Sina olid tulemas ja mina olin minemas, aga keegi seisis kõrval ja vaatas pealt

Urmas Alenderi luuletused peegeldavad oma aja õhustikku ning autori väga erilist suhet eesti keele ja meelega.

ELSBETH AARSALU

Kui palju on meis sisu?
Kui kõva on me koorik?
Kui suur on meie isu?
Kui valmis on me toorik?

Urmas Alender (lk 340)

Tsiteeritud luuletuse pani Urmas Alender kirja 1980. aasta 20. novembril. Kohtasin seda luuletust esmalt 2007. aastal Karl Martin Sinijärve kokku pandud kogumikus „Truu nailonkuu“, millele on sooja ja südamliku järelsõna kirjutanud Jürgen Rooste. Nüüd on lugejal taas võimalus Alenderi luulesse süveneda ja ajatutele-aeglikele küsimustele vastust otsida. Yoko Alenderi koostatud kogumiku juhatab sisse Doris Kareva.

Esmalt meenub seoses Alenderiga loomulikult aastatel 1971–1988 tegutsenud bänd Ruja, mille kandev figuur ta oli. Sündinud peaaegu kaks põlvkonda hiljem vabas Eestis, ei oska ma Alenderi sõnadele kirjutatud laule eristada teiste luuletajate, nagu Juhan Viidingu, Hando Runneli, Ernst Enno jt tekstide viisistustest. Ühes olen siiski kindel: luule saatis peale Ruja ansamblites Varjud, Andromeeda, Teravik, Data, Propeller, Kaseke ja Vanemõde soleerinud meest sünnist surmani. Kõik ta tekstid ei saanud lauluks. Värskes kogumikus leidub neid palju: varasemad pärinevad 1968. aastast, viimased on dateerimata, aga tundub, et kirja pandud lõpu eel. Ma ei tea, kas meelevaldselt, aga lõpule näib vihjavat ka kogumiku pealkiri, mida nähes meenus Juhan Liivi luuletus „Sina ja mina“ (1896): „Mu ees on surm, / ma tunnen ta vina / ja säälpool on nurm, / kus õitsed sina. / Küll ilus on nurm, / kus õitsed sina! / Mu ees aga on surm, / ma tunnen ta vina“.¹

Ajad on muutunud ja Alenderi luuletustele on esmalt ligi saada keeruline. Praeguste teismeliste (luule)eelistusi ei tea, aga noorem õde käis välja pakkumise, et äkki on neil omad „Alendrid“, kelle tekste lugeda? Minu põlvkond (sünd 1994) kasvas suureks veel nutirevolutsiooni eel ja kuidagi on tunne, et üks jalg on endises, teine praeguses ajas. Igatahes näis teismelisena loogiline, et Rujaga tuleb tutvust teha. Endise idabloki riikide sama kaliibriga koosseisudest võib esile tuua näiteks Ungari rokkbänd Omega, DDRi kollektiivi Die Puhdys ning mingi kurbloolise nurga alt Thomas Natschinski kosmose- ja robotilood šlaagri- ja lastemuusikažanrist.

Rõõm on näha, et Alenderi raamatu esimene tekst ongi kohe mu lemmik, ehkki kurb on ka – kollase kutsu lugu. Kolmekümnesed teavad küll, et keegi kuskil kellegagi käib ja doktor Noormann jagab igasugu sooje soovitusi. Ometi kuulen seda, et Ruja oli nähtus omaette, Alender legend ning tema suhe eesti keele ja meelega üks ja ainumas, ikka vanemalt põlvelt. Tõepoolest: paindlikkust on Alenderi keeles palju, tähendus viivitub nii mõnigi kord, nõnda, et „selgitus on üleliigne, / selgima peab ise“ (lk 292), kordused ja sõnamängud loovad lüürilise ja igatsusliku fooni, milles autoriga kaasa öelda, et „ma ei räägi igavusest, / räägin iseendast, / see ei sünni igavusest, / sünnib elust endast“ (lk 377).

Näib, et iseäranis eriline oli Alenderile 1980. aasta, millest pärineb hulk kogumiku luuletusi. Kas on põhjuseks ajalugu ja nõukogude õhustikku raputanud sündmused? 1980. aasta augustis peeti Moskvas suveolümpiamänge ja Tallinnas olümpiaregatti, mida paljud riigid NSV Liidu Afganistanis peetava sõja tõttu boikoteerisid. 22. septembril vallandusid Tallinnas pärast Kadrioru staadionil peetud jalgpallimatši ja ansambel Propelleri esinemist võimudevastased noorterahutused. Või on põhjuseks hoopis bändi enda ajalugu? 1980. aastal tuli Rein Rannap Rujasse tagasi ja algas Ruja nii-öelda popi­periood.

Kel huvi – ja nooremale lugejale –, soovitaksin kõrvale lugeda kollektiivis aastatel 1985–1988 klahvpille mänginud Igor Garšneki raamatut „Ruja: must ronk või valge vares“. Sealt leiab kinnitust, et 1980ndatel jõudis süsteemi absurd maksimumi. Harv polnud juhus, kus võis kuulda üht sõpra teiselt küsimast: „Kuidas saab lollist ühe suletõmbega kultuuriministri teha?“ – „Kirjuta paberilehele sõna „Loll“ ja siis kriipsuta ühe suletõmbega ülevalt läbi kaks viimast „l“-tähte.“² Johannes Lott oli Eesti NSV kultuuriminister aastatel 1978–1988. Seda lõiku saaks jätkata. Kahtlemata leiab (teadja) lugeja ka Alenderi luuletustest ajastu mädapaisete ja üldise lootusetuse märke.

Järele mõeldes tundub, et Alender kirjutas kahe suure teemaringi ümber: inimese- ja isamaa-armastus. Kummitama jäid read 1980. aasta novembrikuisest luuletusest „Enne minevikku minekut“: „Üldine on ikka üksik, / üksik ikka üldine. / Omas ajas olla lapsik / kas me üldse tohime“ (lk 323.) See on väga suur ja oluline küsimus. Alenderil sai ENSVs õhk otsa ja viimased aastad enne parvlaev Estonia hukku elas ta Stockholmis, kus võis sõnu ausamalt seada. Kurbust on nendeski tekstides, küsimus jääb samaks: kas midagi siin maailmas läheb üldse paremuse suunas või „on kahjuks nii et riik jääb ikka riigiks / ja inimene see vaid indiviidiks“ (lk 459)? Ja mida tähendab isamaa-armastus? Taas pidin mõtlema Liivile. Tema 1908. aasta luuletuses „Helleenlane ja pärslane“ kästakse lüürilisel minal isamaa reeta või muidu ta sureb, ent kõneleja vastab: „Ei, võõras! Sinu kuld mu ustavust ei murra, / ma olen kreeklane – mind lase nõnda surra!“³ Võib-olla oleme me kõik kreeklased …

Üldise ja isikliku (nt vastutuse!) küsimus on igal ajal aktuaalne. Samamoodi isamaaküsimus. Niisuguste mõttekäikude variatsioone leiab lugeja Urmas Alenderi kogumikust veel. Traagilisust kõrvale jättes on vanematel lugejatel võimalus möödanikule mõelda ja Alenderi isikliku maailmataju ja/või kannatuse foonil üldisemaid, küllap filosoofilisemat laadi mõtteid mõlgutada. Noorematel huvilistel soovitan, veel kord, juurde lugeda Garšneki raamatut. Mõttes laulavad kaasa ehk nii üks kui ka teine.

1 Juhan Liiv, Lumi tuiskab, mina laulan. Koost Jüri Talvet. Tänapäev, 2013, lk 42.

2 Igor Garšnek, Ruja: must ronk või valge vares. Pegasus, 2010, lk 122.

3 Juhan Liiv, Sinuga ja sinuta. Koost Aarne Vinkel. Eesti Raamat, 1989, lk 97.