Küüslaugu 11 küünt

D.K.

11. mail esitleti Kirjanike Majas luuletõlkeajakirja Ninniku 11. numbrit pealkirja all „Küüslaugu üksteist küünt”. Mismoodi Ninniku sari alguse sai?  Kalju Kruusa: Tõlkeluulele pühendatud Ninniku võrguajakirja asutamine oli Hasso Krulli mõte. Samuti Ninniku nimi, mis on võetud Sujata Bhatti ühest luuletusest ja tähendab jaapani keeles küüslauku. Ajakirja loomise tingis muude avaldamisvõimaluste puudumine. Ma ei taha nutulaulu laulda, tõlkeluule lihtsalt on laiemat lugejaskonda, ajakirju ja kirjastusi kõige vähem huvitav kirjanduse osa. Samas on teda natuke ikka vaja ja seepärast otsustasime teha tasuta avaldamiskoha Internetis. 2001. aasta juunist hakkasime peale, tekste toimetasime enamasti koos. Hasso koostas esimese numbri, mina teise ja niimoodi vaheldumisi. 2004. aastal läksin  Jaapanisse ja pärast töökorraldus muutus. Lisaks hakkas 2003. aastal Eesti Keele Sihtasutuse kirjastamisel ilmuma Ninniku taskuraamatute sari. See oli kaudselt seotud Varraku uuema luule sarja ilmumise lõppemisega. Ninniku üks põhimõtteid on mitmekesisus, sealhulgas tõlkijate kaasamise mõttes. Püüdsime vältida jämeda otsa andmist väheste valitute kätte ja katsusime pigem kandepinda laiendada. Mulle tundub, et  see on õnnestunud. Ninnikusse on tõlkinud sellisedki inimesed, kes mujal mitte. Tublide kaastööliste nimesid ei saa kahjuks loetlema hakata, leheruumist jääks puudu. Ninniku toimetajana tegutsesin 2010. aastani. Mul jäi osa asju pooleli, palun autoritelt vabandust – küllap see ei takista tekstide edaspidist ilmumist.     

Millised on olnud kõige suuremad raskused?   

Raskusi on olnud igasuguseid. Näiteks ei tundnud Hasso ega mina kumbki hüperteksti märgistuskeelt, mis tähendas, et algusaastatel pidime iga numbri valmides ootama, kuni keegi asjatundjast heategija materjali tehniliselt vormistab ja veebisaidile tõstab, tavaliselt oli see Andres Rõhu. Ninniku ei olnud  meile kohustus, ei olnud töögraafikut – seetõttu ei pruukinud asjaga seotud inimeste vabad ajad klappida, numbrite ilmumine kippus venima ja see pärssis mõneti hoogu. 2006. aastal asi tehniliselt muutus. Eik Hermann ehitas Ninniku saidi jaoks PHP mootori ja me saime hakata ise materjali üles panema. Aga ikkagi sai Ninnikuga tegelda ainult siis, kui muu elu lubas. Suuremate kultuuridega võrreldes ei saa  eesti kultuur kuidagi olla eneseküllane ja kunagi kujutlesin tõemeeli, et Eestiski peaks ilmuma ainult tõlkekirjandust avaldav World Literature Today või Иностранная литература sarnane ajakiri, noh näiteks Väliskirjandus. Praegu ma selliste unistustega enam pead ei vaeva. Millalgi hiljuti lugesin uudist, kus mingi rahaasutus teatas, et Eestis ei ole korrapäraseid kultuuriprojekte, mida toetada. Ma ei tea, kas mingi selline ajakiri võiks neile sobida, aga mu meelest ei saa tegelikult kõike rajada kerjamisele. Parem nokitseda nurgas vabast ajast ja tasuta, kuni õhinat ja loomise mõnu jagub, või üldse mitte.         

Mille üle on eriliselt hea meel?       

Ninniku ilmub õnneks endiselt edasi Hasso Krulli ja Carolina Pihelgase toimetamisel. Ja mul on hea meel, et Ninniku üldse sündis. See on mu isiklik lugu, aga ma olen toonasest kirjanduslike vaeslaste põlvkonnast, kes hakkas vaikselt midagi nokitsema 90ndate algupoolel kartulikoorte aegu. Toona oli mäletatavasti paberitki raske leida, raamatute peale seda ei raisatud, luuleõhtuid ei korraldatud ja noortega ei tegeldud. Tundsin oma õrnas eas pidevalt puudust  tagasisidest, suhtlemisest ja õpetuse saamisest. Oleneb inimesest, aga mulle on kogenumate või lihtsalt teiste inimeste arvamuse kuulmine hädavajalik, muidu jään poole peale toppama, ei oska kuhugi kulgeda. Viimaks Ninniku seda kõike vajalikku pakkuski. Ilmselt tundis Hassogi, et Ninniku tegemine üksi nii hästi ei edeneks kui kahekesi. Lisaks aitasin oma põlvkondlastega laiendada tõlkijate ringi.       

Ninnikus ilmunud autoritest on mulle mõjuvaid lugemis- ja mõtteelamusi pakkunud näiteks Aare Pilve tõlgitud Lev Rubinsteini „Kartoteegid”. Luule ei ole keele vägivaldne väänamine mingisse vormi. Sel juhul väänatakse luulest elavus, aistitavus ja seega  ju tähenduski välja. Kõige parem luule on võimalikult loomulikul kujul olevas keeles, mida polegi üldse vaja enam väänata. Sellist luulet on kohe mõnus lugeda.

Küsinud D. K.