Mu kallid Oscarid

Üliõpilaste „Mu kallite laipadega“ saavutatu on väikest viisi ime ning selle kordumist ei tasu loota, kui filmiüliõpilased ei saa võimetekohaseid projekte teostada majanduslikel põhjustel.

TEET TEINEMAA

Lühifilm „Mu kallid laibad“ (BFM, Eesti 2020, 34 min), režissöör-stsenarist German Golub, operaator Juss Saska, produtsendid Sander Lebreht ja Antero Noor.

47. korda välja antud üliõpilaste Oscarid andsid taas põhjuse meie kinopublikule rõõmustamiseks: nimelt võitis German Golubi lavastatud lühifilm „Mu kallid laibad“ mängufilmi rahvusvahelises kategoorias peaauhinna ehk kulla. Viimati tõi sellise õnne meie õuele täpselt kümme aastat tagasi Tanel Toomi lavastatud „Pihtimus“ (2010), mis pidi läbima tõenäoliselt veel hullema kadalipu, kuna toona oli selles vallas ette nähtud ei rohkem ega vähem kui üks auhind.¹ Kuigi ka nüüd konkureerivad Ameerika Ühendriikide filmikoolide ja teiste riikide ülikoolide filmid valdavalt eraldi kategooriates, on viimaste osakaalu pisut laiendatud. Eksperimentaalfilm on ainuke kategooria, kus Ameerika Ühendriikide ja muu maailma filmid osalevad koos, kuid lisaks antakse auhind ühele mujal tehtud dokumentaal- ja animafilmile ning kolmele mängufilmile. Sellega ei püüa ma kuidagi Golubi ja ta meeskonna saavutusi pisendada. Kui auhindu on 15 ja konkureerib poolteist tuhat filmi, saab igaüks aru, et edu tõenäosus on isegi väiksem kui noorteadlasel Eestis personaalne uurimistoetus saada. Ilma naljata võib aga heameelega tõdeda, et mõned filmid, mis valminud Eesti noorte käe all, kuuluvad maailma tippu. Võistluse taseme rõhutamiseks piisab, kui nimetada, et teiste hulgas on varem üliõpilas-Oscari saanud sellised filmi- ja teletegijad nagu Robert Zemeckis, Bob Saget, Jaco Van Dormael, Ken Kwapis, Spike Lee, Peter H. Docter ja Trey Parker. Kui see nimekiri illustreerib auhinna meestekeskset minevikku, siis viimasel ajal on pendel liikunud teise serva ja sel aastal sai auhinna kolmteist naist.

Kui selle aasta võitjad vormilistesse ja temaatilistesse gruppidesse jagada, võib öelda, et filmiakadeemia silmis on olulisel kohal Disney-Pixari käekirjaga animatsioonid, rassiteemad, keskkonna­küsimused, seksuaalse ahistamise temaatika ja tugevad (nais)tegelased läänele eksootilistest maadest. Viimasesse kategooriasse paigutub ka „Mu kallid laibad“, kus on jätkatud nagu samuti kõrgelt hinnatud „Sügisballis“² Eesti Ida-Euroopa kuvandi ekspluateerimist. Seesugune tonaalsus ei ole neis nii keskne kui näiteks filmis „Lilja 4-ever“³, kuid räpp, vaesus ja lagunevad hooned on mõlemas iga teise aadressplaani aktsendiks. Tõsi, „Sügisball“ kehtestab mõningal määral iseseisva minevikulise aegruumi ja „Mu kallid laibad“ tegevustik toimub maal, kus palk pealinnaga võrreldes väiksem ja sotsiaalne ebavõrdsus suurem.

Räämas hooned on Golubi tegelastekeskses filmis siiski dekoor ja harvaesineva õnnestumisena on vaeseid inimesi kujutatud täisväärtuslike indiviididena, mitte pelgalt sotsiaalse klassi karikatuurse markerina. Film räägib loo Erkist (Ruuben-Joosua Palu), kes hakkab surnuvedajaks, et kanda hoolt oma ootamatult kodutuks jäänud haige ema eest (Vilma Luik). Isegi lühifilmis napilt ekraaniaega saav ema tõuseb esile usutava lihast ja luust inimesena. Peategelase Erki rollis on oskuslikult ära kasutatud oma näitlejakarjääri alguses Palu, kelle introvertne tegelaskuju on tundmatus kohas üle pea vette kukkunud, mis eeldab näitlejalt suures osas tuima pilku ja suumaigutamist. Tasase peategelase kõrval tõuseb aga seda tugevamalt esile surnutranspordi vana kala Ott (Erki Laur). Sergei Eisenstein on öelnud, et filmi tegelased peavad olema sama selgelt mõistetavad nagu karakterid commedia dell’arte’s ja „Mu kallid laibad“ tegelased seda ka on.⁴ Salapärane trikster Ott mõjub haige armastava ema ja südamliku vaikse poisi kõrval ekstra värvilisena. Päriselu mõõdet lisavad tegelasele vastuseta jäävad küsimused: miks Ott joob, mida kirjutab oma kortsunud märkmikku ja miks ta kuulab pidevalt uljas-kaeblikku Kino muusikat? On selge, et Ott veab surnuid eetikast lähtuvalt: jõukalt poliitikult jootraha vastu ei võta ning õnnetusjuhtumi korral peab surnu ammu enne sugulaste saabumist kadunud olema. Laur mängis edukalt ka Golubi 2019. aasta lühifilmis „Omakohus“, kus kehastas külmaverelist sarimõrvarit, ja suutis finantsfilmi puisele dialoogile vaatamata usutavaks mängida emotsionaalselt ligipääsmatu pangajuristi teleseriaalis „Pank“. Selles filmis on Lauri metoodilisest näitlemisest lähtuv osatäitmine aga kohe väga õnnestunud: ta elab ja hingab kaval-traagilise Oti sisemaailmas. Ei ole liialdus öelda, et ilma selleta oleks tegu teise filmiga.

Režissööri iseseisvat visiooni ja talenti tõestab tõenäoliselt kõige ilmekamalt oskus töötada piiratud vahenditega ning Eestis üliõpilasfilmi tegemine nõuab seda kindlasti. Arvan, et just raha, mitte niivõrd tehniliste oskuste puudumine paistab silma seal, kus on seda kõige lihtsam märgata – valgustuses. Kui just mitte iga dialoogistseeni akna alla paigutada või tervet filmi üldse lõunamaise kuldse tunni ajal lahtise taeva all üles võtta, siis on paraku rahanappusest tulenevad valgustusprobleemid meie põhjamaises pimeduses üpris silmatorkavad. Nii mõjuvad filmi amatöörnäitlejatega avakaadrid pisut teleteaterlikult ja kohtvalgustus seal, kus näiteks filmi keskkonnas paikneb lamp, veidi liiga teravana. Samas jälle asendub õues hommikuhämarus päevavalgusega loo tasandil liiga kiiresti, ehk see, kuidas on esitatud, ei vasta sellele, mida on esitatud. Tehnilisele vajakajäämisele tähelepanu juhtimine on siinkohal vajalik seetõttu, et rõhutada veel kord finantsvahendite osatähtsust filmitegemises. Nii kultuuri- ning haridus- ja teadusministeeriumi kui ka ülikooli tasandil tuleb mõista, et see, mida need üliõpilased on saavutanud, on väikest viisi ime ning selle kordumist ei tasu loota, kui filmiüliõpilased ei saa teostada oma võimetele vastavaid projekte majanduslikel põhjustel. Siinkohal tasub silmas pidada, et Toomi võidufilm valmis maailma ühes juhtivas rahvusvahelises filmikoolis ning tõenäoliselt oli isegi selle aastakümnetagune eelarve mitu korda suurem kui Golubi filmil. „Mu kallid laibad“ ja sellesarnased õnnestumised on ka Eesti ülikoolide koostöö võit, kuna kunstiakadeemia, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia ning muusika- ja teatriakadeemia üliõpilased panustavad vastavalt oma erialale. Peale üliõpilaste, kelle töökoormus ületab filmi juures kindlasti ainekavas ette nähtud mahu, on selliste kordaminekute puhul tegu ka Eesti professionaalsete näitlejate – neid on liiga palju, et siinkohal nimeliselt nimetada – vabatahtliku töö viljaga.

Ennekõike iseloomustab „Pihtimuse“ ja filmi „Mu kallid laibad“ lugu terviklikkus, mis mõjub lühifilmi puhul veel eriti kontsentreeritult. Tähenduslikult tühja ekraaniaega ei ole: kui alguses on püss seinal, siis käib hiljem ka pauk. Nii jääb näiteks Toomi filmis, mille keskmes on puhta südametunnistuse ja ametliku religiooni pihinõude suhe, poiste näpatud hernehirmutist mõjusalt meenutama seda toetanud rist. Golubi filmis edendab loo jutustamist muu hulgas kontrastne tonaalsus, näiteks on vastandatud surnukuuri külm valgus ema keskkonna soojade toonidega. Kuigi Chopini leinamarss tundub surnutele keskendatud filmis ehk pisut liiga ilmse valikuna, siis muusika olulist rolli Oti tegelase toetamisel juba mainisin. Sama õnnestunud on meeleolu kujundamisel Johansonide „Siin-seal“, mis jääb tõenäoliselt paljudel selle filmiga seostuma sama tugevalt kui „Rändaja õhtulaul“ „Nipernaadiga“.⁵ Loo jutustamisel ei jää tähelepanuta ka väikesed detailid, nagu kommipaberid, mis seostuvad kindla tegelasega, ja karakteri areng, mis on edasi antud esialgu kohvist keeldumise ning lõpuks selle joomise kaudu. Kui loo usutavuse seisukohalt võib vaeste inimeste sõna otseses mõttes räästa alla tõstmine tunduda kunstilise liialdusena (lühifilmi formaati arvestades on seda tehtud konkreetsuse huvides), siis filmi ilmselge tugevus on selle veenvus. Golubil paistab elukogemust olema elatud aastatest rohkem ja tabatud on elu killuke, millel suurem tähenduslik mõõde. Tõsisele teemale vaatamata ei ole tegu üldse morbiidse filmiga, pigem pakatab see huumorist, kusjuures satiiri on suudetud enamasti vältida. Oluliste teemade käsitlemisel õnnestub vastandlike emotsioonide tasakaalu saavutada harva ja vähestel.

1 „Pihtimus“ on Tanel Toomi ametlikus Vimeo kanalis tasuta vaadata. https://vimeo.com/76111983

2 „Sügisball“, Veiko Õunpuu, 2007.

3 „Lilja 4-ever“, Lukas Moodysson, 2002.

4 Sergei Eisenstein, Film Form: Essays in Film Theory. Harcourt, 1977.

5 „Nipernaadi“, Kaljo Kiisk, 1983.