Uued ennemuistsed jutud

Ulmehuvilistele on kogumik „Vinguv jalaluu“ väärt lugemine. Ka „Eesti rahva ennemuistsete juttude“ austajatele pakub see kindlasti äratundmisrõõmu.

EDITH SOOSAAR

Sellest ajast, kui lauluisa Kreutzwald pani kirja oma „Eesti rahva ennemuistsed jutud“, on maailm palju muutunud. Kergesti võib tekkida kahtlus, et omal ajal menukate ja rahvusvaheliselt laia tähelepanu äratanud lugudega ei ole enam muud teha kui koolilapsi vaevata. Kas Kreutzwaldi lood on lootusetult moest väljas? Sõltub sellest, kuidas asjale vaadata. Raamatupoodide müügiedetabelite tipus on ju muu hulgas fantaasia- ja ulmelood – lugejatel paistab maagilis-müstilise jutuvestmise vastu huvi olevat.

Indrek Hargla juhatusel panid seljad kokku üheksa rohkem või vähem tuntud eesti kirjanikku, et anda välja Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsetest juttudest“ inspireeritud lugude kogumik. Pealkiri „Vinguv jalaluugi“ on laenatud ühelt Kreutzwaldi loolt. Peale Hargla enda on autorite nimekirjas veel Andrus Kivirähk, Joel Jans, Mann Loper, Siim Veskimees, Maniakkide Tänav, Mart Sander, Jaagup Mahkra ja Meelis Friedenthal.

Kümne lühijutuga ulmeantoloogia teemakäsitlus varieerub seinast seina. Eks eesti keeles olegi „ulme“ üks huvitav sõna, mille alla saab kenasti mahutada nii kosmoselennud ja tähesõjad, võlurite ja nõidade tegemised kui ka õuduspõnevikud. Vaadakem mõnd kogumiku lugu lähemalt.

Andrus Kivirähk on valinud oma „Puulaste ja tohtlaste“ tegevuspaigaks lähimineviku. Ühel ärkamisaja poliitikul tuleb vana rahvanõidust kasutades päästa Balti kett. Kui enam kusagilt ühtki hinge juurde võtta pole – aga Balti ketti auku ju jääda ei tohi –, mida siis hädaga muud teha kui vanatühjaga kaupa. Kreutzwaldi „Puulases ja Tohtlases“ soovis ihne talumees oma teenistusse sulast ja tüdrukut, kes palka ega süüa ei taha – saigi, aga jutu lõpus on nende asemel ainult puukänd ja veidi kasetohtu. Kiviräha uue aja puuhinged jäävad maa peale Eesti vabariigist osa saama.

Lugu on tehniliselt hästi kirjutatud, läbimõeldud tegelaste, paraja detailsuse ja tempoga on Kivirähk demonstreerinud seda, milles ilmselt vähesed kahtlevad – et kirjutada ta oskab. Paraku võib tekkida küsimus, kas teema poliitiliseks satiiriks muutmine oli tingimata vajalik. Teisest küljest: kes siis veel eestlaste veidruste üle nalja peaks tegema kui mitte eestlased ise?

„Vinguva jalaluu“ ainus naissoost autor Mann Loper tasakaalustab kogumiku üldist testosteroonifooni. „Eesti rahva ennemuistsetest juttudest“ on tal olnud ka täpselt sobiv lugu käepärast võtta. „Tänulikust kuningapojast“ on saanud „Tänulik Olevipoeg“ ning põrgus on vanatühja valvekoeraks inimeste askelduste osas uudishimulik tehisintellekt.

Ühelt poolt on Loper jäänud kogumiku autoritest Kreutzwaldi loole kõige lähemale, tegu on vaat et ümberkirjutusega. Teiselt poolt on autor lisanud karakteritele sügavust ning lisanud vaimukad dialoogid. Minu arvates on see kogumiku kõige humoorikam lugu. Maitse üle vaielda on muidugi mõttetu, lisan lihtsalt paar tekstinäidet.

„Loll saab ju hiieski peksa, selleks ei pea allilma ronima.“

„Soome tark, nime poolest Väino, elab Virumaal.“ – „Aga miks ta siis Soome tark on?“ imestas Valdur. – „Siis, kui taevataadiga pahandusi tuleb ja sealjuures targa nime mainitakse, läheb too joonelt üle lahe Soome ja käänab seal tarka otsides kive tagurpidi. Ega’s Väino kohtlane ole, ta teab, et maa-aluste kavaluste ja vigurite kasutamine võib taevaste viha ja kättemaksu kaela tuua.“

Siim Veskimees on toiminud jutus „Kuues Maa“ vastupidi, laenanud Kreutzwaldilt vaid pudemeid. Nii taandatakse Pilli-Tiidu, kellega lugu algab, kiiresti episoodilise kõrvaltegelase rolli. Põgusalt märgitakse ära ka Põhja konn ja kullaketrajad. „Kuuenda Maa“ seos Kreutzwaldi lugudega tundub natuke kunstlik, juurde poogitud, kuid ulmežanris on tegemist täiesti arvestatava looga.

Tegu on kogumiku kõige pikema tekstiga, pigem jutustuse kui jutuga. See on andnud autorile võimaluse käsitleda ainest põhjalikumalt, tegelased ja maailm lahti kirjutada. Ainsana kogumiku lugudest on siin teemaks ka kosmosereisid ja paralleeluniversumid: Maa satelliitkoloonia satub Kreutzwaldi-aegse Maa orbiidile ja otsustatakse maanduda. Eesti maarahva silmis on külalised jumalalaadsed olendid. Loomulikult ei usu kõrge tehnilise tasemega tsivilisatsiooni esindajad muinasjutte – autor on sujuvalt möödaminnes kõik võluasjad tehnoloogiaga ära seletanud.

Kogumiku kokkupanija Indrek Hargla on ise panustanud kahe looga, mõlemad õuduslugude võtmes. „Kahitud kuningatütar“ on lühike lugu, mille puhul on kõige huvitavam autori mõte teha Kreutzwaldi jutule järg, mis juhtus kullaketrajatega 16 aastat hiljem. Lugu ise on paraku üsna pealiskaudne.

Hargla pikem lugu „Meristepidu“ on õudusloo elementidega põnevik. Selles leiab rahvaluuleuurija Kreutzwaldi jutu, mis on mingil põhjusel seni avaldamata jäänud. Loomulikult ei saa ta jätta väärt leidu Lauluisa 50. surma-aastapäeva lähenedes tähelepanuta. Miks jäi lugu omal ajal avaldamata? Kreutzwaldi kirjavahetusest leitud nimede põhjal suundub loo peategelane Hanila kanti asja uurima.

Kuigi „Vinguva jalaluu“ kaanel on tähelepanu tõmbamiseks kirjas nii Kreutzwaldi kui ka Hargla nimi, on tegemist mõnes mõttes riskantse liigutusega. Ühelt poolt strateegia ilmselt töötab (nagu on näha siinsestki loost). Teiselt poolt kaasnevad Kreutzwaldi nimega kogumiku autoritele kõrged ootused. „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ ja üldse muinasjutud sobivad ulmekirjanduse žanriga, kuid iga rahvas kipub oma kangelasi idealiseerima.

Tõenäoliselt viib kaanel kasutatud lihtne turundusnipp „Vinguva jalaluu“ peale paadunud ulmefännide siiski ka nende lugemislauale, kes tavaliselt ulmekirjandust ei valiks. Lood on suuremas osas kergesti jälgitavad ega nõua eriteadmisi, isegi kui jutt käib maagia välja vahetanud uuest tehnoloogiast. Leidub küll paar lugu, mille puhul tuleb kasuks arvutimängukogemus, kuid enamasti on kõik täiesti arusaadav ka arvutikaugele inimesele.

Kindlasti tuleb kiita Marge Nelki õnnestunud kaanekujunduse eest. Nelk on jäänud truuks „Eesti rahva ennemuistsete juttude“ 1951. aasta väljaandes ilmunud Günther Reindorffi illustratsioonide pruunikatele toonidele. Pikkade juuste, habeme ning krooniga Lembitut meenutav mees esikaanel kannab virtuaalreaalsuse prille ning on kaablitega ühendatud – hea kombinatsioon Eesti vanade kuningate ja uue aja tehnika kuvandist.

Kahjuks ei ole „Vinguva jalaluu“ lood illustreeritud, mida ei saa kirjastusele Raudhammas pahaks panna, kuna tänapäeval raamatumüük ilmselt korralike illustratsioonide kulusid ei kata. Kurvem on, et raamatu pehmed kaaned kaua vastu ei pea. Juba pärast kaht lugemist (ja mu ema hoiab raamatuid natuke korralikumalt kui mina) hakkas kaant kattev kile alumisest servast lahti rulluma.

Mõningatele nõrkadele kohtadele vaatamata võib kokkuvõtteks öelda, et „Vinguvas jalaluus“ tulevad hästi välja antoloogia head omadused. Iga loo vaatenurk on piisavalt omanäoline, et lugemine oleks põnev, ning läbiv teema seob kogu raamatu kenasti tervikuks. Kindlasti väärt lugemine ulmehuvilisele! Kuna autorid on lähtematerjali käsitlenud mõistliku austusega, on raamat mõnus ajaviide ja pakub muigamisi äratundmisrõõmu ka Kreutzwaldi ennemuistsete juttude austajatele.