Selline õudne ja tavaline

Ärge laske end eksitada näilisest kolhoosiihalusest. Andrus Kasemaa „Au kolhoosikorrale!“ on ennekõike praeguse Eesti kõverpilt.

HANNA LINDA KORP, JOOSEP NORMA

Kõige tänapäevasem eesti kirjanik on Andrus Kasemaa. Tema kolm viimast proosateost – „Vanapoiss“ (2019), „Ema tuba“ (2022) ja „Au kolhoosikorrale!“ (2023) – moodustavad temaatilise terviku, mille ühendavaks lüliks on ülim kaasaegsus. Kasemaa südameasjaks paistab olevat portreteerida iga neljandat eestlast ehk inimest, kes kuulub nende 300 000 hulka, kelle elatustaset iseloomustab mõiste „suhteline vaesus“. Tema raamatute tegelased on ilma jäänud või ilma jäetud taasiseseisvunud Eesti eduloost, nad elavad kusagil ääremaal koledates lagunevates majades, teenivad miinimumpalka või ei käigi tööl. Aina kasvavate elamiskulude valguses on aina vaesemaks jäävast eestlasest kirjutamine tõepoolest asjakohane, seda enam, et Kasemaa on üks vähestest autoritest, kes ultraliberaalse majanduspoliitika hammasrataste vahele jäänud inimestest üldse kirjutab.

Reaalsuse pärmitainas

Napp retseptsioon on Kasemaa uue romaani puhul täheldanud mineviku­ihalust, mida ärgitab mõistagi ka teose bravuurikas pealkiri. Näiteks kirjanik Mae Lender kõrvutab seda 2012. aastal ilmunud „Leskede kadunud maailmaga“, seejuures ühendab teoseid „austus vanema põlvkonna vastu, oskus ja tahe neid ära kuulata, nende lugusid talletada, see on mõlemas raamatus sarnane“.¹ Karl Martin Sinijärve sõnul on „Au kolhoosikorrale!“ aga koguni „julm sissevaade inimeste siseilma, kes täiega ongi kolhoosiaja kuldseks muinasajaks kujutlenud“², Martha Rattuse arvates on teose kõige kandvam emotsioon just nimelt nostalgia.³

Ehkki jutuaeg on tänapäev, võib raamat esmalugemisel oma kohati pisut totrana tunduva kolhoosikorra ülistamisega tõepoolest tekitada tunde, et see ongi ainult minevikku suunatud ning kõik need kõrvale- ja sissepõiked oleviku-Eestisse, näiteks Päästeameti pressi­esindaja hingeellu ja mõtiskelu­desse voodist välja kukkunud hädas vanainimeste ajataju üle on lihtsalt kogemata teksti potsatanud – või õigemini voolanud. Nagu kaht eelmist romaani, iseloomustab sellegi teose narratiivi hüplikkus ja spontaansus, kuid kui „Vanapoisis“ kompenseeris katkendlikkust peaaegu et vägivaldselt mõjuv sugestiivsus ja „Ema toas“ sügav ja valus häbi, siis siinsest eklektikast juhtlõnga leida proovides jääbki esialgu kätte vaid minevikuigatsus ja nõuka­nostalgia. Seda muljet süvendab ka tõik, et erinevalt eelmistest raamatutest ei puuduta Kasemaa siin peaaegu üldse identiteediga, eriti geiks olemisega seotud küsimusi – oluline on miski muu. Hea tahtmise korral on „Au kolhoosi­korrale!“ võimalik lugeda ka vastulausena president Kersti Kaljulaidi palju kõmu ja pahameelt tekitanud tõdemusele, nagu Nõukogude Eestis ei oleks saanud olla helget lapsepõlve.⁴ Kasemaa näitab selle raamatuga – küll tublisti liialdades –, et sai küll! Veelgi enam: isegi okupatsiooni­ajal elanul võis olla ka tore noorus-, töö- ja pensionipõlv.⁵

Nagu öeldud, ei peaks „Au kolhoosikorrale!“ assotsiatiivne ja elliptiline narratiiv ega absurdini ulatuv hüperboolsus Kasemaa pikaajalisemaid lugejaid eriti üllatama. Kasemaa proosateoste retseptsioon paistabki lisaks teemade konteksti asetamisele keskenduvat sellele, kuidas kirjutatu muudkui vohab⁶ ning kuidas seda vohamist üleliia tõsiselt usaldada pole mõtet⁷. Tekib küsimus: kui lasta tekstil omasoodu kasvada, paisuda ja kerkida nagu pärmitainal, siis milliseks muutub kujutatu? Tõelisemaks, hüper­tõlgendatavaks? Ja milliseid lugemisvõimalusi raamat sel juhul pakub?

Toome välja mõne olulisema. „Au kolhoosikorrale!“ on:

1) adekvaatne sissevaade vaesusesse ja ebavõrdsusesse, mis kasvatab privilegeeritud lugeja empaatiavõimet;

2) läbinisti koomiline romaan, mis näitab, et huumor aitab ületada kõiki raskusi;

3) läbinisti traagiline romaan, mis visandab meie olevikust ja tulevikust väga morni pildi;

4) hoiatusromaan, mis näitab, kui paljud inimesed on kodumaa narratiivist võõrandunud;

5) teos, mis annab sõnaõiguse ka teisitimõtlejatele;

6) teos, mis seob end lahti konservatismi ja liberalismi teljest ning näitab, et üheaegselt on võimalik mõista hukka küüditamist ja Vene imperialismi, aga samal ajal uskuda solidaarsemasse majanduspoliitikasse.

Kuid nii teose poeetika kui ka teemade valguses tuleb romaanist välja veel midagi sellist, mis ühendab Andrus Kasemaa Lilli Luugi, Carolina Pihelgase ja Mudlumiga ehk praegusaja eesti kirjanduse paremikuga. Nimelt kirjutavad nad kõik möödanikust ajaloolise nõrgema, nurkasurutu positsioonilt. Kui Luuk, Pihelgas ja Mudlum annavad hääle eesti ajalooproosast peaaegu täiesti kõrvale jäänud naisjutustajale, siis Kasemaa kõigile neile, kelle elu pärast taasiseseisvumist oluliselt paremaks ei läinud ning kes on vara ja hüvede ebavõrdse jaotamise tulemusel kaotanud sotsiaalse mobiilsuse, tervise, ligipääsu kultuurile ja kõigele muule, mis paljudele elu loomuliku osana tundub. Seega ei ole see romaan ainult mineviku igatsemisest, vaid ka sellest, mis toimub praegu – ja nii võib „Au kolhoosikorrale!“ lugeda kui paeluvat kõverpilti Eesti elust aastal 2023.

Vaesuse hais

Kui vene ajal olevat elu raske olnud, siis on nüüdki raske minu arust, ütles ema. Kõige raskem nüüdsel ajal on lõputu mure, kust jälle raha saada (lk 43).

Emal on muidugi õigus. Tema teab seda eriti hästi, sest naised saavad Eestis 2023. aasta seisuga keskmiselt 15% madalamat palka kui mehed⁸. Keskmine töötav eestimaalane teenib kuus 1524 eurot, millest arvele laekub 1259 eurot⁹. Ida-Viru, Valga, Võru, Põlva, Hiiu ja Saare maakonna mediaanpalgad jäävad 1200–1264 euro vahemikku, ehk siis pool nende piirkondade töötajaist teenivad sellest summast vähem. Viimastel andmetel elab Eestis ligikaudu 300 000 inimest suhtelises vaesuses, neist kaks kolmandikku püsivas suhtelises vaesuses, olles allpool vaesuspiiri olnud viimasest neljast aastast vähemalt kolmel¹⁰. Absoluutses vaesuses elab umbes 18 000 inimest – nende sissetulek ei võimalda tasuda minimaalse toidukorvi, eluaseme, ravimite, transpordi vms elus püsimiseks tarviliku eest.¹¹

Huvitav kokkusattumus on see, et kui vaeseim 60% elanikest ei võida Reformierakonna eestvedamisel ellu viidavast tulumaksureformist praktiliselt midagi (kuue detsiili peale kokku kõigest 9 miljonit aastas), jääb universaalse maksuvaba miinimumi tõttu kõige jõukamale 10%-le inimestest taskusse 68 miljonit eurot aastas.¹² Kui see 68 miljonit hoopis absoluutses vaesuses elavate inimeste toetuseks kasutada, oleks võimalik neid kõiki aidata umbes 315 euroga kuus ning absoluutne vaesus Eestist täielikult kaotada! Jah, võib nõustuda, et senise tulumaksusüsteemi astmed olid ajale jalgu jäänud, aga seniste lävendite kergitamise või astmelise tulumaksu kehtestamisega oleks saanud keskklassi toetada ka nii, et jõukama 10% tulumaksupanus ei kahane. Fakt on see, et 2018. aastal Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatide ja Isamaa poolt kehtestatud maksuvaba tulu reform aitas ebavõrdsuse kasvu pidurdada, kuigi see on endiselt kasvutrendis.¹³

Aga poes on kõik kallim jah. Kui näen, kuidas inimesed on vaesemaks jäänud ja lausa jooksevad tormi 50 protsenti allahinnatud toodetele, siis ma saan aru, et elu on läinud halvemaks ja vaevalt ta enam paremaks läheb. Vähemalt tükil ajal enam mitte (lk 87).

Jah, poes on kõik kallim, inimeste ostujõud on inflatsiooni tõttu kahanenud ja samal ajal tõstab Reformierakonna juhitud valitsus käibemaksu, et katta tulumaksureformiga tekitatud eelarvepuudujääki. Teatavasti mõjutab käibemaksu tõstmine kõige rohkem just madalapalgalisi, kellel kulub kogu sissetulek esmatarbekaupadele ja eluasemele. Eestis on käibemaksu osakaal madalama sissetulekuga inimeste tuludest 17,7%, samal ajal kui suurima sissetulekuga detsiilis moodustab käibemaks tuludest vaid 7,8%.¹⁴ Käibemaksumäära tõusuga suureneb leibkondade toimetuleku risk ning madalapalgalised ei saa maksuvaba tulu tõusust piisavalt kasu, et korvata käibemaksutõusu.¹⁵ Eriti valusalt mõjutab käibemaksu tõstmine madalapalgalisi veel seepärast, et kui enamikus Euroopa Liidu riikides kehtib (kõigile või osadele) toiduainetele soodsam käibemaksumäär, siis Eesti on üks neljast liikmesriigist, kus toiduainetele käibemaksusoodustust ei ole.¹⁶

Kui kellelegi tundus, et praegusest veelgi enam majanduslikku ebavõrdsust süvendavat rahanduspoliitikat pole võimalik ette kujutada, siis septembri lõpus vihjas Kaja Kallas, et Reformierakond eelistaks käibemaksu veelgi tõsta, samal ajal kui koalitsioonipartnerid vaatavad pigem solidaarsemate variantide poole, nagu astmeline tulumaks või varamaksud.¹⁷

Kõikjal on vaese maarahva hais. 21. sajandi Eesti hais. Selline õudne ja tavaline (lk 59).

Tegelikult ei ole ühtegi veenvat põhjust, miks peaks XXI sajandi Eestis olema niivõrd palju vaesust ja ilmajäetust. 2023. aastal ei tohiks olla võimalik, et täistööajaga töötajale makstakse vähem kui 50% mediaanpalgast ehk 725 eurot (praegune miinimumpalk). Ebavõrdsuse ulatus on sotsiaalne ja poliitiline kokkulepe: võrdse kogutoodangu ja -jõukusega riikides võib olla täiesti erinev ebavõrdsuse tase.¹⁸

Andrus Kasemaa kirjeldatud vaesus ei ole miski, mis tuleb vaestel lihtsalt ära kannatada, kuni riik rikkaks saab. See on seniste majandus- ja rahanduspoliitiliste otsuste tulemus, et meie ebavõrdsuse tase on euroala riikide seas üks kõrgemaid: jõukaim 5% leibkondadest omab Eestis 48% jõukusest.¹⁹ Kuni vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamine ei ole ühiskonnas ja poliitikas prioriteet, kuni peaministripartei arvates on mõistlik maksustada madalapalgaliste tarbimist, mitte jõukama 5% kätte akumuleerunud jõukust, on meil vaja kirjanikke nagu Kasemaa, kes kirjutavad empaatiliselt, hinnanguvabalt ja sooja huumoriga inimestest, keda maksuküüru kaotamine sugugi ei lohuta.

Ja mul on tunne, nagu ma oleksin inimestele lähemale saanud. Nende muredele, rõõmudele. Et neis lugudes on rohkem ilu ja lihtsust kui mingites järje­kordsetes õelates poliitilistes kommentaarides (lk 18).

1 Vt https://www.goodreads.com/book/show/195475561-au-kolhoosikorrale

2 Karl Martin Sinijärv, Sinijärve raamatusoovitused: Andrus Kasemaa „Au kolhoosikorrale!“ rabas jalust. – ERRi kultuuriportaal 25. VIII 2023. https://kultuur.err.ee/1609076810/sinijarve-raamatusoovitused-andrus-kasemaa-au-kolhoosikorrale-rabas-jalust

3 Martha Rattus, Ega elu koosne vaid kangelaste kannatuslugudest. – Postimees 30. IX 2023.

4 Georgi Beltadze, Kersti Kaljulaid: mul on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis helge lapsepõlv. – Postimees 4. X 2017. https://arvamus.postimees.ee/4265367/kersti-kaljulaid-mul-on-raske-moista-kui-inimesed-utlevad-et-neil-oli-noukogude-eestis-helge-lapsepolv

5 Soovitame lugeda kogumikku „Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s. Humanitaarid meenutavad“ (EKSA, 2019, koostanud Epp Annus ja Brita Melts).

6 „Järgemööda aina veidramatest nüanssidest pulbitsevaid ideid Kasemaa ei kammitse ja fantaasialend toidab üha võimenduvat oletustel põhinevat jutustust [—],“ kirjutab Brita Melts aastal 2015 „Minu viimasest raamatust“. Vt Brita Melts, Kas arveteklaarimine Poeedirahuga? – Sirp 16. I 2015.

7 Vilja Kiisler, Lumehelbeke laseb lollakatele krae vahele. – Sirp, 14. VI 2019.

8 Meeste ja naiste palga erinevus. II kvartal 2023. Andmed Statistikaameti palgarakendusest, vt https://palgad.stat.ee/

9 Mediaanpalk. II kvartal 2023. Andmed Statistikaameti palgarakendusest.

10 Suhteline vaesus. Vt https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/heaolu/sotsiaalne-torjutus-ja-vaesus/suhteline-vaesus

11 Absoluutne vaesus. Vt https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/heaolu/sotsiaalne-torjutus-ja-vaesus/absoluutne-vaesus

12 Tulumaksumuudatused jätavad riigieelarvesse püsiva augu. – ERR 26. IV 2023. https://www.err.ee/1608960034/tulumaksumuudatused-jatavad-riigieelarvesse-pusiva-augu

13 Vt Siim Espenberg, Eesti leibkondade maksukoormuse jaotus ning maksuvaba tulu reformi mõjuanalüüs. [Uuringu kokkuvõte.] Tartu Ülikool, 2023. https://www.fin.ee/media/8773/download

14 Vt käibemaksuseaduse eelnõu seletuskiri, 11. V 2023. Vt käibemaksuseaduse muutmise seadus 147 SE. https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/fa4c510e-bdc4-4248-8fe1-1f6bb21ad1c6/kaibemaksuseaduse-muutmise-seaduse-eelnou-147-se-i.-arutelu-teemal-majutusteenuste-kaibemaksuerandi-kaotamise-ettepanek.-huvigruppide-kaasamine

15 Samas.

16 Vt Toiduainete käibemaks on Eestis Euroopa Liidu kõrgemaid. – Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda 16. II 2022. https://epkk.ee/toiduainete-kaibemaks-on-eestis-euroopa-liidu-korgemaid/

17 Madis Hindre, 400 miljoni leidmine: Reform võtaks vaesematelt, Eesti 200 ja sotsid rikkamatelt. – ERR 21. IX 2023. https://www.err.ee/1609107740/400-miljoni-leidmine-reform-votaks-vaesematelt-eesti-200-ja-sotsid-rikkamatelt

18 Thomas Piketty, A Brief History of Equality. Harvard University Press, 2022.

19 Vt Jaanika Meriküll ja Tairi Rõõm, Mis selgitab varalist ebavõrdsust Eestis? Varakomponentide, leibkonna suuruse ja piirkonna mõju. Teemapaberid 2/2023. – Eesti Pank. https://www.eestipank.ee/publikatsioonid/teemapaberid/2023/22023-mis-selgitab-varalist-ebavordsust-eestis-varakompo­nentide-leibkonna-suuruse-ja-piirkonna-moju