Vrestling kui tekst – lugusid saab ka kakelda

Ülefeminiseeritud, -politiseeritud, -estetiseeritud, -reeglistatud ja suukorvistatud maailmas mõjub vrestlingu metsik triangel vabastavalt.

RIHO PARAMONOV

Aasta algus. Parim aeg teha midagi kerget ja meeldivat, enne kui argised tööd-tegemised taas kaela vajuvad. Võiks vaadata näiteks suusatamist, põhjamaalased ju ikkagi … Või veel parem – siinses piirkonnas püsivalt eksootilist vrestlingut. Saaks teada uutki … Ma pole õigupoolest vrestlingufänn ja minu päralt on üksnes asjaarmastajast vaataja tagasihoidlik positsioon. Vaadanud olen vrestlingut viimase paari aasta jooksul siiski päris palju, kuid juhuslikult ja Youtube’i vahendusel.

Kultuurinähtusena pole vrestling raskekaaluline, kuid on siiski küllalt mitmekesine. Üks paeluvamaid jooni vrestlingumaailma juures tuleneb asjaolust, et see on olnud mõjutatud tsirkusest ja karnevalist, mis avaldub omapärases, rikkalikus sõnavaras, mille tundmaõppimiseks peab teemasse korralikult sisse elama. Vrestlinguga tegeletakse peale USA üsna innukalt mujalgi, eriti Kanadas, Austraalias, Jaapanis, Mehhikos ja Suurbritannias, mistõttu saab sellest rääkida kui globaalsest kultuurifenomenist. Kõige huvitavam on vrestlingu juures ikkagi tekstilisus: vähemalt samavõrd kui kehaline, on see narratiivne. Me oleme harjunud, et lugusid jutustatakse ja lauldakse, aga vrestling lisab veel ühe võimaluse – neid saab ka kakelda. Vaatame, kuidas see käib.

Spordist pastišini. Vrestling on USAs ülimalt populaarne meeste ja naiste võitluslik mõõduvõtmine, mis pealtnäha näib ühendavat klassikalist maadlust, MMAd, poksi jms. Ala on ristitud professionaalseks maadluseks (professional wrestling), kuid rahvasuus kutsutakse seda teinekord ka ühe juhtiva hiid-äriühingu järgi WWEks (World Wrestling Entertainment). Ehkki vrestling seisab väga kaugel maadluse klassikalisest vormist (vabamaadlus, Kreeka-Rooma maadlus jm) ning seetõttu tasuks seda seost võimalusel vältida, mõeldakse ja räägitakse alast sageli ikkagi kui spordist. Piisab ainsast pilgust saalile, et veenduda: ees ootab põnev sportlik kogemus. Ring on väga sarnane poksiringiga, on olemas mõõduvõtjad, kohtunikud, mänedžerid, kommentaatorid, suur auhinnavöö jne. Vrestlingu ajaloo ülevaadetes on sageli juttu ka päris maadlusest, nii et spordikauge lugeja ei pruugigi hästi aru saada, kust algab üks ja lõpeb teine. Ja kui vaadata USA kõige populaarsemate spordialade nimekirju, on vrestling vähemalt poolel kordadest arvatud esimese 10–15 hulka.¹

Kuigi seos spordiga näib olevat ilmne, on mulje siiski petlik. Vrestling on üheaegselt nii teater, tsirkus kui ka kino, mis on end riietanud spordi rõivaisse. Tuginedes Fredric Jamesonile, võiks öelda, et tegu on pastišiga. Pastišš on midagi paroodiasarnast, täpsemalt tühi paroodia, mis varjutab selle, mida imiteerib.

Vrestling, see nurjatu sõukaklus, ei röövinud klassikaliselt maadluselt (amateur wrestling) üksnes nime, vaid ka kandepinna ja identiteedi (Jameson räägib kannibalismist). Iga avatud pilgul maailma uudistav ameeriklane oskab nimetada hulga vrestlingustaare, kuid on kaheldav, kas ka tavamaadluse puhul. Klassikalise maadlusega Ameerikas muidugi tegeletakse ja on ka üksikuid suursaavutusi (aastal 2000 alistas ameeriklane Rulon Gardner suveolümpiamängude finaalis võitmatuna tundunud Aleksandr Karelini), aga siiski on tegu sealkandis pigem teisejärgulise alaga. Arvestades maadluse määratut rolli spordiajaloos ja eriti moodsa spordi kujunemisel, on see valus, aga pole parata – muutub ühiskond, muutub kõik muugi, sport kaasa arvatud.

Pastišš ise ei ole teisejärguline fenomen, vaid vastupidi – postmodernistlikul ajal võtmeline kultuuritööstuse produkt. Kui Jamesonil on õigus, siis tegelikult ainuvõimalik kultuuritootmise vorm üldse. Ja nii sobib vrestling – see üsnagi mõttevaba spektaakel, mis panustab instinktidele, mille olemasolu võiks enamik inimesi etenduse lõppedes häbeneda – suurepäraselt iseloomustama popkultuuri seda külge, mis koondab raha, glamuuri ja emotsioone, kuid sisulisel tasandil ei loo midagi, mil oleks püsivat väärtust ja edasiviivat tähendust. Seepoolest erineb vrestling ka neist spordivaatemängudest, mille siht on pakkuda publikule täiuslikku esitust, täiuslikku spordikogemust (kuulsaim neist korvpallile keskendunud Harlem Globetrotters).

Aga vrestling ei ole siiski päris suvaline spektaakel, kuigi nii võib näida kriitilise meelega pealtvaatajale, kes on äsja lahkunud oma elu esimeselt sõult. Nagu frantsiisifilmid, kujutab vrestlingumaailm endast lõppematut seriaalsust, mis jaguneb seotud, kuid omaette tervikuna käsiteldavateks osadeks-lugudeks, mis tingimata ei nõua konteksti tundmist (kes teab-tunneb, saab mõistagi suurema naudingu). Saalis rullub vaataja ees lahti tõeline narratiiv. Head ja halvad tegelased, konkreetne teema, mitmekülgne faabula, pinge, sõlmitus, lõpp­lahendus jne – kõik on kenasti olemas. Igal lool on enam või vähem standardiseeritud ülesehitus ja motiivistik, mis teeb mõistmise ja kaasaelamise imelihtsaks.

Lugu alaku. Ekspositsioonis avatakse liialt aega kulutamata, kuid siiski osavalt põnevust kruttides eesoleva show põhijooned. Hea ja halb kangelane ilmuvad publiku ette võimsa aplombiga. Mõnikord jääb võitleja identiteet varjatuks viimse hetkeni – vähemalt vaataja eest, kes seda maailma ei tunne. Siis viskavad tegelased pealisriided seljast (siin võib olla kõrvalekaldeid) ja hakkavad vargsi kompama teineteise piire. Nad tiirutavad teineteise ümber nagu kurjad kõutsid, püüdes end näidata suuremana, esitavad ülbeid väljakutseid või kinnitavad üle varasemaid, loobivad solvanguid ja ähvardusi, mis ei või jääda mõjuva vastuseta jne.

Ei ole mingit kahtlust: olukord on plahvatusohtlik. Ja siis see sünnibki: kehad põrkuvad. Üks tegelasist haarab kohe initsiatiivi ja kuigi juba tundub, et mäng ongi otsustatud, on see alles algus. Vastavalt loo loogikale või vajadusele – tavaliselt kõige otsustavamal hetkel – lisandub uusi tegelasi, kes lükkavad sündmuste arengus sisse järgmise käigu. Teinekord on ring võitlejaid täis ja puhkeb täielik mäsu. Peaaegu alati keegi loomastub, võitlus väljub ringi piirest, kannatada saavad ka kohtunikud, murtakse lahti ringitrepi pirakad astmed, millega asutakse vastast halastamatult tümitama jne.

Viimane näide osutab võimalusele, et ka atribuudid võivad muuta sündmuste käiku. Trepiastmete kõrval ilmuvad ringi esemed, mida seal kindlasti olema ei peaks: õllepurgid, redelid, nuiad, taevast alla sajavad vihmaussid, klaasikillud, knopkad, okastraat, pori jne. Lõpuks saab üks pool lüüa ja jääb ringi oimetult lebama. Kohtunik kuulutab välja võitja.

Tegelased. Pöörame nüüd pilgu tegelasile. Nagu öeldud, on osa head (faces), osa halvad (heels). Et halvad on reeglimurdjad ja rikuvad väljakujunenud korda, tuleb headel neile õpetust anda. Igaühel on kordumatu persona (gimmick), mis kätkeb välimust, iseloomu, võimeid, atribuute jm. Seejuures jaotuvad persona’d üldtüüpideks: maskid, kurjategijad, superkangelased, üleloomulikud tegelased, muusikavennad, rahajõmmid, klounid, kontorirotid jne.

Põnevusjudinad kehal, ootavad teadlikud fännid võitleja persona avanemist. Siin on mitmeid võimalusi. Üllatavalt väheoriginaalse persona’ga Dwayne Johnson ehk The Rock on nii suur popkultuuriikoon, et piisab ainult tema lavaleilmumisest, et suur osa publikust nõrkeks, kuid on võitlejaid, keda iseloomustab mingi erutav erijoon või detail (nimetame seda efektiks): tugevalt grimeeritud näoga The Boogeymani suust väljuvad ühtäkki väänlevad vihmaussid, mida ta võib vabalt süüa või siis murtud vastasele suhu toppida, The Cactus Jack ehk Mike Foley kandis kaasas kotikest, kus sees knopkad vms, mis läksid ka käiku, tekitades valu ja verd, The Undertaker oli kuulus triki poolest, mis jättis mulje, justkui oleks tal ebamaised valged silmad. Osa persona’dest on selgelt määratletavad, osa mitte. Parimate persona-tööde eest antakse auhindu ja need pälvivad fännide raugematu ülistuse (üks hinnatumaid persona’sid on ülal mainitud 2,08meetrine tume ja müstiline The Undertaker).

Oluline on seejuures, et narratiivi genereeritud sisekood ei juhi vrestlereid mitte ainult mängus, vaid teeb seda ka päriselus, sest rolli tuleb täita ka siis, kui etendus on läbi. Samas võib olla sedaviisi, et üht persona’t kehastab eri aegadel mitu inimest, see vahetatakse mingil põhjusel, nt promootorite surve või oma arengu tõttu (ajutiselt) välja teise vastu vms.

Nii nagu lugu, on ka tegelased ülevoolavalt maskuliinsed, karmid ja ohtlikud. Seda peegeldavad nimedki: The Big Show, Rey Mysterio, Ultimate Warrior, Triple H, The Undertaker, Andre the Giant, The Rock, Hulk Hogan jne. Mõni tegelane (nt suured staarid Brock Lesnar ja John Cena) kannab pärisnime, teiste puhul aga näeb lugu ette anonüümsust. Viimaste sekka kuulub väikest kasvu, aga terav Ray Mysterio, kes kannab oma isiku varjamiseks maski – vana võte modernse maadluse sünniajast. Asjaolu, et tegelikult on kõikide võitlejate isikud teada, ei ole üldse oluline – mäng jätkub ju väljaspool ringi, tungides elu enda lõime. Häda vrestleritele, kes selle reegli vastu eksivad!

Paljudele annab põhjuse vrestlingut nautida selle maailma põhitüpaaž: superkehaga kangelane. Hea vrestler on sageli täiesti fenomenaalsete mõõtmetega indiviid. Kümnete meeste pikkus ületab kahe meetri piiri. 1990. aastate võitleja Giant Gonzalese pikkus oli 2,44 m ja ta kaalus üle 200 kilo. Need kehad ei ole aga lihtsalt pikad, vaid viimase piirini üles pumbatud ja toorest jõudu täis. On vana tõde, et pikal mehel on palju raskem massi koguda kui lühikesel. Just seepärast on kulturismis suhteliselt vähe hiiglasi ja vrestling ongi ainus väli, kus saavad kokku maksimumid. Osalt on teinud selle võimalikuks kehade keemiline mõjutamine, mida päris spordis üldse ei tohiks ette tulla. 1990. aastate esimesel poolel anti WWE omanik Vince McMahon kohtu alla: teda süüdistati vrestleritele steroidide jagamises.² McMahon pääses, aga märk jäi ning ikka ja jälle küsitakse, kas see või teine võitleja on kasutanud steroide. Seejuures ei ole dopinguteema vrestlingus kuigi oluline, sest loeb ainult efekt: kui inimesed tahavad superkangelasi, tuleb neid pakkuda.

Et superkangelase erilisus veel enam esile pääseks, on vaja eristuvaid keha­tüpaaže. Nii käivad ringist läbi ka nt suured paksukesed, kääbused, kaksikud ja mõnikord üsna tavalise kehaga inimesed. Viimasel juhul on tegu hälbega, sest see, mis on tavaarusaama järgi kõrvalekalle, on vrestlingus norm.

Sellega vastuolud ei piirdu. Need aukartustäratavad ja ähvardavad kehad on sageli riietatud kummalisisse, kui mitte naeruväärseisse rõivaisse. Ja kui neil riideid ei ole, siis veidrad sporditrussikud on ikka. Ka liikumine ringis on kuidagi nihkes, groteskne, naivistlik, iseäralikult naljakas … Ühesõnaga, vrestling tuletab pidevalt meelde oma tsirkusejuuri ja laadapalagani olemust ega lase end kunagi täiesti tõsiselt võtta. Ja see on tema tugevus, sest ainult tugev naerab enda üle. Vrestling heidab irvitades kinda liigtõsisele argimaailmale, mis on unustanud karnevali, tsirkuse ja bakhanaali. Psühholoog Christopher Dwyeril, kes on määratlenud vrestlingu supermaskuliinse seebiooperina, on tuline õigus.³

Loodud lood. Vrestlinguloo võtmesõna on „vastasseis“, mida võidakse esitada nii sportliku kui ka isiklikuna. Osa vrestlereid moodustab paarid (ka mees-naine) või meeskonnad, mis rivaalitsevad teiste samasuguste kooslustega. Vahel näeb lugu ette vastasseise, mis kestavad kuid, kui mitte aastaid.

Vrestlingulugude vormimisel on jäme ots kolmetäheliste organisatsioonide (WWE, WCW, AEW) juhtkonna käes. Nende organisatsioonide (promotions) heaks töötab rida kirjutajaid, dramaturge ja telemehi. Pikka aega nähti kõvasti vaeva, et luua vrestlingu kui päris asja illusiooni. Kõige paremini aitas sellele kaasa voolav veri, mis saavutati salamisi tehtud tahtlike sisselõigetega. 2008. aastast pani WWE verele keelu peale, et mitte kaotada teleülekannete vaatajaskonda. Nüüdseks ei ole enam vaja nii kramplikult rõhutada vrestlingu ehedust.

Mõnikord tungib elu ise ootamatult mängu struktuuri ja taob sellesse sügavad mõrad. Üldiselt on lood detailideni paika pandud, kuid füüsilise rahmeldamise käigus sünnib mõndagi ettenägematut, mistõttu on vrestling osutunud ohtlikumaks kui mis tahes kontaktala. On tulnud ette nii raskeid vigastusi kui ka surma. Võiks ju mõelda, et varjatud oht annab mängule sügavamaid nüansse ja lisakihte, kuid ilmselt pole see nii: promootorid teevad, mis vaja, et õnnetus end liialt meelde ei tuletaks ja show läheb täie hooga edasi.

Kuigi sageli on promootorid endised vrestlerid (neist olulisim WWE üks asutaja Vince McMahon), kes peaksid mängu hästi mõistma, tuleb ikka ette kangelaste rahulolematust stsenaariumiga. Kui Ray Mysteriol tõmmati ühel etendusel mask eest, oli ta avalikult äärmiselt nördinud: „Ma olin väga selle vastu. Ma arvan, et WCW ei mõistnud, mida tähendab mask mulle, minu fännidele, minu perekonnale. Nörritav oli ka see, et see ei sündinud verise võitluse haripunktis teise maskeeritud maadlejaga, vaid mingi teisejärgulise matši ajal. Sama asi juhtus Juventudi ja Psicosisega ja olgugi psühholoogiliselt arukas, oli see ikkagi Eric Bischoffist [vrestlingupromootor, teletegelane, raamatukirjutaja] rumal samm. Fännid loodetavasti mõistavad, et mul ei olnud valikut: pidin ilma jääma kas maskist või tööst.“⁴ Ole kui suur staar tahes, aga loo diktaadile pead ikka alluma …

Näitlemine. Näitlejameisterlikkuse pärast ei tasu etendusele minna. Vrestlingustaarid on sportlase kehaga näitlejad, kuid ikkagi amatöörnäitlejad. Nende liikumine ja miimika, mis on eriti oluline teleülekannetes, on täies vastavuses loo sisu ja kvaliteediga, aga ei enam. Ent asi ei ole individuaalseis võimeis (õigemini nende puudumises), vaid selles, et lugu reguleerib ka võimete realiseerimist – ja seda mitte just positiivses suunas. Kuigi vrestlerite seas on sportlastaustaga isikuid, nende seas ka mõned märkimisväärset edu saavutanud maadlejad, on siiski ilmne, et ala seisab lähemal näitlemisele kui spordile. Kui sport ei ole andnud just palju meeldejäävaid näitlejaid, siis vrestling on osutunud tõeliseks Hollywoodi kasvulavaks. Rivi eesotsas marssivale ületamatule Dwayne Johnsonile, keda peetakse praeguse aja suurimaks märulistaariks⁵, järgnevad riburada pidi Hulk Hogan, John Cena, Steve Austin, Roddy Piper, Dave Bautista jt. Ja olgem ausad, enamik neist meestest on kõvasti paremad näitlejad kui eelmise sajandi lõpus Hollywoodis ilma teinud kuulsad kulturistid Schwarzenegger, Ferrigno, Yeung jt. Ent on oluline silmas pidada, et vrestling ise on Hollywoodist samavõrd võitnud. Kõik filmitaustaga võitlejad on populaarsusedetabelite tipus. Miljonite lemmik on Hulk Hogan, 1953. aastal sündinud kahemeetrine vunts, kes esimesena filmitööstuse ukse pärani lahti lõi.

Aga mis siis, kui persona on kahvatu ja näitlemisoskustki napib? Vrestlingul on varuks veel üks üllatus: sõnaosavus (mic skill). Nimelt tuleb ringis võidelda ka suuga. The Rocki trumbiks on rääkida end suureks ja võluda publik sõnadega ära. Kui suuvärk on kehvake, võib karjäär lühikeseks jääda. WWE põhikirjutaja Brian Gewirtz on ühes intervjuus öelnud: „Üks lahedamaid asju WWE juures on see, et saab võtta midagi zeitgeist’ist ja popkultuurist ning teha oma versiooni, interpreteerides seda või sulandades selle süžeesse vaevalt mõni tund või päev pärast seda, kui see on veebis ilmunud“.⁶ Nii lihtne see ongi. Popkultuuri masinavärk töötab sujuvalt ja tõhusalt. See ei tunnista ega vaja mingisuguseid piire ja tõkkeid. Võimas masin on omnipotentne, korraga esil kõikides kihtides, igas ajas, igas teadvuses – täiuslik ühendatud anumate süsteem.

Menu. Nüüd jääb veel täpsustada, miks on ikkagi vrestling sedavõrd menukas. Ehkki nüri ja veider, on selles odava maiguga meelelahutuses siiski oma võlu. Ülefeminiseeritud, -politiseeritud, -estetiseeritud, -reeglistatud ja suukorvistatud maailmas mõjub säärane metsik triangel vabastavalt. Muidugi, see on pelgalt efekt, kuid siiski üsna võimas efekt. Vrestling on kui täiuslik demokraatia, aga mitte kultuuri, vaid looduse mõttes. Kõik on justkui võrdsed ja teevad, mis tahavad. Seadusi, norme ja piire ei ole, on ainult terved ja tugevad higised kehad ning instinktid ja toores jõud. Vrestling on parem kui filmid, sest ämblikmeheks saada pole just väga lihtne, aga vrestler võib põhimõtteliselt saada igaühest! Ses mõttes on vrestling vägagi ehe ja päris.

Kirjandusteksti puhul võib olla kindel, et tulemus sünnib autori ja lugeja jagatud pingeväljas. Vrestlingus, nagu spordivõistlusel, teatris, kinos ja tsirkuses, jääb adressaadile passiivse pealtvaataja roll. Kui lugu lubab, saavutavad inimesed esiridades vrestleritega kehakontakti, kuid on näha, et siin peetakse piire rangelt silmas, sest seda, kes on lunastanud pileti, ei tohi ohustada miski. Aga ometigi on vrestlingus ka pealtvaatajate osas midagi silmatorkavalt teisiti.

Nende etenduste puhul ei ole üllatanud niivõrd end lõpmatuseni kordav näitemängulikkus, vaid just publiku elav reaktsioon – samaväärset suudaksin ette kujutada vast Till Lindemanni kontserdil. Kaasaelamine on sedavõrd tormiline ja puhuti niisama loomalikki kui selle ajend ise. Saalis karjutakse, vilistatakse, hüpatakse, skandeeritakse, vehitakse plakatitega, millel võib olla nt lause „Täna on minu sünnipäev!“, ja möllatakse muul viisil, justkui sõltuks sellest, kas päike tõuseb ka homme. Viha ja põlgust heel’ide ja poolehoidu face’ide suhtes on raske selgemalt väljendada.

Kas inimesed mängivad oma kohtadel kaasa, sest mängu loogika näeb nii ette, või käib etendus publikust sedavõrd võimsalt üle ja läbi, et uhab välja viimsegi apolloonilise elemendi, jättes alles vaid sügaval sees peituva ekstaasi? Võib-olla nii üht kui ka teist, aga kui on vaja ratsionaalset vastust, siis tuleb seda otsida kayfabe’st. Kayfabe ongi toosama vana mängureegel, mis vormub kollektiivses kokkuleppes, et seda, mis ringis ja mujalgi sünnib, võetakse kui tõde. Kayfabe ütleb, et nüüd peab elu jälle taganema mängu ees. See signaal rakendub kohe, kui loo kangelane kohtub oma lugejaga-vaatajaga. Aga kokkulepe toimib mõlemat pidi, sest rakendub ka lugejale-vaatajale ehk vrestlingufännile. Selline on vrestlingu maailm.

1 Lewis Injai, Cyprine Apindi, Which is the most popular sport in America? Top 12 revealed (02.02.2023) – Sports Brief. https://sportsbrief.com/other-sports/14576-discover-popular-sport-america/; Rysak, Heorhii. 10 The Most Popular Sports in America – Top Picks. – Athletesite. https://athletesite.com/sport-inspiration/most-popular-sports-in-america/

2 Daniel Hopper, 25 WWE Wrestlers That Used Steroids (05.09.2022). – Medium. https://medium.com/in-fitness-and-in-health/25-wwe-stars-that-used-steroids-8f656c233a9b

3 Dwyer Christopher, Why Do Grown Men Watch Wrestling? (13.06.2022). – Psychology Today. https://www.psychologytoday.com/us/blog/thoughts-thinking/202206/why-do-grown-men-watch-wrestling

4 The Lilsboys. Mysterio: Behind the mask. – Wayback Machine. https://web.archive.org/web/20080403055559/http://www.rey-mysterio.org/rey/articles/misc004.php

5 Chris Morgan, Who are the best action stars working today? (27.10,2023). – Yardbarker. https://www.yardbarker.com/entertainment/articles/who_are_the_best_action_stars_working_today/s1__35543333#slide_2

6 Duncan Cooper, Sure, WWE Was Scripted. Its Greatest Writer Told Us How He Made It Happen (24.08.2022). – VICE. https://www.vice.com/en/article/k7b77x/brian-gewirtz-wwe-head-writer-interview-tales-from-the-territories