Teel kahetsuseta elu poole

Tommi Kinnuneni romaanis „Ei öelnud, et kahetseb“ on vaatluse all viis naist, kes töötasid saatuse tahtel Soome ja Saksamaa vahelise Lapi sõja ajal Norras sakslaste heaks.

KARMEN MAAT

Soome kirjaniku Tommi Kinnuneni neljas romaan „Ei öelnud, et kahetseb“ viib lugeja tagasi Teise maailmasõja lõpuaega. Tegemist pole tavapärase sõjaromaaniga, kus kirjanik avab juhtunu sõduri silmade kaudu, vaid lugu on jutustatud hoopis sõtta kaasatud naispoole vaatenurgast. Viis soome naist on alustanud jalgsirännakut läbi Lapimaa tagasi koju. Kellelgi neist pole õrna aimugi, mis on sõja ajal saanud kodupaigast või lähedastest. Selgeks saab aga füüsiliselt kurnava teekonna ajal see, et sõda ei lase kedagi oma haardest lahti, hoolimata sellest, kas võideldi rinde­joonel või mitte.

Raamatu peategelane Irene on üks nendest naistest, kes olid sõja ajal Saksa armee teenistuses, kuid kelle tööpanus minetas kahurite vaikides oma väärtuse. Saksa sõdurid võtsid Norrast põgenedes kaasa ainult need naised, kes kandsid endas uut elu, teised pidid oma saatuse eest ise hoolt kandma. Juba raamatu esimestel lehekülgedel nabitakse Irene koos teiste naistega kinni: „Sõjas vastutas meeste eest alati keegi, aga naine oli kõigi jaoks saak“ (lk 11). Imekiiresti on haavatud Saksa sõdureid ravinud või neile toitu jaganud naistest saanud „sakslaste litsid“ – see solvang jäi neid saatma kauaks.

Naiste järgmine sihtkoht pidi olema vangilaager Soomes. Kõigi üllatuseks halastab veoautojuht neile ja laseb nad vabaks. Kinni võetud naisi oli palju rohkem, kuid romaanis on tähelepanu viiel naisel, kes otsustavad mitte jääda ootama piirivalvurit, vaid, lootes iseendale, leida tee tagasi kodukülla.

Teadmatus, mis saab edasi, painab tegelasi kogu loo vältel. Kummalisel kombel oli vaenutegevuse aeg olnud lihtsam, sest olid teada täitmist vajavad kohustused. Sõja lõpu lähenedes ei olnud kuulda juubeldamist rahu naasmise üle – selle asemel arutleti ja anti üksteisele nõu, kuidas oleks kõige lihtsam ennast ära tappa, et mitte lõpetada vangilaagris. Romaani viis naist olid esialgu arvamusel, et nende puhul ei loe, kummal poolel sõjas osaleti. Alles sõjaleegi kustudes jõuab neile kohale, missuguseid tagajärgi võib kaasa tuua otsene seotus sõjaga. Sõjas ei saa keegi jätta poolt valimata, isegi kui enda meelest on jäetud valik tegemata.

Mida kaugemale teistest on Irene, Katri, Veera, Aili ja Siiri jõudnud, seda enam saab lugeja teada selle kohta, missugune on nende taust ja kuidas satuti sakslaste teenistusse. Sõjas toimunu ja tegelaste minevik avaneb vahelduvalt nende omavahelistes vestlustes ja autori vaatenurga kaudu, põigatakse tegelaste sõjaaegsesse või -eelsesse ellu. Tagasivaated varem kogetule paljastavad, et Saksa armeega vabatahtlikult liituma ei ajendanud ainult hea palk: kes oli tundnud puudust kaaslasest ja armastusest, kelle elu oli olnud liiga üksluine. Sõjateema kõrval kerkib esile, mida tähendab olla naine, ema ja abikaasa.

Kinnuneni teose puhul võlub, kuidas ta on avanud tegelaste käitumise tagamaa. Romaani alguses on naised ohvrid, kellele kaasa tunda. Kaastunne ei haihtu ka edasi lugedes, kuid kõik nendega seotu ei keerle sugugi ainult sõjakoleduste ümber. Kirjanik on kujutanud neid inimlikult: nende rännakut saadavad argimured, nagu kingade hõõrumine, napp toiduvaru ja kartus miinile astuda. Üksteist toetatakse, kuid ette tuleb ka hetki, mil nähvatakse virisemise pärast või pursatakse nutma. Nagu kõik inimesed, on ka Kinnuneni tegelased teinud ja öelnud asju, mida poleks pidanud. Need viis naist ei ole kangelased, kes murravad läbi igast katsumusest. Teose autor näitab nii nende raskeid läbielamisi kui ka eksimusi ilma hinnangut andmata – kõik nad saavad oma näo ja loo. Nende tuleviku on sõda endale võtnud ja ajuti tundub, et hävitanud ka isiksuse, kuid vähemalt nende minevik on jäänud puutumatuks.

Soome kirjanik Tommi Kinnunen. Eesti keelde on peale romaani „Ei öelnud, et kahetseb“ tõlgitud ka tema „Nelja tee rist“ ja „Peraküla“.

Joonas Brandt / WSOY

Olgugi et Irene, Siiri, Aili, Veera ja Katri, masinakirjutaja, pesunaine, meditsiinitöötaja, laibapuhastaja ja söögijagaja, ei võidelnud tulejoonel, oli tulemus tuttav ka neile. Lahinguhaavu ravitsedes, laipu pestes või surnute nimekirja ümber trükkides oldi ümbritsetud sõja tapvast mõjust, mis kummitas neid samamoodi nagu sõdinud mehi. Kõigil oli valus, kuid naiste tundeid ei võetud sama tõsiselt kui meeste omi: „Mehed võisid mälestada oma langenud relvavendi, aga naistel ei kõlvanud jääda kadunute järele nutma. Sõdurid vajasid nende rõõmu, mitte kurbust“ (lk 12).

Rõõmu koos kurbusega kahtlemata teineteisele pakuti, sest sõdurid ja armee abitöölised ei jäänud teineteisele tundmatuks. Ka romaani peategelaste hulgas leidub neid, kellel tekkis suhe saksa mehega. Teose tegevusliini põhjal pole aga raske mõista, et põgenevas Saksa armees ei huvitanud kedagi, kes kellega oli lubanud abielluda. Ajad olid muutunud ja tunded koos nendega.

„Kui mehed viidi rindele, tuli naistel teha selliseidki asju, mida neil enne ei lubatud. Nende tehtud tööst siiski ei räägitud. Eriti just armees vaikiti naised maha, otsekui oleks langenute surnu­kehad leidnud iseenesest tee kirstudesse või mundrikuued saanud puhtaks, ilma et keegi neid pesnuks. Naisi lasti juttudesse ainult kodukaitse abijõuna, langenuid taganutvate emadena või ajalehe­fotodel naeratavate tüdrukutena, kes olid sättinud oma peas sõduripilotka koketeerivalt kuklasse“ (lk 81). Tsitaat ilmestab, kuidas naiste rolli sõjas pisendati, nagu ei peetud nende läbielamisi võrdväärseks sõdurite omadega. Kogu jalgsirännaku ajal püüavad Irene, Katri, Siiri, Veera ja Aili teha rahu teadmisega, et nad olid ilma relva käes hoidmata siiski andnud sõtta oma panuse. Pole tähtis, et panus seisnes ainult surnute ülesmärkimises või nende pesemises. Naistel on häbi ja valus.

Pidin lugedes raamatu korduvalt sulgema, et võtta aega loetu seedimiseks. Ebainimlik kohtlemine, mida viis naist koduteel kogevad, on jahmatav. Kedagi ei huvita, kuidas nad sõtta sattusid – eesmärk on neid alandada. Olen ülikooliõpingute käigus keskendunud meeste vaatenurgast kirjutatud sõja­romaanidele, mis on mind peaaegu alati liigutanud. Kinnuneni romaanis ei saa aga õigupoolest ühelegi sõdurile kaasa tunda. Selles raamatus on sõjas kannatanud inimesed viie peategelase vastu peamiselt vaenulikud, kuigi Irene, Katri, Siiri, Veera ega Aili südamel ei ole otseselt tapmise või kellegi kodu hävitamise koormat. Naiste poole visatud kividest või näkkusülitamisest valusamad on sõnad, mida on võimatu unustada ja mis panevad nad inimesi kartma.

Hävinud kodumaal saab tegelastele selgeks, et muutunud ei ole ainult väline keskkond, vaid veelgi suurem muutus on toimunud nende endiga. Pärast niisuguseid läbielamisi on võimatu naasta endise elu juurde, eriti kui ühiskond neid „kõlvatu teenistuse“ pärast ala­vääristab. Häbi on võimas kontrollija, mis inimest seestpoolt sööb. Seetõttu ongi lihtsam valusad hetked alla suruda ja neid varjata. Inimene on võimeline palju kannatama, liigagi palju.

Kirjanik puistab mõningaid vihjeid, mis saab tegelastest pärast nende kodupaika naasmist edasi, lugejale jäetakse võimalus mõtisklemiseks. Arusaadavalt võeti neilt naistelt ära kõik. Selles on aga midagi nii vabastavat, et minu üllatuseks, olgugi et romaani pealkiri sellele vihjab, vabanevadki nad ühtlasi kahetsusest. Lõpuks ometi saavad nad hakata elama omaenese tahtmise järgi. Alanud on veel tähtsam rännak – teekond kahetsuseta elu poole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht