga kõik muu – ja sel muul on praegu palju enam tähtsust – polnud filmitegijatele oluline. Ometi on teada, et Navalnõi on teinud vastuolulisi avaldusi nii Krimmi kui ka Gruusia kohta. Muidugi, olgem objektiivsed: praegu on Navalnõi esinenud 15punktilise sõja­vastase avaldusega.

Sellest lähtuvalt võib spekuleerida selle üle, mis juhtuks, kui Navalnõi oleks Venemaa president. Võib-olla poleks ta nii agressiivne kui Putin, aga ka tema peaks lähtuma tugeva riigi huvidest. Ehk teisisõnu: osaliselt on Venemaa käitumine ette kirjutatud suuruse ja ajaloo tõttu. Venemaad on sundinud reforme tegema vaid kaotused sõjas, mitte siseopositsioon. Nagu on tabavalt märkinud Orlando Figes: Venemaal pole kunagi olnud toimivat kodanikuühiskonda, sestap on peamiseks reformaatoriks seal olnud riik.

Lääne roll Navalnõi tegevuse selgitamisel jääb lahjaks. Filmitegijad on otsustanud küll näidata Saksamaa eelmise liidukantsleri Angela Merkeli sõnavõtte Navalnõi kohta, aga mitte seda, et Merkel käis Navalnõid Saksamaa haiglas vaatamas. Ammugi siis seda, miks Navalnõi mürgitamise hukka mõistnud Merkel jätkuvalt Putiniga kõneles.

Laiem teema on, kas „Navalnõi“ pidanuks üldse Oscari saama ja mida teha Ukraina sõja tõttu igasuguste rahvusvaheliste konkursside ja spordivõistlustega. Nii ei suutnud varjata oma pettumust samuti Oscarile kandideerinud (ja ka PÖFFil linastunud) „Kildudest maja“¹ kaaslavastaja Azad Safarov. „Kildudest maja“ räägib Donbassis sõja tõttu orvuks jäänud lastest ja Safarovi arvates pidanuks võitma just tema film. Lisaks keelasid korraldajad Oscari auhinnatseremoonial kõnelemast Zelenskõil, mis vaid täiendas ukrainlaste kibedusekarikat.

Korraldajad põhjendasid Zelenskõi pöördumisest äraütlemist sellega, et nad ei taha olla seotud poliitikaga. Issand, hoia ja keela, tahaks selle peale hüüda – samal ajal antakse Oscar „Navalnõile“ ja – nagu märkis Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba – ka Netflixi filmile „Läänerindel muutusteta“². Pealegi juhib Zelenskõi riiki, mis on langenud suurima agressiooni ohvriks Euroopas pärast Teist maailmasõda.³

Ukraina sõda on teinud auhindade jaotamise paljuski kaheldavaks ürituseks. Seega jääb küsimus, kuipalju sai „Navalnõi“ Oscari kunstilise sisu ja kuipalju poliitilise konjunktuuri tõttu. Sama küsimus oleks muidugi kerkinud ka „Kildudest maja“ puhul. Teisest küljest peavad dokumentalistid jäädvustama tänapäeva olulisi sündmusi ja need võimsasse kunstivormi valama, klaasmullist naljalt kunsti ei tee.

Mais on tulemas Eurovisiooni lauluvõistlus. Eelmisel aastal võitis loomulikult Ukraina laul (ukrainlased ei näinud probleemi lauluvõistluse korraldamises). Aga kas sel aastal peaks Ukraina jälle võitma? Kui Ukraina ei võida, hakatakse kohe küsima, kas sõda on muutunud normaalsuseks. Iseküsimus – millesse mina väga ei usu – on see, kas Eurovisiooni lauluvõistlusel hinnatakse üldse ka laulu muusikalist väärtust. Kas aga auhindamisel auhindamise pärast on üldse mõtet? Meenutagem, et Nobeli rahupreemiaid ei antud välja ei Esimese ega Teise maailmasõja ajal (1917. aastal sai preemia Rahvusvaheline Punane Rist).

Maailma avalikkust erutab ka teema, kas Venemaa sportlasi peaks lubama spordivõistlustele, sh Pariisi olümpiale. „Navalnõid“ vaadates saab justkui vastuse, et võiks lubada, aga nagu juba eespool öeldud, on „Navalnõi“ vändatud enne Ukraina täiemahulist sõda. Rahvusvahelise kriminaalkohtu otsus anda välja Putini vahistamise määrus teeb aga Vene sportlaste võistlema lubamise taas keerulisemaks. Kurbloolisus seisnebki selles, et Putini üle peab kohut mõistma rahvusvaheline kriminaalkohus, mitte vene rahvas.

1 „Будинок зі скалок“, Simon Lereng Wilmont, 2022.

2 „Im Westen nichts Neues“, Edward Berger, 2022.

3 https://www.rferl.org/a/oscar-outrage-ukraine-navalny-documentary/32324139.html