Paindlikkuse eksperiment

Pandeemia tõi raamidest välja, kaheksatunnine tööpäev osutus ühtäkki ebavajalikuks.

STEFAN PEETRI

SARS-CoV-2 kujundas ümber teenused ja kohad, kus oleme harjunud liikuma – kontorid, haiglad, kodud, poed, koolid, spordisaalid jne. Pandeemia tõi esile riigi sotsiaalstruktuuride hapruse, kuna puudutas seni lahendamata sotsiaal-majanduslikke probleeme, mis väljenduvad era- ja tööelu piiride kadumises, varalises ja soolises ebavõrdsuses ning nn läbipõlemiskultuuri esiletõusus. Need probleemid kajastusid ka kogemuslugudes, mida kuueliikmeline Tallinna ülikooli üliõpilaste rühm¹ aprillis 2022 interdistsiplinaarse projektiga ELU ehk „Erialasid lõimiv uuendus“ kogus. Uurisime, kuidas kaugtöö mõjutas arusaama lähedusest ja kaugusest ning pani proovile või lahustas era- ja avaliku sfääri ning töö ja vaba aja piire. Iga meie grupi liige – personaaltreener, lasteaia- ja algklasside õpetaja, riigiametnik ja jurist – kogus vastavalt oma töövaldkonnale kahelt-kolmelt kolleegilt lugusid muutunud tööolukorrast.

Keskendusime küsimustele, mil moel viis pandeemia nende tööolukorra nihkesse ja kuidas sellega kohaneti. Et käsitleda pandeemiakriisi paradoksaalset loomust, püsis metodoloogiline tähelepanu informantide koroona­lugudest isikliku sõelumisel. Nagu öeldud, olemasolev ebaõiglus teravnes: nii sooline ja varaline ebavõrdsus, regionaalne ilmajäetus kui ka vaimne tervis. Iseäranis põnevaks osutus aga hoopis arusaam kollektiivist ja kollektiivse mõtlemise vajalikkusest. Kerkisid esile sellised küsimused: mis on väärtuslik töö, kes moodustavad töökollektiivi – kas ka lähedased või perekond –, kes koroonaaja pop-up-kodukontoris meie tööeluga kokku puutuvad ja seda mõjutavad? Mida tähendab isolatsioon: kas see on ainult eraldatus töökaaslastest või lähedastest või (tulevikku silmas pidades) ka vabadus tegutseda omas mullis, suheldes teistega läbi veebi. Nagu ütles eripedagoogina töötav kahe lapse ema Natali (31): „Jalas võisid olla dressipüksid ja arvutiekraani taga sain tooli peal lösutada nii nagu koolitunnis seda ei teeks.“

Paindlikkuse mõnu ja valu

On tööandja- ja töötajasõbralikku paindlikkust. Paindlikust kapitalismist on kirjutanud paljud, tuntuim neist David Harvey², kellele see tähistas 1970ndatel juurdunud neoliberalismi, mis lõi enese lahku heaoluriigi mudelist, väljendudes detsentraliseeritud tootmises (s.t tootmine viidi sinna, kus oli soodsam, nt kolmandasse maailma), vähenenud tööjõus, (töölis- ja kesk­klassile) väiksemates palkades ja õhukeses riigis. Meie koroonalugudega seostub täpsemalt antropoloog Emily Martini juhtimis­uuring.³ Martin kirjeldab, kuidas juhtimiskultuur toodab „paindlikke minasid“, kes ei vaja ülemuste kohalolu, nad oskavad vanadest tööreeglitest ja traditsioonidest lahti lasta, õppides end ise koordineerima, riskijuhtumeid analüüsima, võimalusi kalkuleerima jne, s.t olema enese mänedžer.

Kõige leidlikumalt käsitlesid koroonapiiranguid treenerid. Spordisaalidest said üleöö telestuudiod, nagu kirjeldab Mariliis (33) nende fitnessiklubi kohanemist esimeses karantiinilaines. Ülekande kvaliteedi tagas eraldi „stuudionurgake“ koos spetsiaalselt hangitud valgustuse, projektori ja professionaalse kaameraga, et pakkuda võimalikult kvaliteetset ülekannet. Tihtipeale on treenerid ka prekaarsed töötajad, kelle sissetulek sõltub klientuuri olemasolust – eriolukorra piirangud tekitasid ärevust, kas sissetulek jätkub, ja see omakorda survestas treenereid olukorda loominguliselt suhtuma. Paindlikkus kui võime olude sunnil otsida kiirelt uusi lahendusi, kasutades selleks tehnoloogilisi vahendeid, on treenerite kohanemislugudes põimunud kutsest tuleneva paindlikkusega, mis väljendub kehaliste piirangute ületamises. Võib-olla kutsest tuleneva kehalise paindlikkuse tõttu kohtas treenerite lugudes kõige enam optimismi, ja seda hoolimata pandeemia põhjustatud piirangutest.

Pandeemiaga kerkis esile kaks peamist hädavajalikku töötajakategooriat: need, kes tagasid kaupade ja teenuste globaalse ringluse jätkumise, ning need, kelle kanda oli hoolekandetöö või reproduktiivne töö koolides, haiglates ja hooldekodudes ja ka tasustatud või tasustamata töö kodudes.⁴ Paraku ei premeeritud kõiki töötajaid väärilise tunnustusega. Õpetajatele, ja naistele üldisemalt, langes ebaproportsionaalselt suur hooletöökoormus. Tuli rööprähelda palgatöö ja tasustamata kodutööde vahel. Just nemad jäid uues kontaktidest hoiduvas eriolukorras nähtamatuks, kuid paradoksaalselt pidid olema ka kõige kättesaadavamad. Näiteks eripedagoog Neletile (35) tundus, nagu „töötame 24/7, kuigi minu tööaeg on kaheksast viieni. Ikka helistatakse hiljem peale tööpäeva, nädalavahetusel jms, arvatakse, et ma peaks olema kättesaadav kogu aeg.“

Lasteaiaõpetaja Juuli leidis, et „liigne kättesaadavus just tööalaselt on minu jaoks väsitav ja tekitab frustratsiooni. [—] Muutusin kinnisemaks, kuna inimesed olid olukorrast häiritud ja töö juures olid suured pinged ning lahkhelid. [—] Hakkasin hindama veel rohkem oma eraelu privaatsust.“ Ka algklassiõpetaja Serli täheldas, kuidas esimeses karantiinilaines „tuli olla võimalikult paindlik kõige suhtes – katsetada uusi võimalusi, öelda ka lastele, et proovime täna nii ja vaatame, kas see töötab paremini“, kuid eelkõige eeldas see paindlikkust „iseenda osas“. See tähendab pidevat kalkuleerimist, kuidas maksimeerida iseenda heaolu ja tööpanus.⁵ Pedagoogid, keda tavapäraselt ei määratleta ettevõtjana, pidid sellises tööolukorras kasutusele võtma rööprähklevatele ettevõtjate tööviisi.

Kontaktipõhine läbikäimine, olgu lapsi õpetades, kohtuistungitel klienti kaitstes või spordisaalis võimlemistundi andes, muutus videopõhiseks ja puutetundlikuks.

Ehk illustreeribki seda muutust üks lugu võistlustreener Martinilt (38), kes kasutas treeningu ajal oma meeskonna ülesannete täitmise jälgimiseks GPS-seadet. Teisisõnu, töödistsipliin ei lagunenud koost, vaid omandas detsentraliseeritult hajusama vormi. Fitness- ja tantsutrenne juhendati ikka edasi, kuid nüüd võis videopildis taustal täheldada „jõusaalis“ diivanil lösutavaid klientide perekonnaliikmeid.

Era- ja avaliku sfääri nihkes kontuurid joonistuvad kõige eredamalt välja, kui vaatame kodust aja- ja ruumikasutust, mille tekitasid piirangud, haigestumised ja videosillad. Üleöö tekkinud distantsi hoidmise eetika tõi töökorraldusse digitaalse töö ja eneseesitluse veelgi suurema osatähtsuse. „#Püsikodus“ tähendas, et avasime oma kodu kehatutele külalispilkudele, mis varjasid end musta ekraani taga või vaatasid kuvarilt meile otsa. Just musta ekraani probleem tekitas hulga probleeme intervjueeritud õpetajatele, treeneritele ja advokaatidele, kes vajavad oma töös silmsidet õpilaste või klientidega.

Rööprähklemine era- ja avaliku sfääri vahel

Era- ja avaliku elu, tehnoloogia ja inimese piiride hägustumisest tekkinud ühiskonna uus eetiline keskkond – maskid, videokõned ja -konverentsid, liikumispiirangud, karantiinid, hügieeninõuded, hübriidõpe, kiirtestid, distantsi pidamine jne – tähendas andmestumist, töö abstraheerumist. Töö- ja erasfäär lainetasid teineteisest üle. Sellel era- ja avaliku sfääri poorsusel on ka psühho­somaatiline mõõde, mida meie intervjueeritud kogesid. Lasteaiaõpetaja Juta (57) tundis end kaugõppe ülesannetega tööandja poolt üksi jäetuna ja seetõttu kurnatult, mille tõttu vajas palju rohkem uneaega. Vanad traditsioonid, mis olid sidunud töötajaid oma töökohaga, nt koosolekud ja juhuslikud vestlused kolleegidega, murede jagamine ja koos suitsunurgas käimine, olid asendunud nõudega juhtida iseend läbi kodukontori telekommunikatsiooni võimaluste. De­tsentraliseeritud enesejuhtimine tekitas stressi, mis väljendus kurnatuses, ärevuses ja hirmus tuleviku ees.

Kaugtöökorralduse tõttu omandasid lähedus ja kaugus teise tähenduse. Intervjueeritud õpetajad, treenerid, advokaadid ja riigiametnikud pidid harjumuspärasest töökeskkonnast loobuma ja kohanema uues keskkonnas. Üksteise kodudesse ilmuti veebiplatvormidel ja see tekitas omakorda erilisi olukordi ja möödarääkivust. Eripedagoog Natali sõnul juhtub kontaktipõhisel psühholoogilisel nõustamisel tihti, „et lapse­vanem või laps võib nutma hakata, toimub emotsionaalne avamine. Kuid videonõustamise ajal midagi sellist ei ole juhtunud. Võib-olla arvuti vahendusel see vahetu eneseavamine ei toimi nii nagu kontaktsetel kohtumistel.“ Kuid Natali osutab ka kodukontoriga kaasnevatele veidrustele, mis tööl kohal käies jääksid juhtumata, näiteks tuli keset nõustamist „vanem laps näitama, et väiksem kakas ja näitas potti ekraani ees“. Kaugenemine oma kodusesse mulli lõi olukorra, kus väikesed lapsed, koerad-kassid või taustal vedelevad veini­pudelid tõid olme avaliku huvi orbiiti. Olude sunnil sündis veider lähedus, kus perekonna kodukeskkond oli ühtäkki laienenud tööidentiteedi osaks.

Muutused soosuhete dünaamikas

Üleminek veebiplatvormidele tõi kaasa ka tööaja piiride lagunemise. Koosolekud toimusid sagedamini ja spontaansemalt, kuna olukord muutus kiiremini, kui ühiskond suutis kohaneda. Intervjueeritud seisid vastamisi olukorraga, kus pidid olema iga hetk kättesaadavad oma partneritele, kolleegidele, vanematele, lastele jne, trotsides oma läbipõlemist või läbipõlemise hinnaga. Just olme- ning töökohustuste vahel rööprähklemises tuleb teravalt esile pandeemiaaegne soolise ebavõrdsuse kasv.

Pandeemia võimendas soolist ebavõrdsust niigi. Kõige prekaarsemad pandeemia ajal – üksikvanemad, erivajadustega laste vanemad, eesliinitöötajad jpt –, olid peamiselt naissoost. Praxise uuringus⁶ soosuhete dünaamika ja poliitika nihkest pandeemia ajal tuuakse esile, kuidas sooline võrdõiguslikkus liikus sajandi võrra tagasi. „Sooline võrdõiguslikkus ei ole Eesti poliitika­kujunduses endiselt piisavalt oluline väärtus, mida tuleb kaitsta,“ toonitas Praxise analüütik Sandra Haugas.

Riigiasutuses personalitööd tegeva eripedagoogi Neleti võttis „emotsionaalselt pandeemia algus läbi, sa oled mingi töötaja mingile asutusele, siis oled ema, siis oled lasteaia õpetaja, kokk, koristaja, siis oled veel kooliõpetaja, siis veel hingeabiandja, psühholoog – seda kõike oli alguses kuidagi nii palju ja raske oli vaimselt hakkama saada, et kõik saaksid sinust selle osa, mida vaja on.“ Meditsiini- ja haridusvaldkonnas töötav kõrgkooli õppejõud Kersti (32) meenutas, et „oli olukordi, kus abikaasa ootas, et ma kodukontori töö kõrvalt ka teeksin nt süüa või muid toimetusi, kuna olin ju kodus“. Ent Kersti oli parasjagu hõivatud oma tööga. Siit tekib konflikt: kuidas teha oma tööd hästi peresuhteid rikkumata? Kas eriolukorras peaksid naised loobuma karjääriideaalidest? Kinder, Küche, Kirche? See juhatab omakorda veel sügavamalt juurdunud soolise ebavõrduse juurde, nimelt, miks just naised sellise dilemma ette satuvad, kas valida pere või töö. Seega moodustasid naised koroonaaegses detsentraliseeritud tööolukorras eluliselt vajaliku, kuid allasurutud ja nähtamatu osa ühiskonda taastootvast jõust.

Töömahu kasv ja intensiivistumine

2020. aasta kevade esimene karantiiniperiood tähendas valdavalt digitaalselt ja kaugtööna lahendatud õppetööd, kus õpetajad ja õppejõud töötasid oma kodukontorist. Kõik intervjueeritud õpetajad mainivad oma kaugtöö kogemuse paradoksaalset loomust. Eriti Eestis on demonstreeritud digilahendusi ja e-riiki kui töötaja ja tööandja vabastajat, mis kingib töötajale võimaluse kujundada oma graafiku, vältida liigset paberitäitmist ja tõhusamalt aega kasutada. Selline paindlik töövorm annab töötajale võimaluse tööd paremini teha.

Paraku said hooletöö tegijad esimese ja teise karantiini ajal suure lisakoormuse: olgu need siis naised, kes pidid peale päevatöö tegema tasustamata majapidamistöid, või samuti kodus töötavad reproduktiivse töö esindajad, õpetajad, kellel kasvas nii emotsionaalne hooletöö, tehnoloogilise oskuse nõue ja digitaalse bürokraatia maht. Zoomis toimuvaid koosolekuid ja videotunde pidi erilise tähelepanuga jälgima, koostati rohkem töögraafikuid ja töökorraldus vajas aeganõudvat kooskõlastust. Erivajadustega õpilaste õpetamiseks olid ka erijuhud. Näiteks võttis üks õpetaja õpilase enda juurde koju ja tegi õpet otsekontaktis. Erivajadustega lastega tegelevad õpetajad olid selles mõttes eesliinitöötajad, kuna erivajadustega laste õpetamises kaugõpe ei toimi. Alates 2020. aasta mai teisest poolest hakati vaikselt algklassiõpetajate Luna (45), Serli (43) ja Siina (41) õpilasi lubama kindla eeskirja järgi kooli järeleaitamistundidesse. See omakorda tähendas töömahu kasvu, uusi ajagraafikuid, kuidas lahendada ruumikasutus, kuidas toimub äraminek, et vältida suuri kogunemisi.

Peaaegu eranditult mainisid kõik intervjueeritavad kaugtööl ajataju kadumist, tuues põhjuseks kodukontori keskkonna, segajad ja mugavuse. Sestap advokaat Bruno (43) ja riigiametnik Argo (47) leiavad, et era- ja avaliku sfääri, kodu ja töökoha piiride kadumine tõid kaasa tööaja kasvu. Töötamine kodus, kus aeg-ajalt tehakse süüa, koristatakse nõusid või imetakse tolmu, kastetakse taimi või tegeletakse väiksematega, muutis ajagraafiku paindlikumaks, mille tõttu töömahu kasvu ei märgatud ja intervjueeritud avastasid end südaööni töötamas, mis omakorda võis viia läbipõlemiseni.

Oma kohanemisest kaugtöö ja tehnoloogilise vahendatusega, Zoomi, suurema meilisuhtluse ja digiõppeplatvormide kasutusega toovad lasteaia-, algklasside õpetajad ning üks meditsiini- ja haridusvaldkonna õppejõud esile teistsuguse perspektiivi kui e-riigi õhinapõhised toetajad. Digilahenduste rüpes kasvas tehtav paberitöö hulk, kuna tavalisele õpetajatööle lisandus mahukam ekraanitöö, mis sisaldas enese­esitlust ja korrapidamist koos uute töötabelite koostamisega. Kurdeti ekraanitöö vaimselt kurnava toime üle. Võrreldes teise karantiinilainega, mis leidis aset uue õppeaasta sügistalvisel ajal, olid esimese koroonalaine ajal valitsuse piirangud ja suunised segasemad. Õpetajad tundsid ennast 2020. aasta kevadel eriolu­korraga vastamisi olles üksi, kuna nii riigi kui ka kooli tasandil puudus väljaõpe ja struktuur. Lasteaia- ja kooliõpetajal tuli oma koduste vahendite, ja kui veab, siis mõne koolist saadud vidina ja oma arvutioskuse najal hakkama saada, mille tulemust tuleb mõista kui eksperimentaalset hariduslikku brikolaaži. Siin saab kokku Harvey kirjeldatud detsentraliseeritud töövorm ja Martini „paindlik mina“, kuna õpetajatelt eeldati üksi hakkama saamist ja improviseerimist.

Töökorraldusliku strateegiana võimendas pandeemia paindlikkuse väärtustamist. Intervjueeritute lugudes kohtab ka teistsugust suhtumist paindlikkusse. Pandeemiaaegne kodukontori- ja kaugtöökogemus andis töötajale võimaluse iseseisvalt töögraafikut koostada. Kogemuslood kinnitavad töötajat soosivat paindlikkust, mis lubab rohkem keskenduda oma eraelule, lastele, abikaasale jt lähedastele. Mitu uuringus osalejat toonitab psühholoogilist nõustamist, eriti ajal, kui tuli üleöö kohaneda tundmatuga. Pandeemiaga kaasnenud ajanihe pani inimesi väärtustama kvaliteetaega, mida jagatakse sõprade ja perega.

Eripedagoog Nelet märkas, kuidas kaheksatunnine tööpäev muutus ühtäkki ebavajalikuks: „pandeemia aitas mingisugustest raamidest välja tulla“. Nabanöör pandeemiaeelse vana töökorraldusega sai läbi lõigatud, kui välja arvata lasteaia- ja kooliõpetajad, kelle meelest kontaktõpe on möödapääsmatu nooremate, eriti erivajadustega laste puhul, mille tõttu nende töökoormus kasvas. Lähtudes lasteaia- ja kooliõpetajate kogemustest võib viimaks tõdeda, et suuremad kannatajad era- ja avaliku sfääri segunemisel olid reproduktiivse ja hooletöötegijad, s.t õpetajad ja naised. See oli tingitud ühiskonnas toimivast soolisest ebavõrdsusest, reproduktiivse töö väärtustamatusest ja tasustamatusest ning näiteks ka õpetajate emotsionaalsest sidemest oma tööga, suhetest lastega, mis on sügavamad kui treenerite või advokaatide ja nende klientide vahel.

Peaaegu kõik intervjueeritud mainisid üksindustunnet, abitust ja eneses kahtlemist, mida põhjustas kriisiolukorra ajal kogetud ärevus tuleviku suhtes. Pandeemia põhjustatud era- ja avaliku sfääride segunemise nihestusest tulid esile uutmoodi probleemid, kuidas järjest tehnokraatlikumas ühiskonnas mikrotasandil töötajana tunnetatakse end suurema, makrotasandi ühiskonna osana. Selle tajumine on hajusam, komplekssem ja nõuab suuremat digikirjaoskust, aga see ei pea olema nähtamatu, vähem tasustatud ega väärtustatud. Samal ajal tulevad eranditult kõikides kogemuslugudes esile väärtusliku töö, seega ka väärtusliku elu küsimused. Paindlikkus avaldub mitmel viisil. Seda saab rakendada töötajate, eriti hoolekandetöö tegijate, ekspluateerimiseks. Pandeemia kui eksperiment osutas ka ühtaegu kollektiivsele ja isoleeritud paindlikkusele, mis võimaldas meie informantidel veeta rohkem aega lähedastega, arendada uusi oskusi mitte tööandja, vaid isikliku huvist ning saada lähedasemaks kolleegidega väljaspool töökeskkonda.

1 Uurimisrühma kuulusid Eva-Liis Avakivi, Imma Reinase, Reet Truverki, Külli Kivi, Pavel Butsenko ja siinkirjutaja. Projekti juhendasid Mari Valdur ja Eeva Kesküla.

2 David Harvey, The Condition Of Postmodernity: An Enquiry Into The Origins Of Cultural Change. Black­well, Cambridge 1992.

3 Emily Martin, Flexible bodies: tracking immunity in American culture: from the days of polio to

the age of AIDS. Beacon Press, Boston 1994.

4 https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/pandeemia-ja-tooelu-mutatsioonid/

5 Nikolas Rose, Inventing our selves: Psychology, power, and personhood: Cambridge University

Press 1999.

6 https://www.praxis.ee/2021/06/covid-19-pandeemia-voimendas-eestis-soolist-ebavordsust/