Sõdurivöö ja surematu sall

Artikkel sarjast „Millest mõtled, kirjanik?“

ANDRUS KASEMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

See aasta on olnud hullumeelne: olen jõudnud nii paljudesse kohtadesse ja külastanud nii paljusid vanu tuttavaid. Nii palju on olnud teha ja nii paljut tahaks veel uurida. Palju lugusid on sellest suvest ja sügisest jäänud mu sisse. Tunnen end mesitaruna, täis lugusid ja teekondi.

On meeles üks sügisõhtu. Olin taas rännakul. Mulle meeldib mööda kodumaad rännata, külastada vanu sõpru, tuttavaid paiku, eriti muidugi oma koduküla Peipsimaal. Jälle kohal. Rändamas nagu Nipernaadi.

Kauni oru veerul on üks talu. Sinna sattudes ei suuda ma kunagi vastu panna ja astun sisse, et hakata peremehelt mälestusi nuiama. Tema räägib, mina küsin. Istume ümmarguse laua taga, mis võib olla sama vana kui talu ise. Möödunud aeg rullub minu ees lahti peremehe lugudes. Seekord oli teemaks sõda. Kaks venda, üks noorem, teine vanem: tema isa ja tema onu. Isa oli võetud Saksa sõjaväkke 1941. aastal, kui sakslane sisse tuli. Velikije Luki all oli ta koos teiste kamraadidega tundnud, et seal läheb nüüd põrguks, ja nad päästsid end pagedes. Isa tuli salaja koju ja peitis ennast seal. Kui Saksa sõdurid tulid koju isa otsima, oli isa koos vennaga toa akna kaudu välja, maja lähedale kuusemetsa putkanud. Voodis oli kaks patja. Saksa sõdur küsinud, miks. Ema vastanud siis, et teine padi on lapsele.

Siis, kui venelased juba tagasi olid, aga sõda Euroopas veel kestis, oli isa vend sõjakõlbulikuks saanud. Tema võeti siis Vene sõjaväkke. Jutustaja isa töötas aga juba MTJs ning kuna ta oli vajalik tööjõud, siis teda sõtta enam ei võetud ja kuidagi läks nii, et taga kiusama ka ei hakatud, aga see vend, kellega koos too isa oli kord sakslaste eest mööda kraaviäärt metsa pagenud, sai surma sõja viimastel päevadel maikuu alguses Vene poolel.

Nägin seal talus vana maja rehe all punasõduri vööd, suur viisnurk pandla keskel. Tänapäeval peaks selle ära viskama, ära hävitama. Siiani on meeles see imestus, et üks sõdurivöö võis olla nii raske. Et seda kanda suudeti!

Kui ma küsin vana peremehe käest, mida tema sellest punamonumentide eemaldamisest arvab, siis vastab ta, et kõike tehakse liiga kiirustades. Tema onu sai Kuramaal surma. Ta oli kord kolhoosiajal käinud neid haudu isegi vaatamas. Suur väli oli olnud täis kiviplaate. Ühe kivi peal oli ka tema onu nimi, mis sest, et vene keeles ja vigaselt kirjutatud, aga ikkagi oma inimene. Vana peremees on läbi ja lõhki eestlane, ta on ukrainlaste poolt ja peab Venemaad agressoriks, aga ta leiab, et Vene poolel võitles ka eesti mehi, isasid, onusid, ja see mälestusmärkide mahavõtmine võib teha haiget neile, kes veel mäletavad oma sugulasi.

Sõda muudab palju. Kisub lahti mitme sõja haavad. Haav haava sees.

Elroni rong teel Ilumetsast Tartusse.

Ivo Kruusamägi / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Sõda Ukrainas tuletab ka mulle midagi meelde. See meenub eriti täna, kui sõidan Jõgeva-Tapa-Tallinna liinil. Rahvast on palju. Kitsas on. Need uued rongid pole iial mulle meeldinud, sest on liiga väikesed, kitsad, pealegi ei saa pead aknast välja pista, et puude oksi püüda. See oli kord lapsena mu lemmiktegevusi pikkadel rongisõitudel. Ei olnud midagi vabastavamat, kui pea aknast väljas vaadata unistavalt mööda kihutavaid maastikke ja lehvitada raudteeülesõidukohtadel tõkkepuu taga seisvatele autojuhtidele ja nendegi päev rõõmsaks teha. Igatsen vanu häid pikki Edelaraudtee ronge taga, sest need praegused polekski nagu rongid, vaid lihtsalt mingid raudteebussid.

Pea aknast väljapistmine oli küll keelatud, aga kuna rongid olid pikad, istekohti palju, võis ikka leida endale tühja vaguni. Ja kui konduktor juhtus sellisesse tühja vagunisse tulema, siis tulid akna pealt ära ja tegid näo, et tahtsid niisama hingata korraks värsket õhku.

Täna aga mind ei huvita see, kas aknaid saab teha lahti või ei, sest kogu sõjateema taustal meenub ühtäkki, et kui rong saaks raketiga pihta, siis oleksime kõik omadega otsakorral.

Rong on väike porgand, koosneb kahest osast. Palju noori sõidab pealinna poole, kenad suured, täiskasvanud, Nike tossud jalas, üldiselt hästi riides. Kui hästi nad muidu elavad, seda ei näe ju, teiste kodudesse ei näe.

Me oleksime hea sihtmärk maastikul. Kuigi rong on kiire, siis relvad on veel paremaks ja kiiremaks saanud kui need porgandikarva rongid.

Noored on kõik nutitelefonis. Noored nagu noored ikka, neist pole midagi huvitavat rääkida. Aga üks proua punaseks värvitud varbaküüntega istub minu vastas. Ei tea, miks ta lakkis oma küüsi ja kelle jaoks. Kogu ta olemus on suur, kergelt lihav, lotakas, ettevõlvuv kõht, mida pole muidugi näha, aga mis on aimatav. Rong aga kihutab sirgelt läbi metsade ja maastike. Kuigi Eesti on väike, on enamik sellest riigist mulle võõras, nagu ka need näod. Imestan sageli, kui palju ikka eestlasi lõppkokkuvõttes on, ning teiseks imestan alati selle üle, et paljusid ei näe ma enam elu jooksul mitte kunagi. Tunnen hirmu. Ma kardan sõda.

See proua on vana, ta huuled on pruntis, justkui naerataks ta sellele sallile, mida parajasti koob. Lapsed on tal kindlasti juba suureks saanud.

Sall on tõesti uhke. Imetlen seda terve tee, mis meil ühiselt sõita on jäänud. Tema küll ei tea minu mahaminekupeatust, nagu ka mina ei tea tema oma, aga see polegi tähtis. Rohkem ma teda kindlasti ei näe selles elus. Ja kui näekski, siis ei tunneks ma teda enam ära.

Kirjutada jutustust või kududa salli. Võib-olla temagi teab, et see, mida ta teeb, on tühi töö.

Sellegipoolest, mul on ilus seda vaadata. Ja seda, kui kenasti ta naeratab oma sallile.

Kui rakett peaks meie rongi tabama, siis me mõlemad saaksime surma. Nojah, temast võib ju mõelda, et ta on juba vana, üle poole elust on läbi. Kuigi ta ise vist nii ei mõtle. Ise ta tahab igal juhul oma salli lõpuni kududa. Aga ka hirmus suur hulk noori saaks hukka ja neist on küll kahju. Ära sureme me kord nagunii, aga siiski … saada raketiga lõhki rebitud. Küll sõda on hirmus! Sama hirmsad on need tehased, kus toodetakse relvi. Igal pool maailmas.

Vahel mõtlen, et elu on lill. Elad enda elu ja ei muretse mitte millegi pärast, aga siis ühel päeval saad aru, kui ebakindel kõik on ja kuidas kõik võib saada lihtsalt ühe hetkega otsa.

Selle vanemapoolse lihava naise sall, mida ta nii isukalt koob, selline pitsiline ja kohev, see jääb alles kogu muu sodi sisse. Vere sisse. Sallid ei saa kunagi surma ega tunne valu. Nad saavad vaid tekkida ja kaduda. Või pooleli jääda.

See proua isegi ei paneks tähele, kui ta salli tagant korraga kaoks.

Elu on ebakindel. On alati olnud.

Aga minul läks see vahepeal juba meelest!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht