Vaatemängust ja narratiivist, laokilolekust rääkimata

„Kõik, kõikjal ja korraga“ ning „Vaal“ kujutavad endast kaht otspunkti nähtamatul teljel, millele saab paigutada terve filmiaasta saadused.

MARTIN OJA

Mängufilm „Kõik, kõikjal ja korraga“ („Everything Everywhere All at Once“, USA 2022, 139 min), režissöörid-stsenaristid Daniel Kwan ja Daniel Scheinert, operaator Larkin Seiple, helilooja Son Lux. Osades Michelle Yeoh, Jamie Lee Curtis, Stephanie Hsu, Ke Huy Quan, James Hong jt.

Mängufilm „Vaal“ („The Whale“, USA 2022, 117 min), režissöör Darren Aronofsky, stsenarist Samuel D. Hunter, operaator Matthew Libatique, helilooja Rob Simonsen. Osades Brendan Fraser, Sadie Sink, Hong Chau, Samantha Morton, Ty Simpkins jt.

Eelmisel filmiaastal kõmu põhjustanud toidutrilleris „Menüü“1 otsustab peakokk Slowik (Ralph Fiennes) kutsuda väiksele saarele hoolega valitud seltskonna ja selle piduliku õhtusöögi käigus vagaseks teha. Ühele ohvrile antakse võimalus ka ise süüa teha. Andunud gurmaanist noormees asub värisevate kätega oma oskusi näitama, kuhjates kokku pooltoore lambakarree ning võrdlemisi eemaletõukava porrulaugukastme. Toorainete süntees põrub sedapuhku läbi: tervik ei ületa koostisosade summat ning kokahakatis, kes on köögikunsti pidanud kallimaks kui elu, ei suuda läbikukkumist taluda ning lõpetab oma maise tee veel enne, kui kurjad käed jaole pääsevad.

Selle lõiguga juhatasin sisse lühikese ja täiesti subjektiivse pilgu eelmisele filmiaastale kahe linateose kaudu, milleks on Darren Aronofsky „Vaal“ ja „Kõik, kõikjal ja korraga“, mille režissöörideks on kaks Danieli, Kwan ja Scheinert. Mehed presenteerivad endid kompaktse üksusena Danielid, mis omakorda, kindlasti täiesti juhuslikult, toob mõttesse vennad, hilisemad õed Wachowskid. Kes teab, võib-olla sunnib inspiratsioonipuhang ka Daniele näiteks Danielleʼideks hakkama, sest julged teod on neil veres. Avalikkusele tuntuks said nad filmiga „Taskunoamees“2, kus äsja poisieast välja kasvanud (kolmas!) Daniel ehk Harry Potterina tuntud Radcliffe mängib multifunktsionaalset laipa. Radcliffeʼi tegelaskuju vulgaarset kehalisust sobib mõtestada rabelais’liku groteski võtmes, mida on käsitlenud näiteks legendaarne kirjandusteadlane Mihhail Bahtin.

Ka duo uusimat linateost, mis noppis seitse Oscarit ja jõudis teatmeteose andmetel kõigi aegade auhinnatuima filmi tiitlini, peetakse kaunikesti julgeks ja uuenduslikuks.

„Kõik, kõikjal ja korraga“ puhul kiidetakse montaaži, lavastust ja režiid, üllatavaid süžeekäike ning pilguheitu Aasia immigrantide eluolule Ameerikamaal. Tundeliigutust ammutatakse ema-tütre sassiläinud suhtest ja naerdakse selle üle, kuidas Jamie Lee Curtise kehastatud maksuametnik muutub vanamutikujuliseks agent Smithiks ning kangelasi dimensioonideüleselt jälitab. Aga kui mõelda, et kokakoola ja friikartulid on samuti kõrgelt hinnatud tooted, millele iga MacDonald’si külastaja pisitillukese tunnustuse ulatab, siis pole keegi sunnitud veel automaatselt järeldama, et preemiad tähendavad imelist kvaliteeti ja sügavat maitseelamust.

„Absurdne draamakomöödia“ on žanrina kuidagi kurjakuulutav. Tõsise ja naljaka kokkupanek pole niisama lihtne, sest vastandid kipuvad teineteist tühistama. Lõpuks võib juhtuda, et üks vaataja näeb ainult tõsist, teine naljakat, kolmas aga ei kumbagi. Filmiajaloos on sellise ühendamisega siiski suurepäraselt toime tuldud: Charlie Chaplin, Harold Lloyd ja Buster Keaton, kõik kolm suurt tummfilmilegendi, tegid sellest oma leivanumbri. Monty Pythoni seltskond harutas teravate kääriotstega lahti sotsiaalse reaalsuse, Robert Altman iroonitses meisterlikult võimustruktuuride üle ning John Waters suutis tudengifilmi eelarvega luua lausa joovastava absurdi, keerates üle märksa tihkemaid vinte, kui seda teevad tänapäevased, miljoneid dollareid maksvad eriefekti-komöödiad. Need on vaid põgusad näited.

Mulle tundub, et „Kõik, kõikjal ja korraga“ tegelaskujud on lolliks tehtud mingil teistsugusel, häirival ja hooletul moel. Kui indie-lavastajal Harmony Korine’il õnnestus sürreaalsuse essents destilleerida otse nn valge rämpsu argielu pinnalt, ei läinud tal selleks isegi märgatavat stsenaariumi vaja. Ometi on ta karakterid lihast ja luust ning lähevad korda rohkem, kui vaimsele tasakaalule tervislik. Seevastu jäävad uue kultusfilmi kangelanna Evelyn Wang (Michelle Yeoh) ja tema piiksuva häälega beetamees Waymond (Ke Huy Quan) reipalt reljeefseteks, kuigi on hoolega trikke tegema pandud. Üks pealiskaudsuse põhjus on kindlasti tegelaste punumine sündmuste võrku: kui absurdižanr vabastab karakteri usutavaks peetud käitumismustrite küüsist, siis selles filmis raskendab see ka kaasaelamist.

Olgu siis pealegi Hongkongi võitlusfilmidest tuntud malaislanna Yeoh’ karakter värske ja uuenduslik, sügavamal tasandil väljendab ta ikkagi tüütut tarbimisühiskonna klišeed. Keskealine inimene pole rahul, et on kõigest väikeettevõtja, tajudes, et riik teeb talle suurt ülekohut, kui juhib tähelepanu ebasihipäraselt kulutatud summadele.

Kurtes, et tal on õnnestunud kõigis eludes edukaks saada (kuidas täpsemalt ta oma teistest multiversaalsetest minadest teadlikuks on saanud, jätab stsenaarium korralikult selgitamata), kuid ainult käesolevas mitte, ei tule tal pähe pidada edu kriteeriumiks perekonda ning tütart (Stephanie Hsu), kes vajaks hädasti mõistmist, mitte vingumist ja kriitikat. Dimensioonide vahele hajuvad laiali ka põhjused, mis Evelyni abikaasaga koos hoiavad või neid lahutavad.

Kes teab, võib-olla on neil mõnes aegruumis kõik imehästi, teises jälle hirmhalvasti. Aga kui kõik variandid on olemas, siis keda see statistiline keskmine lõpuks kotib.

Ema ja tütre tegevusliin on filmi kandvaim osa, kuid seegi on võrdlemisi lõdva randmega kokku kirjutatud. Kui päriselus ema tütart paksmaoks nimetab ja muul moel igati maha teeb, ei aita mingi kung fu või tarbeesemete tagumikku toppimine. Maailmapilt, mida friikartulifilmid propageerivad, on üsna ignorantne selle suhtes, kuidas inimesed päriselt (no, ütleme siis, väljaspool Müto-Ameerikat ja tema kujuteldavaid paralleelilmu) suhtlevad, õpivad ja probleeme lahendavad. See maailmapilt lükkab kõrvale mõtestatud enesearengu vajaduse, pakkudes lahenduseks ikka vaid paugutamise, röökimise ja kõrva topitud klapid, mille abil paralleelreaalsusse teleporteeruda. Muidugi vaid juhul, kui oskad samal ajal närida huulepulka või teha miskit muud ebatavalist, et luua häire maatriksis. Tunnistagem, see motiiv on oma tobeduses päris amüsantne.

Silmas võib ka pidada, et kujutatud palagan on samal ajal iseenda, s.t eelkirjeldatud maailmapildi paroodia, nii nagu parodeeritakse Kubricku „Kosmose-odüsseiat“, „Maatriksit“3 ja mõnda muud filmi veel. Siin-seal luuakse õnnestunud sümbolismi: õhus hõljuv must sõõrik on iseenesest üpris cool, nagu ka tütre kostüümid. Sõõriku suitsiidlik lõpplahendus tõmbab tütart enda poole, samal ajal kujuneb aga tütrest (või siis tema paralleelvariandist, võta sa näpust) mingisugune maailmadeülene valitseja, kes tahab kõike hävitada (või iseennast, või iseennast ja kõike korraga, sellest pole võimalik täpselt aru saada). Tal näib olevat ka mõni käsilane, kes on aga naljakas ja mitte kuigi ähvardav. Parafraseerides kulunud kõnekäändu, on draama täpselt sama hea, kui veenev on tegelase probleem, ja märul sama hea, kui veenvad on kurikaelad. Tütart kui päästmist vajavat ja samal ajal endast põhiohtu kujutavat subjekti lookirjutajad veenvalt kujutada ei ole suutnud. Ka multiversumi ideed näpitakse vaid muuseas, ilma et sellest midagi visionaarset välja võlutaks. „Alguse“ või „Hr Eikeegi“4 dimensioone siit oodata ei tasu. Filmi pärjanud komitee otsustest näib kõige küsitavam stsenaariumi-Oscar.

„Vaala“ staar Brendan Fraser pälvis küll parima meesnäitleja tiitli, kuid film ise jäeti kõrvale nii parima režissööri, filmi kui ka stsenaariumi nominatsioonist.

 Kaader filmist „Vaal“

Olgu siis pealegi Hongkongi võitlusfilmidest tuntud malaislanna Michelle Yeoh’ karakter värske ja uuenduslik, sügavamal tasandil väljendab ta ikkagi tüütut tarbimisühiskonna klišeed.

 Kaader filmist „Kõik kõikjal ja korraga“

See tuleb selgemalt esile, kui heidame pilgu teistele stsenaristika nominentidele. Oli ju nimekirjas Ruben Östlundi „Kurbuse kolmnurk“5, mis ületab multipalagani igas dimensioonis ja pakub värskust ka väljaspool klišee­kategooriat. Oli ka draama suurmeistri Martin McDonaghi „Inisherini hinged“6, mis tungib sügavale inimhinge keerdkäikudesse, on komponeeritud äärmiselt tundlikult ning mõjub oma Iiri väikesaare atmosfääriga palju lummavamalt kui ükski plastist või pikslitest keskkond. Võrdlemisi lähedalt ujus mööda ka Darren Aronofsky „Vaal“, mille staar Brendan Fraser pälvis küll parima meesnäitleja tiitli, kuid film ise jäeti kõrvale nii parima režissööri, filmi kui ka stsenaariumi nominatsioonist.

Aronofsky on liiga terav autor, et Ameerikas teda üksmeelselt tunnustataks. Ta mõjub kange tekiila või pipraviinana, mida lastele ei anta. Erinevalt uimaainest sisaldab ta tõeseerumit, mis on mõistagi veel ohtlikum vedelik. Aronofsky on tarbimisühiskonna, sõltuvuskäitumise, tumedate tungide ja kustuva lootuse kujutaja. Teda on sõimatud empaatiavaeseks, aga siin kõneleb kodanlikku mugavusse vajunud, tõelusešokis värisev vaataja. Asi on hoopis vastupidi: selliseid karaktereid, nagu Aronofsky on üles ehitanud näiteks „Reekviemis unistusele“7, ei saa luua inimest sügavuti mõistmata. Ka Samuel D. Hunteri näidendi põhjal vändatud „Vaala“ vaadates ei ole kordagi tunnet, et miski on kunstlik või üleliigne.

„Vaalaga“ on ameeriklastel aga teinegi probleem. Hoidku jumal, et see filmina liig palju linavalgust ei näeks. Kõlavad seal ju tugevad religioonikriitika noodid. „Vaal“ mõjub nii mõnelegi pühadusteotusena, hammustades kannast üht Ameerika põhimüüti, evangeelset kristlust. Film, kus soovitatakse religiooni asemele hoolimist, koguduse asemele piiblit, vormi asemele sisu, paistab julguses palju selgemalt välja kui poolnaljakad hüpped universumite vahel. Siinkohal tuleb teha eristus religiooni ja usu vahel. Viimase kohta ei ütle film midagi halba, otse vastupidi – ilma usuta inimene hukkuks. Aga religioon on seotud vahendamisega, usu kaubaks muutmisega. See teeb inimese tigedaks ning viib põrgusse, vähemalt maapealsesse.

Õieti on usuküsimus „Vaalas“ kõrvalliin, pealiini kannab aga taas vanema ja lapse, sedapuhku isa ja tütre suhe. Siin pole tegelased laokil ja hüplikud, vaid püsivad teravas fookuses.

Olgugi, et nende vahel hõõguvad pinged, kandub suhetesse karakterite sügavus. Sellisena pole need tegelased Ameerika, vaid terve inimkonna traagika sümbolid – iha, trauma ja sõltuvuse karussellil keerlejad. Lootus ja lootusetus võitlevad viimase hetkeni, ja kui ka füüsiline keha alla vannub, siis võib vähemalt unistada sellest, et kestma jääb õigel hetkel välja öeldud sõna. Aronofsky (ja antud juhul Hunteri) loodud karakteritel on mõranev, ennast hävitav ning headust tõrjuv väliskiht. Loo toimemehhanism näeb ette, et vaatajal oleks peategelase seltsis füüsiliselt painav olla: sellesse mehesse kogunenud raskus on ühtaegu otsene ja metafoorne. Selle taustal kumavad lummavalt läbi mahasurutud impulsid, andestuse ja leppimise püüded.

Aronofsky tegelased on sisimas vaimustavad ja head inimesed, keda on haiget saamised tundmatuseni muutnud. Nende elu juhib kaalukausi dünaamika: ühel pool nõrkus, teisel soov ennast lahti rebida, hukatuslik muster selja taha jätta. Ilma välise toetava raamita kipub nõrkus peale jääma. Õigupoolest on igas kultuuris mehhanismid, mille eesmärgiks on tagada indiviidi tasakaal. Paraku on tarbimiskultuuris need mehhanismid äraspidised: osavõtliku kuulamise ja rahuliku kooskulgemise asemel pakutakse lahenduseks identiteediks maskeerunud sõltuvust. Kiired klõpsud ja telekapuldi abil ühest universumist teise kargamine on üks selle ilmingutest.

2000ndate algupoolel arutleti filmiteoorias innukalt vaatemängu üle: kas arvutigraafika abil meisterdatud maailmad, digiefektid, kiire montaaž ja muu kärts-mürts aitavad loo jutustamisele kaasa või hoopis segavad seda? Küsimusele, mis teiste kunstiliikide ja väljendusvahendite näitel kerkis õigupoolest juba Aristotelese aegadel, vastati võrdselt mõlemat pidi. Seega on asjalugu nagu tõsise ja naljaka puhul: sobitamine ei tule sageli välja, aga mõnikord tasub end kuhjaga ära. Ükskõik, milline stiilivõte tundub lahjem siis, kui kõlgutab end vaataja silme ees puhtalt iseenda pärast, tummisem aga juhul, kui väljendab midagi tähendusrikast. Vastandlikud toorained nõuavad lihtsalt paremat kokka.

Minu arvates kujutavad kaks kõne all olnud filmi endast kaht otspunkti nähtamatul teljel, millele saab ühel või teisel viisil paigutada terve filmiaasta saadused. Need punktid ei nõua tingimata hinnanguid, olgugi et nende ümber on koondatud teatud tüüpi väärtusi. Huvitaval kombel on staatika ja narratiiv, draama ning korrastatus üksteisele võrdlemisi lähedal. Nii „Inisherini hingede“ kui ka „Vaala“ puhul on tegemist näidendile toetuvate filmidega, mis on allutatud küllalt rangetele reeglitele: ruum ja aeg on piiratud, kuid see lubab tegelaste liikumispüüdeil selle võrra jõulisemalt esile tõusta. Teisel poolusel valitsevad aga kiirus ja tormlemine, keskkonna­vahetus ning hüplikkus, samuti loogikakauged deus ex machina’d, klantsima löödud välispinnad ja brändidena kõlavad karakterinimed.

Filmide vastandumises, joondumises ühe või teise pooluse järgi, pole iseenesest midagi halba. Valvel tasub olla aga vaatajal, et ta ei nakatuks ootamatult Oscarite fetišeerimisse või mõnda muusse sotsiokultuurilisse meeletõppe. Auhinnajagajatel juhtub ikka, et nad unustavad oma vastutuse ega mõista oma otsuse multidimensioonilisust. Kõrgeim hinnang kultuuritekstile on paraku kõrgeim hinnang ka maailmapildile, mida ta esindab.

1 „The Menu“, Mark Mylod, 2022.

2 „Swiss Army Man“, Daniel Kwan ja Daniel Scheinert, 2016.

3 „2001: A Space Odyssey“, Stanley Kubrick, 1968; „The Matrix“, Lana ja Lilly Wachowski, 1999.

4 „Inception“, Christopher Nolan, 2012; „Mr. Nobody“, Jaco Van Dormael, 2009.

5 „The Triangle of Sadness“, Ruben Östlund, 2022.

6 „The Banshees of Inisherin“, Martin McDonagh, 2022.

7 „Requiem for a Dream“, Darren Aronofsky, 2000.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht