Melchior Zanzibarra ülikoolis

PAAVO MATSIN

Indrek Hargla Melchiori lugude sarjas on ilmunud juba viies raamat. See viib lugeja XV sajandi Tallinnasse, kus dominiiklaste kloostrist leitakse salapärane kadunud kroonika. 2010. aastal sõnastasin sarja esimest raamatut vaadeldes ühe seisukohana, et autor suudab küll luua usutava keskkonna (apteeker ja toonane Tallinn), kuid Melchior on oma ajastu ja ameti kohta vahest liiga realistliku maailmavaatega.* Arvan, et see tõdemus kehtib ka selle raamatu puhul.

Melchiori isikust

Melchiori kaldumine realistlikuma ja pragmaatilise eluvaate poole tuleb näiteks esile tema kõnelustes rändava imeravija Zachariasega, kes kasutab osavalt kõikvõimalikke müügivõtteid: „Enda kohta ütles Zacharias ise, et ta on Zanzibarra ülikooli õpetlane, kes õppis seal valge maagia ja tervendava võlukunsti iidseid saladusi, selle kinnituseks on tal ette näidata möirgava ahvi käpp ja Egiptuse võluri Maharadža ihust destilleeritud õli” (lk 100). Melchior ei usu meest hetkekski, ta jääb pigem mõttesse, et võiks ka ise selliseid müüginippe kasutada.

Tegelaskuju realistlik ellusuhtumine tuleb esile ka arutluses kummituste üle (keda ta ei usu) või siis, kui ta tõlgendab oma müstilisi missakogemusi kummalise caravaggioliku madalbrutaalsusega (lk 132).

Siin ehk ilmnebki Melchiori tegelaskuju ambivalentsus oma ajastu kontekstis kõige selgemini: ühelt poolt kogeb ta kõrgkiriklikku missat kogu selle täiuses, elab seda müstiliselt läbi, pooldab aga seejuures paradoksaalselt pigem madalkiriklikku ja realistlikumat vaadet, et Kristus oli eelkõige inimene (lk 132). Niisugused stseenid ning läbielamised on XV sajandi ajalugu sisaldavas kriminaalromaanis ilmselt möödapääsmatud – ja hea on, et Hargla ei ole neid vältinud.

Ometi kaldun ma arvama, et loodusteadused, religioon ja maagia ei olnud siis veel üksteisest kuidagi eraldunud ning apteeker Melchior eristab neid oma aja kohta ehk liialt moodsalt. Ka kutsealade puhul on oluline aru saada nende kadunud terviklikkusest, sellest, et toona oli tegu müsteeriumidega, mida anti edasi initsiatsiooni teel. Kogu käsitöö on algselt ju rituaalse iseloomuga. Seepärast on hea, et Hargla mainib juba eessõnas, et keskaegsete gildide taga peitus filosoofia, mis põimis religiooni ja töö. Edasises tegevuses toimitakse raamatus fiktiivses maailmas, kus tegelased hoiavad need asjad pigem lahus. Seda kummalist kadunud terviklikkust on tänapäeval muidugi üldse raske kirjeldada ja isegi ette kujutada. Mõningad usundiloolased (nt Mircea Eliade) on olnud seisukohal, et me ei suuda põhimõtteliseltki konstrueerida seda minevikuinimeste meist nii erinevat, palju terviklikumat maailmavaadet. Alkeemiauurijate hulgas (nt Gleb Butuzov) on üritatud kasutada sama probleemi lahkamisel moodsat mõistet „holistiline”, et iseloomustada seda viissada aastat tagasi Euroopas või mitu tuhat aastat tagasi Hiinas eksisteerinud erilist iseloomulikku terviklikku mõtteviisi. Sellest isiku holistilisusest jääb Mel­chiori puhul vajaka, ta mõtleb tõesti ehk liiga moodsalt, liiga eritledes. Aga olgem ausad, mingi müstikast tuikuv nagu deliiriumis apteeker-detektiiv oleks ka vist üsna mõttetu ja ebausutav, pealegi on niisuguse hämarama tunnetuse motiiv kogu sarjas esindatud apteekrite suguvõsa needuse teema kaudu.

Melchior ütleb enda kohta uhkelt, et on elu jooksul mitu saladust pahupidi pööranud (lk 63), aga tajub vist isegi mingit ebakõla teisal: „Kogu elu olen ma saladusi nuhkinud ja mis õnne on see mulle toonud?” (lk 67). Päris humoorikalt pseudo­jungilikuna tõlgendab Melchior unes nähtud surnud naist: „et see on tema enda mõistuse arukam pool, mis talle sedasama räägib” (lk 206). Kuid ilmselt on tänapäeva lugejale ja Hargla sihtrühmale sellist kõike paljastavat ja psühhologiseerivat lähenemist vaja. Nii et ärgem tehkem Harglale kuidagi siin ülekohut, ta kirjutab ju ikkagi moodsale lugejale ja žanrilise täpsusega müügiks mõeldud raamatut, kompromissid kunagise võimaliku holistilisusega on paratamatud. Pealegi võiks kunagise holistilisuse täielik rekonstrueerimine olla moodsale lugejale sama arusaamatu nagu mõni tolleaegne alkeemiline tekst. Hargla on oma ajalooliste kriminaalromaanidega selles mõttes samas asendis nagu teoses imeravimimüüja Zacharias, kes tuli kuskilt fantastilisest Zanzibarra ülikoolist Tallinna värvilisi rohupudeleid müüma: toode peab salapärane olema, aga ikka vastuvõetavas vormis. Seetõttu on arusaadav, miks autor on kasutanud teose eessõnas meelega nüüdisaegsemaid väljendeid, et teha lugejale raskete teemade (pidalitõbi, templirüütlid jne) juurde asumisel lävi võimalikult madalaks ja kutsuvamaks. Hargla võrdleb näiteks Johannese seeki esimese Tallinna pangaga või kirjutab, et XIII sajandil levitati mingit kuulutust uue püha vajadusest esmalt ühe linna „naiste sotsiaalvõrgustikes” (lk 8).

Harglalikkusest

Mõtlesin pärast raamatu käestpanekut, et ilmselt ma ei loeks vist kunagi vabatahtlikult niivõrd paksu ajaloolist kriminulli, kui seda ei oleks kirjutanud Hargla. Melchiori lood projitseeruvad ikkagi kogu kirjaniku loomingule. Ja õnneks peegeldub neist ka midagi ehmatavamat ja harglalikumat nagu tumedast veepeeglist leeprahaigetele mõeldud tiigis. Seepärast mõjusid mulle täiesti vabastavatena mõningad kirjakohad, kus ilmnes just see, mida ma Hargla teistes teostes kõige rohkem imetlenud olen – mingid geniaalselt võikad või meeldesööbivad detailid, mis loovad eriliselt painava õhustiku. Kui sulgesin raamatu, oli tõesti üks selline tõeline lugemiskomm mu kirjanduslikus suus ikka veel sulamata ning peadpööritavalt täpse maitsega – pidalitõbilas elanud tegelane Carstine ja üks temaga seotud pisikirjeldus. Mulle tundub, et nii nagu nõuka ajal, kui maitsva kisselli sisse peidetuna anti vaatajale salaja ikka miski ideoloogiline tablett sisse (tuletage või meelde kaasakiskuva filmi „Keskpäevane praam” ideoloogiliselt sobivaid kangelasi, tagasihoidlikke Vene ohvitsere, kes lahendavad nagu möödaminnes keeruka olukorra), on ka Hargla Melchiori-toodetes täpselt doseeritud tablette peidus. Rollid on muidugi vahetunud: Hargla kirjutab varjamatult müügiedukat žanriteost, aga õnneks tuleb sellega kogu žanriformaadi kiuste kaasa ka alati natuke midagi päris harglalikku. Minu silmis on see leprosooriumis elanud tegelase Carstine kohta kohe teose alguses poetatud lause, et ta „korjab nende mahapudenenud sõrmi ja matab need kabeli taha kalmistule” (lk 14). Milline ilus must poeesia! Oleks kogu raamat ainult selline! Lootus jääb, et Hargla kirjutab kunagi ka juba oma täiesti hallutsineeriva ja mitterealistliku tippteose, oma „Golemi”, mis on juba vaba igasugustest žanrilistest kohustustest ja võib-olla teeb seda just musta romantismi vaimus, kus oli kunagi au sees totaalne, müstiliste ja okultsete meetoditega võimalikult otsene ja vahetu inimhinge vaatlemine ning välis- ja sisereaalsuse lõpliku segunemise kujutamine.

Salaorganisatsioonidest teoses

Üheksa nõukogu, Lewenharti vennaskond, Sirkli selts ja templirüütlid on mõned väljamõeldud või tõesti eksisteerinud liikumised, mida teoses põgusalt mainitakse. Kõigist neist jätab Hargla võrdlemisi tavapärasele netikasutajale ootuspärase mulje kui mingitest paravabamüürlikest organisatsioonidest (Sirkli selts), mille eesmärk on kas kriminaalne-robinhoodlik (gildilik Lewenharti vennaskond) või siis verine-globaalne (sinna suunda kalduvad vist teoses templirüütlid, kuigi lõplikult midagi veel ei selgu). Ilmselt vastabki selline lähenemine kõige otsesemalt Hargla lugeja ootushorisondile. Siin peitub aga minu arust oht. Rangelt võttes on see Hargla Tallinna kroonika teos ju üles ehitatud teatavale saladuse avanemise-ootamise õhkkonnale, mida ilmestatakse lihtsalt osavate kultuurilooliste kirjelduste ja dialoogidega vanast Tallinnast ning Lübeckist. Mis suurt ja erilist saladust ühe niimoodi võrdlemisi madalalt interpreteeritud klubilis-kriminaalse organisatsiooni paljastamine aga üldse kaasa tuua saab? Ega mõrvari isik, kes selgub viimastel lehekülgedel, ei olegi ju kõige tähtsam, palju väärtuslikum Melchiori lugude mõte on ikkagi selles, et saame väga palju teada ajaloost ja meil on võimalus end mõnuga ajalukku sisse lugeda. Ei oska teiste inimeste eest rääkida, aga kas või Hercule Poirot’ puhul on eriti nauditav pigem autentselt loodud õhustik, mitte filmi lõpus saabuv paljastus, kes järjekordsetest vanatädidest noorele pärijale pasteedi sisse mürki pani. Seepärast tundub natuke veider, kui muidu objektiivsusele pretendeeriva ajaloolise keskkonna loomisel seostatakse just sajandeid vanu organisatsioone või nende fantaasiavorme rutiinselt ainult materiaalsuse, võimu ja kuritöödega. Miks on nii raske uskuda, et kuskil on ka mõni ülemaailmne saladustega organisatsioon, mille põhiülesanne on lihtsalt oma liikmete müstiline harimine? Kas ajaloolise kriminulli žanris oleks see tõesti täiesti võimatu kombinatsioon? Tegelikult oleks see ajalooliselt ju kõige objektiivsem interpretatsioon, rääkigu siis pimestatud vandenõuteoreetikud mida tahes. Kogu Hargla loodud filigraanne ajalooline maastik suudaks pakkuda lugejale nüüd juba ka mingi sellist laadi vaimse väljakutse.

*   Paavo Matsin, Melchior on hetero! – Sirp 22. X 2010.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming