Mitmest Udmurdimaast ja sealsetest imelistest inimestest

Eva Toulouze on hästi ja täpselt kirjeldanud udmurdi ühiskonda 1990ndate alguses, näiteks naiste erilist ja domineerivat rolli, aga ka alkoholi tarbimist.

JAAK PROZES

Eva Udmurdimaid on tõesti mitu. Kõigepealt suur Udmurdimaa, eelkõige praegune Udmurdi Vabariigi territoorium, siis väike Udmurdimaa, mis asub praeguses Baškortostanis ja Tatarstanis. Raamatu kolmas osa on „Minu udmurdid“ ehk jutt on inimestest, kellega Eval on olnud kõige rohkem kontakte. Mõnes mõttes võiks ka seda osa raamatust võtta kui veel üht Eva Udmurdimaad, täpsemalt Karamass-Pelga ehk udmurdi keeles Uddjadi küla, mis oli tema reiside üks keskpunkte. Tegelikult on see olnud talle ka värav, kust siseneda udmurtide maailma. Sinna, eelkõige Mazitovite pere juurde, jõuab ta ikka ja jälle. Konkreetsemalt on ses peatükis siiski juttu eelkõige kahest inimesest, kirjandusteadlasest Viktor Šibanovist ja rahvaluuleteadlasest Nikolai Anisimovist. Viimasele, kes võiks vanuse poolest Eva poeg olla, on aga hoopis ta teejuht, on raamat koguni pühendatud.

Pikk teekond udmurtideni

Eva Toulouze’i teekond Udmurdimaale on võtnud päris palju aega ja see pole olnud kerge. Tõepoolest, kui olla nagu Eva pärit portugali-itaalia segaperest, sündinud Roomas, koolis käinud Lissabonis ja väitekirjad kaitsnud Pariisis, siis miks see peakski lihtne olema. Udmurdimaa aga ei anna ennast nii lihtsalt kätte, võimalik, et selleks peab olema valmis või selleks valmistuma. Nii saabki raamatust lugeda Pariisi ülikoolides õppinud Eva teekonnast, mille kestel ta õpib ja kuuleb udmurtide kohta uut ja õpetlikku. Kõigepealt jõuab ta ungarlasteni, ungarlaste juurest marideni, maride juurest Helsingisse ja siis eestlasteni. See on rännak, mille käigus saab lugeja teada, et juba Nõukogude ajal oli Lääne-Euroopas võimalik kontakteeruda Vene NFSVs elavate soome-ugri rahvaste teadlastega ja toimusid ka fennougristide kongressid. Väärtuslik lugemine.

Kõigepealt olid siiski ungarlased: kirjandusteadlane ja udmurdi kirjanduse antoloogia koostaja Péter Domokos ning keeleteadlane, mari keelt valdav Gábor Bereczki. Viimane oli andekas õppejõud ja Eva sümpaatia hakkaski juba kalduma maride poole, kuid millegipärast tal lähedasi kontakte maridega ei tekkinud. Udmurdimaale jõudmiseks osutus Evale 1990ndate algul tähtsaks kohtumine kirjanik Arvo Valtoniga, kes oli ja on ka praegu kirglik soome-ugri rahvaste õiguste eest võitleja. Raamatust võib hoomata, et Valtoni mõjul sai ta paremini tuttavaks soome-ugri rahvaste humanitaarintelligentsiga – ja mitte ainult, seetõttu õnnestus tal ka integreeruda eesti ühiskonda. Siinsete fennougristide ega hõimurahvastega koostööd arendavate inimestega Eva aga ei liitunud, sest ei leidnud seda, mida oli oodanud. „Ühiskondlik liikumine kandis endas tugevat sõjaeelset pärandit ja kaldus pan-fennougrismi, mis oli mulle võõras. Mulle tundus, et selle liikumise vedajate ainsaks sooviks oli venelastele närvidele käia ja õpetada Venemaa soomeugrilastele – seejuures üleolekutundega, mis oli mulle vastuvõetamatu –, kuidas „venelastest lahti saada“. Ülikoolis ei toimunud midagi, õppejõududel puudus motivatsioon,“ kirjutab ta (lk 22). Ausalt öeldes karm ja ka mõnevõrra ülekohtune hinnang, sest panfennougrism oleks tähendanud ainult Eesti, Soome ja Ungari koostööd. Seda siinne hõimuliikumine kindlasti polnud. Pigem võis selle perioodi hõimuliikumises täheldada eestlaste rahvusliku identiteedi ja juurte otsinguid, pinnast, millest arenes välja etnofuturism ja Eestis korraldatud etnofuturismi konverentsid. Need on leidnud raamatus ka märkimist (lk 101-102). Teisest küljest kehastas aga hõimuliikumine eestlaste soovi toetada soome-ugri rahvaste rahvuslikku liikumist ja eliiti, mitte seda, kuidas venelastest lahti saada. Võimalik, et üleolekutunnet võis ju ka paratamatult olla, kuid kindlasti polnud see midagi sellist, mida võisid ja võivad venelased praegugi tunda näiteks udmurtide suhtes.

Siiski just Tartu ülikoolis tekivad Eval lähedased kontaktid udmurtidega, kes said hõimuliikumise aktivistide tegevuse tulemusena 1992. aastal tulla õppima Eesti kõrgkoolidesse. Udmurdimaale sõit aga võtab veel aega: sinna ta jõuab alles 1994. aastal.

Kolonisti pilk

Eva on kirglik teadlane ja tema sümpaatia kuulub udmurtidele. Eva Udmurdi­maa tähendab eelkõige udmurtide Udmurdimaad, venelaste kohta tal midagi head öelda pole. Halastamatu tõepärasusega kirjeldab ta venelaste suhtumist udmurtidesse, samuti postkoloniaalseid tänini toimivaid vaatenurki. Näiteks kirjeldab ta (lk 32) udmurtide alaväärsuskompleksi, mis väljendub selles, et udmurdi naised peavad end inetuks. Udmurdi naistel pole heledaid juukseid ja siniseid silmi, nagu venelastel – ehtne enesekolonisatsiooni ilming. 1994. aastal aga tehti esimene „udmurdi“ film „Alangsari vari“, kus udmurte kujutatakse mörisevate poolpaljaste metslastena, kes kargavad ümber lõkke ja ohverdavad kogu aeg (lk 60). Tõesti, kas pole see mitte kolonisti pilk, millele ka Eva tähelepanu juhib? Või siis ütlemine „votjak eto durak“ – votjak on loll („votjak“ on udmurte halvustav nimetus, lk 52). Täiesti põhjendatult juhib Eva tähelepanu ka udmurtide seas valitsevale sügavale hirmule, mille juured ulatuvad 1930ndate repressioonideni. See oli segav tegur udmurtide ühe säravama rahvusliidri Kuzebai Gerdi rehabiliteerimisel, aga pärssis 1990ndatel ka kogu udmurdi rahvusliikumise arengut. Väga tabav on ka Eva tähelepanek, et koloniaalvõim käsitleb koloniseeritavat kui alama klassi inimest ja teoks on saanud ühtlasi vaimu koloniseerimine (lk 51-52). Kas Udmurdimaa poliitiline olukord on olnud 1990ndatel pingelisem kui teistes Venemaa soome-ugri regioonides, nagu on väidetud (lk 53), seda ei oska ma kuidagi kommenteerida. Küll aga iseloomustab Udmurdimaa venelasi äärmiselt halb ja üleolev suhtumine udmurtidesse, kelle kohta on levitatud igasuguseid kuulujutte ning üllitatud neid alavääristavaid raamatuid. Siinkohal mainin vaid üht udmurte eriti alandavat teost, nagu Lev Rodnovi „Murlot“

Pudru segamine mitme küla palvusel Novõje Tatõšlõs 2014. aasta juunis. Mitme küla ohvripapid on siin abiliste rollis.

Laur Vallikivi

Eva Toulouze on hästi ja täpselt kirjeldanud udmurdi ühiskonda 1990ndate alguses, näiteks naiste erilist ja domineerivat rolli, aga ka alkoholi tarbimist. Samuti on ta andnud hea ülevaate udmurdi ajakirjanduses ja kirjanduses toimuvast, muudatustest aga ka probleemidest. Näiteks, kas ja kuidas on võimalik müüa udmurdikeelset kirjandust? Väga läks mulle korda lugu soome-ugri rahvaste tunnustusvajadusest (lk 70-71), mis osutab traumale nende rahvaste hinges. Tähelepanek puudutab nutvat ülikooli õppejõudu, kes oli ilma jäänud kõrgkoolis tavapärasest tänukirjast sünnipäeva puhul. Vägagi õige on seisukoht, et eestlased võisid tunduda Udmurdimaal kahtlastena, sest Eesti oli oma iseseisvuse taastanud. Udmurdid, kes eestlastega suhteid arendasid, olid venelaste meelest samuti kahtlased, ehk lausa natsionalistid. Natsionalistiks oli Udmurdimaal ja mitte ainult seal, kerge saada: piisas soovist, et udmurdi keel võiks olla Udmurdi Vabariigis üks riigikeeltest, kui venelaste meelest olidki natsionalist valmis.

Viisteist aastat hiljem

Esimese osa kõige väärtuslikum peatükk on „Udmurdimaa ja udmurdid aastal 2008: viisteist aastat hiljem“. Eelkõige kirjutab Eva siin muutustest, mis on ühiskonda tabanud, aga ka sellest, mis muutunud pole. Näiteks leiab ta, et maal on muudatusi palju vähem kui linnas: endiselt on seal alkoholiprobleemid ja naised domineerivad edasi. Linna puhul leiab Eva, et Iževsk on nüüd udmurdi linn. 1994. aastal kirjutas ta, et Iževsk on vene linn, mis on rajatud selleks, et tappa (lk 46): tõesti, sealsed relvatehased on kurikuulsad. Nüüd aga tundub Evale, et udmurdid on linna kodustanud, täpsemalt, juba saab rääkida udmurdi linnakultuurist. Udmurdid saavad nüüd linnas rääkida udmurdi keeles ja linnas toimetab udmurdi humanitaarintelligents, kes arendab näiteks etnofuturismi. Pikemalt on ta peatunud udmurdi rahvusliikumisel ning leidnud, et udmurdid on väärikamad, eneseteadlikumad ja vastutustundlikumad kui 1994. aastal. Sellekohaseid näiteid ei ole ta siiski toonud, ehkki, subjektiivselt võttes võis ju ka nii olla. Rahvusliikumine oli 2008. aastal tegelikult juba selges langus­trendis, udmurtide rahvuslik organisatsioon Demen varjusurmas ning udmurtide keskorganisatsioon Udmurt Keneš ehk Udmurdi Nõukogu kõrgete riigiametnike lükata ja tõugata. Ka ise on Eva toonud hea näite Keneši initsiatiivil ellu kutsutud udmurdi kevadpidustustest gerber, kus Udmurt Keneši juht ja peo tegelik peremees Valentin Tubõlov sai sõna tervituseks alles viiendana (lk 108). Peatükis on põhjalikult kirjeldatud Udmurdi Vabariigi esimese presidendi valimist, kui valimised võitis venelane Aleksandr Volkov, vaatamata udmurdi rahvusliikumise püüdlustele valida presidendiks udmurdi rahvusest Pavel Veršinin. Aleksandr Volkovi kohta Eval midagi head öelda pole, ta mainib vaid, et rahvuspeol gerber udmurte tervitanud president ei kasutanud kordagi sõna „udmurt“ (lk 108). Venelasest presidendi valisid aga udmurdid tõesti ise ja ta sai udmurdikeelsetest rajoonidest väga palju hääli, mis annab tunnistust, et rahvuslik mõtteviis polnud jõudnud maaelanikkonnani. Linna- ja maa­udmurtide eripärast on juttu ka Eva raamatus, nagu ka sellest, et venelane istub udmurdi sees tunduvalt sügavamal kui nõukogude inimene eestlase sees. Näiteks udmurdid elavad kaasa Venemaa jalgpallimeeskonnale jalgpalli-EMil, eestlased olid aga Nõukogude perioodil igal rahvusvahelisel spordivõistlusel NSV Liidu võidu vastu.

Udmurdid elavad külades ja mitte ainult Udmurdimaal

Eva Toulouze’i käigud Udmurdimaale aastail 2011, 2015 ja 2016 on viinud ta udmurdi küladesse, täpsemini küll Karamass-Pelgasse (Udjaddi) ja Kamennojesse (Izgurt). Tõesti, nii minu kui ka enamiku eestlaste meelest peab kindlasti küladesse minema. Vastuvõtjatele teeb see parajalt peavalu ja veel 1990ndatel ei saanud nad kuidagi aru, miks tahavad eestlased minna küladesse, kus on joomarlus, pori ja vaesus. Aga eestlased teadsid, et rahvuslikku rikkust ja tarkust saab kogeda vaid külades. Eva kirjutab sellest peatükis „Vaimne rännak udmurtide juures“, mis on nagu välitöömärkmik. Seal on tähelepanekuid udmurtide maailmatunnetuse, surnute mälestamise, uskumuste ja ennete kohta. Tähelepanuväärne on, et Eva on saanud naisterahvana osaleda udmurtide loodus­usupalvuse ette­valmistamises. Ilmselt on see võimalik üksnes siis, kui teha end märkamatuks. See enda märkamatuks tegemine, millele Eva oma raamatus mitmel pool vihjab, ongi üks tänapäeva antropoloogi-etnoloogi põhiomadusi, mis võib avada nii mõnegi ukse või laeka, nii et pääseb teadmiste salarüppe.

Urazgildô külapalvus 2014. aasta juunis.

Laur Vallikivi

On väga tervitatav, et Eva teine Udmurdimaa asub Baškortostanis ja Tatarstanis. Neis piirkondades elavatest udmurtidest on eesti keeles vähem kirjutatud. Minu meelest on need udmurdid tõelised udmurdid, eriti Baškortostani udmurdid, sest neid pole ristiusustatud ja see tähendab, et kombestik ja loodus­usk on väga hästi säilinud. Eva kirjutab, et Baškortostanis pole kolonisaator suutnud koloniseeritavat tema tühisuses veenda (lk 159). Ilmselt on see ka üks põhjusi, miks on udmurdid oma keelepõhise rahvusteadvuse nii hästi säilitanud. 2010. aasta rahvaloenduse andmeil pidas udmurdi keelt emakeeleks 90% sealsetest udmurtidest. Võimalik, et see on kõigi Venemaa Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste seas parim näitaja, mida võiks vaid võrrelda samas piirkonnas elavate maride omaga. Selles peatükis on rohkesti tähelepanu pööratud sealsete udmurtide usundile, täpsemalt palvustele, mis toimuvad eri tasanditel: näiteks on olemas perekonna tasand, külatasand ja külastu tasand. Peatüki teises osas on juttu Tatarstani udmurtidest. Eva leiab seal, et „tatari kilp“ pole olnud siiski nii tõhus ja vene keelt on kuulda tunduvalt rohkem (lk 300). Selle osa põnevaim leid on Varkled-Bodja küla, kus toimus neidude ja noormeeste initsiatsiooni riitus, mida Eva on kirjeldanud talle omase põhjalikkusega.

Mõningaid vigu

Seda tüüpi raamatu puhul, mille alapealkiri on „Välitöömärkmeid ja mõtisklusi“, peaks rääkima ka vigadest, mida tegelikult on üsnagi vähe. Enamik on seotud koha- ja isikunimedega. Näiteks mari ajakirjanik Janajev (lk 21) on tegelikult mari ajakirjanik Vassili Janalov. Janajev oli hoopis 1991. aasta augustiputši juht, tõsi, marid on mulle öelnud, et ta oli ilmselt mari rahvusest.

Raamatus udmurdi seltsi juhiks nimetatud ärimees Sõskin (lk 54) on tegelikult majandusteaduste doktor Mihhail Šiškin. Seltsi ei ole ta kunagi juhtinud, küll aga valiti ta 1991. aastal novembris peetud udmurdi rahva esimesel kongressil Udmurt Keneši ehk Udmurdi Nõukogu esimeheks. Udmurdi selts ei sündinud ülikoolis tudengite algatusel. Selts, hilisema nimetusega Demen (ee Koos), arenes välja hoopis Iževski udmurdi klubist, mille eesotsas oli udmurdi tehniline intelligents.

Kohanimede puhul on Eva vaeva näinud ja püüdnud kasutada udmurdikeelseid külanimesid. Paraku pole ta teinud seda süsteemselt, näiteks kord on Karamas-Pelga (peaks olema Karamass-Pelga), kord Udjaddi ja seda üsna segamini. Kui aga udmurdikeelsetest kohanimedest kinni hoida, siis oleks võinud Iževski asemel olla udmurdikeelne Ižkar. Ühes kohas on vaid mainitud, et see on pealinna udmurdikeelne nimi.

MAFUN pole kindlasti mitte noorte fennougristide ühendus (lk 28), vaid soome-ugri rahvaste noorte assotsiatsioon, mille liikmeskonna moodustavad soome-ugri rahvaste noorteühendused. Soome-ugri rahvaste rahvusliikumiste eripäraks 1990ndate alguses oli rahvuslike noorteorganisatsioonide asutamine. Näiteks 1991. aastal asutati udmurdi noorte organisatsioon Šundõ (ee Päike).

Eva Toulouze’i raamat „Minu Udmurdimaad“ annab väga hea ülevaate udmurtide elust, aastail 1994–2018 toimunud muudatustest, samuti inimestest, kellega Eva on kokku puutunud. Kindlasti võiks või lausa peaks võtma selle raamatu etnoloogia- ja antropoloogia­üliõpilaste kohustusliku kirjanduse hulka, sest kirjeldatud välitööd ja nende tulemusel saavutatu on õppimist väärt.

Loe ka Eva Toulouze’i ja Liivo Niglase artiklit „Udmurdi traditsioonilised palved“ 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht