Väike rahvas, suured kogud, toekas kultuur

Piret Voolaid: „Kirjandusmuuseum ei vastuta ainult eesti rahva juurte ja identiteedi eest, vaid meie arhiivides on ka Eesti väikekultuuride ja hõimurahvaste materjali.“

PILLE-RIIN LARM

Eesti Kirjandusmuuseumis (EKM) valitses mitmed aastad isevärki turbulents: direktorid kippusid vahetuma, teadus­agentuuri uurimistoetuste jaotamisel kogeti ebaedu, asutust ei soosinud isegi ilm. Suurema kärata alustas 1. jaanuaril 2023 kirjandusmuuseumi juhina tööd Piret Voolaid, kellelt küsin tema esimese tööaasta ja tulevikuplaanide kohta.

Missuguste plaanidega ametisse asusite?

Oma tegevuskava kõigis punktides lähtusin eeldusest, et meie kirjandusmuuseum on Eestis ja rahvusvaheliselt autoriteetne ja tuntud ning jätkuvalt arenemisvõimeline humanitaarteaduste, esijoones folkloristika ja kultuuriloo keskus. Minu ametisse asumise ajal oli see teist perioodi teaduse tippkeskuse juhtasutus.

Selle asutuse alustalad on unikaalse materjaliga kolm sajandivanust arhiivi: arhiivraamatukogu, eesti rahvaluule arhiiv ja Eesti kultuurilooline arhiiv. Neid saab minu eelkäijatele viidates nimetada eesti vaimse kultuuri suurimaks ja rikkaimaks varasalveks ja näha rahvuskultuuri tunglana, aga seda just kirjandusmuuseumi teadlaste ja teadustöö toel. Me ei vastuta ainult eesti rahva juurte ja identiteedi eest, vaid meie arhiivides on ka Eesti väikekultuuride ja hõimurahvaste materjali. Eri aegadel ja eri viisil kogutud arhiiviainest tuleb aga tänapäeva inimese tarvis pidevalt tõlkida ja mõtestada.

Kuna EKM on teadusasutus ja olen ka ise teadlane, siis on praegu oluline kindlasti teadustegevuse arendamine. 2024. aastal seisab ees teadusasutuste hindamine ning on ju igati mõistetav soov saavutada maksimaalselt hea tulemus. Fookuses on eesti rahvusliku kultuuripärandi ja eesti diasporaa, soome-ugri ja ka teiste rahvaste kultuuriloo, kirjanduse ja folkloori uurimine ning allikmaterjalide kogumine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine avaldamise ja uurimise/mõtestamise kaudu.

Kui palju olete jõudnud teostada ja kuidas?

Oma tegevusprogrammis pakkusin muu hulgas välja struktuuri korrastamise. Sel aastal on alustanud tööd teadusdirektor, loodud on teadusnõukogu, eesmärk on välja arendada asutuseülene teadus- ja arendustegevuse strateegia – et jätkata kõrgel rahvusvahelisel tasemel teadus- ja teadlaskoostööd. Muudatuse eesmärk on suunata teadlaste peamine ressurss – teadmised ja energia – uudsete ideede, uurimisobjektide ja tõlgendusmudelite väljatöötamisse, samal ajal tagada teadlaste pädevus siinsete arhiivimaterjalide kogumis-, säilitamis- ja avaldamisstrateegiate juurutamisel.

Piret Voolaid on Eesti Kirjandusmuuseumis töötanud kolmkümmend aastat, nüüdseks aasta jagu ka direktori ametis. Hariduselt on Voolaid folklorist: ta on kaitsnud Tartu ülikoolis doktorikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule erialal. Kirjandusmuuseumi kolm arhiivi on tema veendumuse kohaselt eesti vaimse kultuuri rikkaim varasalv tänu teadlastele ja arhivaaridele, kes selle ainese elama panevad.

 Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Paralleelselt läheme edasi sisu­tegevuse tehnoloogilise arendamisega. Juba 1990. aastatel loodi tugev tehnoloogiline pinnas, et olla kultuuriloolise ja pärimusliku andmehaldamise eestvedaja ning rakendada ja arendada edasi humanitaarteadustele sobivaid uusi digilahendusi, digihumanitaaria ja tehnoloogia meetodeid.

Samavõrra tähtsad on XIX–XXI sajandil suuresti rahvaliku ja haritud kirjaoskuse väljendusena loodud haruldased kogud – väike rahvas, suured kogud. Liigume suunas, kus keskmes on arhiivide teaduspõhine arendamine, kultuuriloolise ja pärimusandmestiku edendamise jõuline eestvedamine ja põhimudelite loomine. Arhiivitöö selgemaks ja paremaks korraldamiseks, efektiivsemaks koordineerimiseks-infovahetamiseks asutasime märtsis arhiivinõukogu. Nii nagu ühiskonnas, on ka arhiiviväljal muutused meeletud, ajaga kaasaskäimiseks tuleb asutuse kogumis-, säilitamis- ja kasutuspoliitika ajakohastada, kaasata senisest enam tehnoloogiaarendusi. On aja küsimus, mil saab arhiiviainese elama panna kõnetehnoloogia ja tehisaru abiga.

Tehisaru ei asenda aga kunagi arhiivis töötavaid pädevaid inimesi. Minult on küsitud, et mis juhtuks, kui meil oleks ainult arhiivid ja teadust poleks. Sel juhul olekski meil lihtsalt arhiiviladu või karmilt öeldes materjalide surnuaed, teadlaste ja arhivaaride töö paneb aga selle ainese elama, aitab vastata Eesti inimeste küsimustele ükskõik mis vallas.

Kuidas see aines hõlpsamini kasutajani jõuaks? Digiteerida on kolme arhiivi varadest jõutud vaid killuke, mida ei ole praeguste vahenditega enam mugav kasutada.

Jah, sel kevadel valmis suurem kirjandusmuuseumi andmekogude ja IT-süsteemide analüüs, mille hinnangul on meie andmekogud killustunud ja nõuavad uut lähenemist. Selle teemaga läheme uuel aastal jõuliselt edasi ja otsime IT-lahendusi. Oleme osalenud rohketes massdigiteerimise projektides, kuid tulevikus soovime võtta infotehnoloogiliste lahenduste ja uudsete tehnoloogiate, digihumanitaaria meetodite väljatöötajana juhtrolli. Tugev eesti väikekultuur saab olla väikekultuuride eestseisja, väikekultuuride AI-keskuse rajaja ja eestvedaja.

Digikanalid ei ole siiski ainus viis ühiskonnaga suhtlemiseks.

Ametisse asudes lubasin pöörata tähelepanu ka haridus- ja teadmussiirdele. Sisemiste reservide arvelt asus tööle poole kohaga haridusjuht, kelle õlul on ülesanne lõimida süsteemsemalt meie arhiivi- ja teadustegevus ühiskonnaga – eelkõige väga olulise haridussektori kaudu. Loodud on uusi haridusprogramme, näiteks elulugude ning rahvamuusika ja -tantsude kohta, kirjandusmuuseumilt saab tellida väga erinevatel teemadel loenguid, personaalseid tunde kokku panna, kutsuda meie inimesi esinema, näiteks kooli või raamatukokku.

Lõpuks on tänapäeval toimimise alus asutuse avatus, nähtavus ja ühiskondlik mõjukus kultuuripärandi koguja, talletaja, kultuuri looja ja kultuuriloome toetajana. Oluline on meie teadmiste selgem sõnastamine. Nii mõtestame oma tööd, et ei saaks öelda „mis kasu neist humanitaaridest on“. Veebruarist on meil koosseisus täiskohaga kommunikatsioonispetsialist.

Viimaks toon esile kaks uut algatust, mille eestvedaja on olnud teadur Sergei Troitski ja millega suuname tähelepanu Eestis elavatele väikerahvastele ja nende kultuurile. Populaarses ürituste sarjas „Soome-ugri kirjanduskohvik“ on iga kord lähilugemisel üks luuletus: see loetakse ette eri hõimukeeltes ja seda ka analüüsitakse.

Integratsiooniprojektiga „Keeled ühendavad“ saavad sõna Eestis elavad teiste rahvaste esindajad ja selle põhiülesanne on pöörata tähelepanu keelte ja kultuuride iseärasustele, projekti raames toimuvad nii loengud kui ka kirjanduskohvikud.

Olete kirjandusmuuseumis töötanud juba 30 aastat, tunnete seda maja ja asutust läbi ja lõhki. Kas direktoriamet on toonud ka üllatusi?

Kirjakastis on iga päev kümme korda rohkem kirju. (Naerab.) Väga meeldivalt on üllatanud kolleegide suur toetus, koostöötahe ja -valmidus. Tänu meie pühendunud inimestele on sel aastal olnud asutuse tööelu elav.

Kuulusin ka varem tippkeskuse tegevjuhina asutuse juhtkonda, seega olin ennegi juhtimistasandi teemadega kursis, kuid ise kõigi klotside toimimise eest vastutada on tõesti hoopis teine tera. Suurim üllatus on olnud ehk tõdeda, et alati ei saa kõiki uuendusi või asju aetud kiiresti ja kohe, et mõne asja ajamine ongi eri põhjustel väga aeglane. Ei tohi vaid meelt heita: elu on näidanud, et teemad või tegemised, mis on tähelepanu all, ka lõpuks eesmärgini jõuavad.

Kolm aastat tagasi pakkus palju kõneainet kirjandusmuuseumi miinuses eelarve: kuna Eesti teadus­agentuuri uurimistoetuste taotlusvoorus jäädi tühjade pihkudega, tuli hakkama saada üksnes haridusministeeriumi baasrahastusega. Kas praegu on olukord parem? Millise eelarvega läheb muuseum 2024. aastasse?

Kui kirjandusmuuseumi direktoriks kandideerisin, oldi vaevalt üle saadud koroonakriisist. Juba siis teadsin, et selles ametis saab määravaks pidevalt muutuva väliskeskkonna tajumine ja otsuseid tuleb teha ebakindluse ja konkurentsi tingimustes.

Õnneks ei sõltu arhiivide töö enam üksnes teaduse projektirahastusest, nagu eeldati 1990. aastate teisel poolel ja veel ka kümme aastat tagasi. Asutuse püsirahastusega tagame arhiivide põhifunktsioonid. Teaduse baasrahastusest oleme saanud töötasuosakuga toetada ka asutusesiseseid teadusprojekte, kuid uurimissuundade jätkamiseks kõrgtasemel pole see piisav ja tuleb ka iga päev lisarahastuse leidmise peale mõelda. Siiski on asutuse eelarve nüüd nõnda ümber korraldatud, et kirjandusmuuseumile eraldatud üle poole miljoni euro baasraha on meil jaotatud majasisesteks teadusprojektideks ning kõik lähebki üldjuhul teadlaste palkadeks ja teadustegevuseks. Nõnda oleme viimaste aastatega astunud samme teaduse igatsetud püsirahastuse poole, millest siiski ei piisa kogu teadustegevuseks.

Sõltume väga palju projektidest. Näiteks sel aastal lõpetas tegevuse seitse aastat Euroopa Regionaalarengu Fondi toel tegutsenud Eesti-uuringute Tippkeskus, mille juhtpartner oli kirjandusmuuseum. Kui mõni suuremahuline projekt lõpeb, tuleb kuidagi tekkinud puudujääk kompenseerida. On lootust, et meie juhtivteadur Mari Sarv on oma teadusprojektidega ka uuel aastal alustavas järgmises tippkeskuste voorus ühe tippkeskuse liige. Teadlaste aur läheb pidevalt rahastuse hankimise peale – eks see tekita pingeid ja tuleviku suhtes ebakindlust.

Missuguse pilguga tippkeskuse perioodile tagasi vaatate?

See maagiline seitse aastat oli väga töötihe ja hoogne aeg, täis institutsioonideülest rahvusvahelist koostööd, tekkisid uued teadussuhted. Praegu on õige hetk tagasi vaadata: äsja kinnitati tippkeskuse lõpparuanne ja Tallinnas toimus teaduste akadeemias tippkeskuste tänuüritus. Üheksast tippkeskusest oli meie oma ainus humanitaarias ja läbis 2019. aastal silmapaistva hinnanguga rahvusvahelise vahehindamise.

Selle tippkeskuse tegevjuhina vastutasin suure võrgustiku sisutegevuse juhtimise ja aruandluse, suurte rahvusvaheliste konverentside korraldamise eest. Kogu see aeg oli väga arendav, õpetas koostööd tegema kõige paremas mõttes, kuivõrd hõlmas peale kirjandusmuuseumi teadlasi ja doktoriõppureid Tartu ülikoolist, eesti keele instituudist, Tallinna ülikoolist, muusika- ja teatriakadeemiast ning Tallinna tehnikaülikoolist.

Eri ettevalmistusega humanitaaridest sai kokku pandud tosin interdistsiplinaarset töörühma, mis tegelesid ühiskonnas oluliste teemadega, Eesti etniliste rühmade keele- ja kultuuri­nähtuste kompleksse uurimisega. Huvisfääris olid nii Eesti kultuur, Eestis elavad etnilised grupid kui ka diasporaad, uuriti minevikunähtusi, aga tegeleti ka nüüdisaja, sh meediakultuurinähtuste dokumenteerimise ja uurimisega, vaadeldi globaalse ja kohaliku vahekorda, töötati välja uusi digipõhiseid metodoloogiaid ja mudeleid. Alates 2020. aasta koroonakevadest keskenduti kriisi­uuringutele laiapõhjalise humanitaaria perspektiivist. Tippkeskuse pinnalt tekkisid mitmed rahvusvahelised võrgustikud. Seitsme aasta tulemused saab kokku võtta ligi 1400 kõrgetasemelise teadusartikliga, lisaks sama paljude populaarteaduslike kirjutiste ja loengute-ettekannete-meediaesinemistega, kuid arvnäitajatest olulisem on mõju ühiskonnas, mida ei olegi lihtne kohe mõõta.

Proovigem hinnata Eesti humanitaaria terviseseisundit.

Kindel on see, et humanitaariat ei saa alahinnata ja see vajab toetamist, kuigi kiiret majanduskasu see kohe ei too ega lahenda kiiresti kõiki probleeme. Projektipõhises teadusmaailmas tähendab konkurentsis püsimine tihti tormamist ellujäämise nimel, tähelepanu ja rahastuse pärast. Edu ja loovaid ideid võiks aga tulla hoopis rohkem siis, kui teha teadust puhanud peaga, võtta aega mõtlemiseks ja alusuuringute tegemiseks, ka eksimiseks, et uurimisküsimustele saadud uuenduslikud vastused oleksid usaldusväärsed, tuletatud suure alusmaterjali analüüsi, mitte üksikjuhtumite mulje pealt. Sel moel on meie võimuses tagada rahvuskultuuri uuringute järjepidevus ja teaduse kõrge kvaliteet, millega kindlustame ka eesti vaimse kultuuri säilimise ja arengu tänapäeva infoühiskonnas.

Kiirtoit on tihti ebatervislik, tekitab küll ruttu täiskõhutunde ja annab energiat, kuid toiteväärtuselt on oluline mitmekülgne toit, mille valmistamiseks on menüü koostamisest kuni söömiseni võetud aega. Kolleegide tegevust analüüsides on selge, et aeg ei soosi pikalt läbi mõeldud ja põhjalikult ette valmistatud monograafia kirjutamist, vaid artiklite kiiret avaldamist. Muidugi, ka need võib mingil ajal põimida kogumikuks, kuid seegi nõuab aega ja mõttega pühendumist.

Ka ideede levikuks ühiskonnas on vaja aega. On ka selge, et humanitaaria ei saa enam ilma infotehnoloogiliste lahenduste ja uudsete tehnoloogiate, digihumanitaaria meetodite väljatöötamiseta. IT pole enam tugiteenus, vaid iga humanitaari esmatasandi-vajadus. Siin oleme püüdnud ajaga kaasas käia, nii arhiivi- kui ka teadustööd silmas pidades. Õigupoolest saame digihumanitaariast rääkida kirjandusmuuseumis ikkagi juba alates 1970ndaist, mil kas või minu enda juhendaja, parömioloog akadeemik Arvo Krikmann uuris vanasõnade levikut statistiliste arvutuslike meetoditega, tuvastas tüüpide levikumustreid ja joonistas levikukaarte. Äsja etnoloogia ja folkloristika akadeemikuks valitud kolleegi Mare Kõiva eestvõttel rajati 1995. aastal praeguseni töötav folkloristikaserver folklore.ee, 1996. aastal hakkasid tema peatoimetamisel ilmuma rahvusvahelise kolleegiumiga kõrgetasemelised teadusajakirjad, humanitaarias esimesed avatud ligipääsuga väljaanded Mäetagused ja Folklore, hakati uurima virtuaalkultuuri ja kasutama rohkelt arvutuslikke meetodeid kultuuriuurimises, 1990. lõpus hakkasid folkloristid looma žanritüpoloogilisi või kohaspetsiifilisi andmebaase. Kirjandusmuuseumis on töötanud hingelt digihumanitaarid juba aegadel, kui seda mõistet ei kasutanud veel keegi.

Kas kirjandusmuuseumi osakondade proportsioonid on parajad ning teadlaste järelkasv piisav?

Proportsioonid sõltuvad mõnevõrra ka rahastusest. Igal osakonnal on oma unikaalsed ülesanded, aga tugeva identiteedi annab neile kõigile ühtviisi teadustöö. Ses mõttes erineb ainult arhiivraamatukogu, kus vastutatakse eesti rahvustrükise ja vanaraamatu kogude eest ja pakutakse teadustööle tuge. Rõõmuga näeksin tulevikus meie majas ka raamatuteaduse suundade arendamist.

Praegu on meil ainus riikliku rahastusega rühmagrant kasutada eesti rahvaluule arhiivis, kus tehakse regilaulude arvutuslikku analüüsi. See on võimaldanud projektiga siduda mitu noort ja andekat inimest, kes teevad kraadiõpingute kõrvalt ka projekti juures assistenditööd. Järelkasvuga tuleb tõesti tegeleda nii arhiivitöö kui ka teaduse poolel.

Meid on sel aastal aidanud riiklik teadmussiirde doktorantuuri meede: saime tööle võtta perspektiivikate ja oluliste uurimisteemadega kaks doktoranti-nooremteadurit, kes läbivad doktoriõppe küll Tartu ülikoolis, kuid oma väitekirjast lähtuva uurimistöö teevad meie väikeses teadusasutuses. Andrus Tins uurib tehnoloogiafolkloori ehk tehnoloogiaga seotud hirme ja argiarusaamu, millel ei pruugi reaalsusega pistmist olla, ent mis avaldavad ühiskonnas mõju. Marylin Mägi liitus meie asutuse ühe väga olulise suuna, elulugude uurimisega, keskendudes peresuhetele. Ukraina teadur Olha Petrovõtš on „Mobilitase“ programmi järeldoktorantuuri meetme raames alustanud eesti ja ukraina rahvalaulude korpuspõhise analüüsiga.

Sügisel arutati ja arvutati ning leiti, et kirjandusmuuseumi elektriarvet võiksid vähendada katusele paigutatud päikesepaneelid. Kas selle mõttega on edasi liigutud?

Päikesepaneelide paigaldamise soov on meil pikka aega mõttes olnud ja nüüd on see tõesti reaalsuseks saamas. Juba kevadel eraldati meile rohepöördeks vajaliku teadmusbaasi arendamiseks riigieelarvest raha, mille eest rajame päikesepargi. Praegu on lõppemas projekteerimistööd, seejärel kuulutatakse välja hange ja järgmise aasta esimesel poolel peaks see valmis saama. Nii kummaline kui see ei tundu, siis just suvel ongi meil sellest kõige suurem kasu. Kuna arhiivihoidlad vajavad jahutamist, kasutame suvel poole rohkem elektrit kui talvel, nii et elektritarve ja päikesepaiste käivad samas graafikus ja päikesepaneelidest saadav tulu ongi siis kõige suurem. Esialgsete arvutuste kohaselt tasub päikesepark ära viie-kuue aastaga, võib-olla kiiremini. Kirjandusmuuseum tarbib ka ise kogu elektri ära, erinevalt näiteks koolidest, kes suvel müüvad selle võrku.

Aeg-ajalt vallandub Tartu peal kuulujutt, et kirjandusmuuseum liidetakse ERMi või rahvusarhiiviga. Kas kumul on alust?

Sellised kuulujutud on seda asutust saatnud pidevalt, folkloristina võiksin neid kuulujutuvariante või potentsiaalseid liitmistehteid siia veel mitmeid lisada. Minu eelkäijad, ka kümnete aastate tagused direktorid, on neid olukordi palju kirjeldanud. Kirjandusmuuseumist on kujunenud sidus tervik, millel on ühiskonnas kindel funktsioon. Kui soovime olla kehalt ja vaimult terve rahvas, siis on rahva kultuuriloo ja pärimus­alane järjepidevus kiiresti muutuvas ja uuenevas ühiskonnas see rahvusliku kestmise vaimutuli, mida on lihtne kõiksugu liitmistehetega kustutada, kuid väga keeruline taas lõkkele puhuda.

Lugesin Tartu Postimehest, et teile meeldib uisutada. Kas olete sel talvel juba jääl käinud?

Kurb on tunnistada, et polegi sel aastal veel uisutama jõudnud. Kavatsen seda kindlasti teha jõulupuhkuse ajal. Uisutamine on tõesti üks harrastus, millega unustad korraks kõik ümbritseva ja rõõmsa meele saad pealekauba.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht