Kas lugeda mööndustega või mööndusteta?

Indrek Hargla „Kolmevaimukivi“ lood on hästi kirjutatud, kuid ülemäära ettearvatavad.

PIRET PÕLDVER

Indrek Hargla jutukogumik „Kolmevaimukivi“ ilmus kevadel ja on praeguseks saanud juba omajagu kiidusõnu. Raul Sulbi peab seda selle kümnendi olulisimaks algupäraseks ulmeraamatuks,1 Peeter Helme on soovitanud seda oma raadiosaates,2 kiitvaid arvustusi ja blogipostitusi leidub veelgi. Mina sellest teosest nii suures vaimustuses ei ole. See mitte-vaimustuses-olemine tabas mind aga ootamatult – olin kindel, et Hargla looming köidab mind.

„Kolmevaimukivi“ koosneb 11 loost, millest viis on juba varem ühes või teises kohas ilmunud. Ilmselt on nii mõnelgi kirjandussõbral jutukogusid pisut tülikam lugeda kui romaane: eklektikat on rohkem ja lahkumist heast tekstist tuleb ette liialt tihti. „Kolmevaimukivi“ ülesehitus leevendab aga jutukogu lugemisega seotud iseomast vaeva: lood on järjestatud väga hästi, vahelduvad nii žanrid kui ka juttude pikkus, hüppamine seiklusulmest etnoõudusesse ja õudusloost teadusulmesse virgutab ning eristab lood – jutukogu ei paku ühtlast massi harglalikkust, vaid palju eriilmelisi Harglaid.

Mõnus on ka see, et Hargla on loonud iga jutuga põhjalikult uue maailma. Näiteks avaloo „Mirabilia saladus“ keskkond on nii läbimõeldud ja toimiv, et hakkab kahju, kui see piirdub saja leheküljega. Sellesse võiks terve romaani ehitada! Autor on selle huvitavalt teise looga sidunud: kui „Mirabilia saladus“ alustab kogumikku, siis raamatu viimases jutus „Suvitusromaan“ kõneldakse sellest, kuidas peategelane kirjanik Ervin just sedasama lugu kirjutabki.

Muljet avaldavad ka Hargla teadmised ja lai silmaring. Ajalugu, teadus, kirjandus – mida kõike ta lugudesse sisse ei põimi. Jutt „Einsteini viimased sõnad“ kõneleb Teise maailmasõja järgsest ajast, kuid seesugust ajaloovarianti pole seni kuuldud: teadlastest on saanud kirjanikud, kirjanikest teadlased, ühtlasi on ümber mängitud riikide poliitilised suhted. Kuigi Silver Sära on kunagi ammu Hargla sügavust nimetanud pseudosügavuseks,3 näib mulle, et Hargla teab, millest räägib. Einsteini loos on autor põiminud alternatiivse teabe ja tegelikud faktid sedavõrd õnnestunult, et pisidetailides võib minna lugejal sassi, mis siis tegelikult juhtus ja mis on Hargla panus.

Indrek Hargla jutukogu ei paku ühtlast massi harglalikkust, vaid palju eriilmelisi Harglaid.

Mati Hiis / Õhtuleht / Scanpix

Karl Martin Sinijärv on välja toonud, et enamasti peetakse Harglat ulmekirjanikuks, aga lihtsalt natuke liiga kvaliteetseks, et tast tuimalt mööda vaadata.4 Silver Sära on kirjutanud: „Indrek Hargla on enam-vähem ainuke eesti ulmekirjanik, kelle nime mainimisel ka ulmekaugel kirjanduskriitikul või muidu huvilisel silmis äratundmistuluke süttib.“5 Need laused on ühelt poolt kiitus, teiselt poolt vabandavad justkui midagi välja. Selliseid üldistusi võib Hargla kohta leida mujaltki. Mina lähenesin Harglale mööndusteta. Olin omal ajal vaimustuses tema esimestest lugudest, millest autor ise väidetavalt enam nii palju ei peagi, ning kuigi jätsin vahepeal käehoidmise Hargla loomingu pulsil, on ta mul meeles kui väärt kirjanik.

Sellepärast olingi nüüd raamatut käest pannes omajagu pettunud. „Kolmevaimukivi“ lugudele on iseloomulik – arvan, et üleüldse Hargla tekstidele – žanripuhtus ja terviklikkus. Hargla lood on selged ja kompaktsed, ei häiri lugejat piiridest irdumise või ebaloogilise kompositsiooniga. Kriminaallugu liigub süstemaatiliselt lahenduse poole. Muinasjutuline fantaasiajutt kulgeb läbi seikluste maailma päästmise ja puhaste tunnete poole. Õudusjutt räägib vaevatud hingedest ja nende vabastamisest jne. Süžee tasandil tuleb ette ootamatuid pöördeid, kuid žanrireegleid ei rikuta. Need lood on ettearvatavad. Ja siin, selles tugevuses, peitubki teose üks puudus. Ma olen seda kõike juba lugenud. Ma tean, mis juhtub selliste tegelastega, ja olen kursis sellega, mida nad otsivad ja kust selle leiavad. Ka Paavo Matsin on kirjutanud, et Hargla juttudes on puändist huvitavam õhustik, võimalus end ajalukku sisse süüa.6

Kuigi elasin teksti sisse, osutus tegelastega samastumine ja loo tegelikkuse tajumine keeruliseks. Kirjanduses on küll omad reeglid ja loogika, kuid see allub tekstivälisele maailmale. Kui tekstis on juttu autost ja pole teisiti öeldud, pean seda samasuguseks nagu pärismaailma autot. Kui tekstis tegutseb kass ja pole täpsustatud, missugune, eeldan, et ta käitub nagu tavaline kass. Ja kui peategelane on inimene, peab ta käituma inimese kombel. Kuid Hargla teksti inimestega ei suuda ma psühholoogiliselt suhestuda. Näiteks viimase jutu „Suvitusromaan“ tegelased ei ole veenvad, põhjendatud, piisavalt sügavad ega nüansirikkad. Tegelased on irratsionaalsed ja liiga lihtsad ning ideed, millest nad juhinduvad, kuidagi mustvalged: XII sajandi ülla armastuse, truuduse ja vapruse ideoloogia mõjub tänapäeval pigem patoloogia kui millegi ülevana.

Žanrikirjandusega on see rõõm, et see ei eeldagi peenekoelist tegelase nüansseeritust: detektiiv ei peagi olema isik, vaid esindama mingit tüüpi, fantaasiakirjanduse kaunis daam või õuduskirjanduse ohver esindab samuti pigem ideed kui isikut. Nendes lugudes pole karakteri detailid olulised. Kui lugu on aga toodud tänapäeva ja tegelased on n-ö inimesed meie seast, tahan samastuda.

Ka neis lugudes, mille tegevus toimub minevikus või alternatiivreaalsuses, peitub omajagu romantismi ja liiga jäika kristlikku eetikat. Lunastus tuleb kannatuse kaudu, platooniline ja kehaline armastus on asetatud hierarhiasse viimase kahjuks. Positiivseid tegelasi kannustab mingi kogukondlik idee, mitte niivõrd isiklik tung – viimane on pigem kahtlane nähtus ja rohkem negatiivsete tegelaste pärusmaa.

Häirib ka tekstidest nõrguv ideoloogia. Mul ei ole midagi selle vastu, kui ilukirjanduses esitatakse minu vaadetest erinev maailmapilt. See ei takista kunstiteose nautimist, parimal juhul hoopis laiendab ka minu vaateid. Kuid selle raamatu puhul ma seda ei täheldanud: pigem tajusin teravat parem- ja vasakpoolsuse vastandamist, mitte veenvat ja kunstiliselt komponeeritud tervikut. Ilmseim on see loos „Osariigi Presidendi kohtumine“, mis ongi vist rohkem poliitiline följeton (ilmus mõne aasta eest Eesti Päevalehe arvamusküljel). Ka „Einsteini viimased sõnad“ edastab kohati liiga otseselt, s.t poeetiliselt viimistlemata viisil kriitikat praeguse ühiskonnakorra aadressil. Heas kirjanduses toimib ideoloogia subtiilsemalt, see ei karga näkku.

Niisiis, Hargla jutte on mugav lugeda, tema loodud maailma võib end ära unustada ja lasta kaasa kanda: tema õuduslood poevad naha alla, alternatiivajalood pakuvad huvitavaid mõttemänge, fantaasiamaailma võib ära uppuda. See ju ongi hea kirjanduse eeldus. Ja siiski jääb kõik kuidagi poolikuks. Võib-olla peaks Hargla raamatut ikkagi lugema teatud mööndustega ja mitte sellele nii suuri lootusi panema.

 

1 Raul Sulbi, Kadunud ulmekirjaniku tagasitulek. – Reaktor 2018, mai, nr 80.

https://www.ulmeajakiri.ee/?kadunud-ulmekirjaniku-tagasitulek

2 Peeter Helme, Peeter Helme soovitab. Kolmevaimukivi. – Vikerraadio 15. VI 2018.

https://vikerraadio.err.ee/837465/peeter-helme-soovitab-kolmevaimukivi

3 Silver Sära, Ulme lipulaev omas sõiduvees. – Vikerkaar 2006, nr 7-8.

4 Karl Martin Sinijärv, Läbilõige enne suurteoseid? – Looming 2003, nr 4.

5 Silver Sära, Ulme lipulaev …

6 Paavo Matsin, Melchior Zanzibarra ülikoolis. – Sirp 26. IX 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht