Irooniline sisekõne ja peen loba lugejaga

Kai Kask ei pääse kirjutamisest enam kuhugi: ta on konksu alla neelanud ja end põhjalikult võrku mässinud.

PEETER SAUTER

Kai Kase läinud aasta lõpul ilmunud jutukogus on paar uut lugu, kimp Loomingus ja Vikerkaares ilmunut ja üks novellett kirjastuse Puänt armastus­juttude kogumikust. Uus lugu „Vaba langemine“ sai äsja Tuglase novelliauhinna ja eks see ütle tekstide kvaliteedi kohta kõik. Mina auhinnatud lugu raamatus parimaks ehk ei peakski. Meeldisid hoopis „Neetud king“ ja „Madalpingeviiner“. Edaspidi seletan, miks.

Kase jutustiil on hüplik, tekst hüpleb nii ajas kui ka motiivistikus. Ja see ei sega lugemisel raasugi ega mõju kistud postmodernismina, sest linnuke Kase peas laulab, nagu nokk loodud. Nii võiks arvata, et Kask kirjutab kergelt, muretult, lobisemisi. Aga kuna jutud on napid ja tihedad ja neid pole kirjutamisaastate jooksul palju tekkinud, võib kergus olla petlik. Teinekord murdub just siis, kui korraks on õnnestunud unustada suur ambitsioon, pikast punni ja paisu taga olemisest, ühtäkki ulakas ja üleannetu lugu. Ambitsiooni ja motivatsiooni Kasel kindlasti on.

Jah, Kai Kask lobiseb nii lugeja kui ka iseendaga. Vahel libiseb endast rääkimise kõrval muretult kolmanda isiku, kelle kohapeal välja mõtleb ja ristib (sedagi ise mainides), kirjeldamisse. Ta kohtub jutus ise oma tegelasega ja pole selge, kumb kumba rohkem kardab või kuidas nad täpsemalt suhestuvad. Enamik neid kolmandaid isikuid on loomulikult samuti autori alter ego’d, kuigi on veesegamiseks eri soost ja eri taustaga.

Nii on „Vaba langemise“ keskmes peakokk Moorits, kes vaatab isa lahkumise järel üle tema ja ühtlasi kadunud vanavanemate korterit. Kraam tuleb müüki panna, aga Mooritsal on piibli ja paari seintel leiduva pildiga vanad lapsepõlve ulatuvad arved õiendada. Mõni asi on kunagi hirmutanud, palliga kildudeks visatud pildiklaas tekitanud süütunde. Nüüd saab neile asjadele kätte maksta – lõhkuda. Piiblist saab välja rebitud vastuhakanud pilt – Rembrandti Mooses käsulaudadega –, ei käsuta siin mind enam keegi!, raske metallist toos, mille põhja on kleepunud ammused lutsu­kommid, purustab raamitud pildi klaasi ning ühest teisest tolmusest-rasvasest maalist köögiseinal saab noaga välja lõigatud sidrun (kuna vanaema oli jaganud muudkui manitsusi, missuguseid sidruneid osta, kui põhjalikult need tühjaks pigistada ja kuidas sidrunimahlaga laualinalt plekke välja võtta – tüütus).

Kui Kai Kask sai tollesama jutukese eest Tuglase auhinna ja ma parajasti ta raamatut lugesin, kirjutasin kohe Messengeris autorile ja soovisin õnne. Kuna Kask oli hiljuti öelnud, et ei tea, kuidas edasi kirjutada, sest lapsepõlvega seotud teemad on läbi kirjutatud ja ei ole aimu, mida edasi teha, uurisin: „Kus lapsepõlv lugudes on?“ Olin aimu saanud mõne, näiteks Jüri Arrakuga seotud loo taustast, aga see polnud ju Kase lapsepõlv. Tolles loos oli sees hoopis Arraku lapsepõlv ja elukaaslase samastamine kunagise lapsehoidjaga (lõbus motiiv).

„Aga seesama „Vaba langemise“ lugu räägibki minu lapsepõlvekorterist Koidu tänaval.“

Hm, Kai Kask märatseb vanaema korteris ja kirjutab sellest loo – markantne. Kuigi ilmselt on sündmused siiski nihkes, nagu see on kõigis lugudes. Tegu on ilukirjandusliku tõega.

„Loodan, et Tuglas annab sulle nüüd siiski vunki ja toob kirjutamiskriisist välja. Leiad uue nõksu. Kirjuta näiteks Tuglasest. Kuigi Jaan Undusk kirjutas Tukla loo juba ära.“

„Ma loodan ka, et annab. Keegi ütles või oli mul tunne, et kui Tuglase saad, oled justkui päriskirjanik. Äkki saan kuulsaks?!“

Toosama lugu, nagu enamik teisigi, lõppeb puändiga. Lapsepõlvekodu kunsti kallal laamendanud Moorits (tema autori elukaaslane on kunstnik) tunneb korraga, et tahab juua teed. Keedabki teed, paneb sisse suhkrut ja lisab … lõuendilt välja lõigatud tolmuse-rasvase sidruni. On see kättemaks või enese karistamine tehtud tempude eest? Julmuses on midagi maarjakangrolikku. Girl power ja feminismus. Puänt on liiga väljamõeldis, liiga kistud, aga kui novelli­komisjonile sobis, siis jään oma õela arvamusega üksi.

Viinerinovelli puändiks on aga viineri­söömine, mis eelnenud sündmustega kuidagi ei seostu, ja see tundub palju etem. Olgu, tegelikult seostub. Selles loos kardab minategelane, et Hermiine, kelle ta on äsja välja mõelnud, võib tulla teda süüdistama, kuna Kai Kask on just sõitnud autoga jäätunud hange Hermiine maja ees ning jätnud vedelema purunenud stange jupid ja esituleklaasipuru. Hermiine möödub aga prahist külmalt ja tundetult, torkab käe taskusse, kougib poolikust viineripakist viineri ja pistab mõnuga suhu. Sa arvad, et su tegelane tuleb sulle kätte maksma, aga too ei tee sinust ja su patutööst väljagi, tal omad asjad ajada. Viiner on tähtsam kui su kuritegu, armas autor.

Ei tea, kas Kai Kask peabki palju muutuma ja uuenema, vanad kombed maha jätma või kas see on üldse võimalik. Ei usu hästi, et on.

Jutuke „Miks armastada linna?“, kus tehakse teadlikult fiktsiooni (vähemalt jäetakse selline mulje, aga võib-olla petetakse!), ja puht fantaasia vili „Keskealine valge eesti mees, no tõepoolest!“ tunduvad hõredamad ja pole nii valusad, ei lähe korda nagu isiklikuma ainesega kraam.

Detailitäpsuses, armastuses pisiasjade vastu, on Kase juttudel sugulust Mudlumi „Mitte ainult minu tädi Elleniga“, kuigi vaadeldavad objektid erinevad. Kasel jookseb läbi palju kleite-kingi-kõrva­rõngaid, kuhu klammerdutakse, et võõrandununa üldse suuta elus püsida ja mitte haihtuda olematusse nagu loos „Sünnist surmani“.

Näiliselt kerge ja muretu Kask on tegelikult traagiline, eskapistlik. Minategelane novellis „Äärealadele“ teatab puändina: „Aga see pole mina.“

On veel läbivaid iseärasusi. Vahel hakkab tekst ise ennast kommenteerima ja teeb justkui omatahtsi käike ja kõrvale­hüppeid. Teisal naudib tekst võõrkeelsete fraaside (rootsi, portugali, inglise, vene keelest) enesesse põimimist ning on seejuures alati arusaadav ega mõju snobismina, vaid on loo teenistuses. Aeg-ajalt lipsab sisse vulgaarseid russisme või vigursalme. Näiteks raamatu finaalis räägitakse Hermiinest: „Elust naabruskonnas oli tal tegelikult pohh.“ Ja lisatakse autoritekstina: „See oli nüüd stiilivääratus, aga las olla, mul ka pohh.“ Lõbus kelmus.

Mõni paralleel kargab veel pähe: Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade“ detailirohkus, poeetilisus, väike tüdruk, pea püsti, tema ülbus ja julmuski; Lilli Luugi „Kolhoosi missi“ kohati madala ainese poeetiline esitamine. Ilmselt on see kõik väga naiselik – ei tule ette, et mehed midagi niisugust teeksid. Mehed kipuvad enamasti minema liiga tõsiseks.

Väljapeetud stilistiline segadus on Kai Kasele tunnuslik. Kohati oleks tekst nagu pajatus või veste, samal ajal kraabitakse aga lahti valusat minevikku, kohtumisi meestega, läbikukkumisi töös ja elus („Äärealadele“). Stiil on loge, ometi tihe, tiheloge. Tihti on tekst visuaalne, pildiline, neid pilte võetakse varrukast, ei arendata siiski kuhugi edasi, jäetakse sinnapaika. Kohati pole selge, kas on tegu nuputatud kujundiga või kargas lihtsalt pähe. Kask on kameeleonlik ja teda pole kerge määratleda. Ja miks peakski.

Mida pole, on lüürika ja sentiment, või kui on, siis varjatult, sordiini all. Loos „Täpselt nii“ eraldatakse minategelasele luksuslik maja, kus hakkavad imeväel täituma salasoovid: ei saa aru, kas tegu on abistava kingituse või lõksuga. Sest mida peale hakata, kui kõik soovid täituvad? Varsti ei oskagi enam kuhugi edasi liikuda – nagu Kai Kask oma kirjutamisega enne auhinna saamist.

Ometi on üsna selge, et ei pääse Kask kirjutamisest enam kuhugi. Ta on konksu alla neelanud ja end põhjalikult võrku mässinud, küll varsti saabub tagasi kuriteopaigale.