Arvo Valton. Märkmeid ja märksõnu

Olles endale püünel koha välja kirjutanud, võivad klassikud nüüd teha täpselt seda, mida süda soovib. Nende sõnum on aga ikka selge ja elutöö kõrgeimat tunnustust väärt.

JANIKA KRONBERG

Kui algaja kirjandushuviline võtab pähe alustada tutvust Arvo Valtoni loominguga tema „Kogutud teostest“, võib teda üsna pea tabada äng. Kahaneva lugemisvalmiduse juures näib juba sellise mahu läbilugemine olevat elutöö. 24-köiteliseks kavandatud „Kogutud teoseid“ on aga praeguseks ilmunud 30.

Nõnda on, et kui aeglasem lugeja alles hoogu võtab, on kirjanikul järgmine raamat juba ilmunud. Meenub antiikfilosoofiast tuntud Zenoni apooria, Achilleuse ja kilpkonna võidujooks: olgugi kilpkonnale antud edumaa, ei jõua Achilleus talle järele ega temast mööda, ja nii kuni lõpmatuseni. Kuid „kogutuid“ vaadates näib, et mõnigi kord on koguja Valton kirjanik Valtonist mööda läinud, näiteks avaldanud „kogutuis“ novelle või ka muud, mis pole varem ilmunud. „Kogutud teosed“ on soovituslik pigem „edasijõudnud“ lugejale, kuid ka sellele, kes ühe või teise teose kohta juurde tahab lugeda. Selle olulisim väärtus seisnebki autori kommentaarides, ka tsensuuri hambusse jäänud kärbete lisamises ning muidugi asjatundlikes järelsõnades, mille autoreist olgu osa siin nimetatud: Pärt Lias, Maie Kalda, Toomas Liiv, Tunne Kelam, Villem Alttoa, Haljand Udam, Linnart Mäll, Jaan Undusk, Aleksei Turovski. Koondatult saaks järelsõnadest esindusliku ja kõikehõlmava köite Valtoni loomingust, elust ja tegevusest üldse. Kõik üksiküritajad jäävad mosaiigi kildudeks, nagu siinnegi ülevaade, kus pakun välja mõned märksõnad.

 

Mitmekesisus. Eelkõige on Valton novellimeister, neid on ta kirjutanud poole tuhande ringis. Valtoni pea on täis argiseid ja pidulikke hetki, rataste vahele jäänud väikseid inimesi, ajaloolisi kujutelmi, üllatavaid süžeid, veidraid tegelasi veidrates olukordades ja tabavaid aforisme. Et pea püsiks selge, tuleb seda pidevalt tühjaks kirjutada – küllap on see tema produktiivsuse põhjus ja vaimse tervise tagatis.

 

Mitmekesisus hargneb eri žanridesse, pole ühtki, milles Valton poleks kätt proovinud. Soovite Nõukogude tehnokraatlikust olustikust sündinud groteski ja absurdi, võtke „Kaheksa jaapanlannat“ (1968), mis on suisa kohustuslik! Või sürreaalne „Läbi unemaastike“ (1975). Muinasjutulist ja boreaalset lühiproosat pakuvad „Ajaprintsess“ (1981) ja „Põhjanaela paine“ (1983), ulmet „Muinasjutt Grandi leidmisest“ (1976), rohkesti on ajalookulissidega novelle. Koroonaajast teada inimsuhete võõrandumise, aga ka netiajastu kergitab ajatuks esmakordselt 1974. aastal Loomingus ilmunud novell „Mustamäe armastus“.

Valtoni mahukamad teosed on ajaloolis-filosoofiline orientaalsete mõtteviiside duell „Tee lõpmatuse teise otsa“ (1978) ja eesti kirjanduses üks esimesi küüditamist käsitlevaid romaane „Masendus ja lootus“ (1989). Tasub meenutada Valtonit „Viimse reliikvia“ stsenaristina, samuti tema näidendeid ja luulet ning säutsuajastusse sobivaid leidlikke aforisme, mida on ilmunud mitmeid kogumikke. Ent mis seob need kõik ühte?

Ilmavaade. Seda on kujundanud lapsepõlv küüditatud perega Siberis, aga suurel määral ka õpingud Tallinna Polütehnilises Instituudis ning seejärel töö Maardu fosforiidikarjääris ja hiljem rikastusvabrikus. Tehnilise masinavärgi läbinägemise ja tööstuses valitseva lagastamise tõttu tollal, teaduse ja tehnika saavutuste ülistamise ajastul, sai Valtonist üks meie progressi ja edukultuse suhtes kõige skeptilisemaid kirjanikke. Selle ja ühtlasi tsensuuritundlikkuse näitena sobib nimetada tema kaksiktriloogiat „Üksildased ajas“ (1983, 1985), mille tegelased pöörduvad eri põhjustel ühiskonnast ära. Selles sisalduv aastail 1979–1981 kirjutatud „Kannatuste aastamiljon“ ennetab kümnendi lõpu fosforiidisõda, kus Valton asjatundjana oli üks osalisi, ehkki teost lugedes ei pruugi aru saada, mis maagiga on tegemist. Peitmise tõttu tulid mängu koguni vängemad oletused, et tegemist on uraanimaagiga. „Kogutud teostes“ on Valton ära toonud selgust loova episoodi, mida omal ajal trükki ei lubatud: „Kas suudaks keegi meist näha end kahesaja aasta pärast, täpselt meie enese moodi järglase silmade läbi? Siit siis järeldubki, et tegevusetus ja silmapaistmatus osutuvad targemaks kui püüd maailma pahempidi pöörata.

Ütlejaid oli teisigi. Mitu vanemat kolleegi olid noorele mehele kas vaenulikult või siis kaastundlikult otsa vaadanud ning mõista andnud, et kas sa, mees, ka tead, mida sa teed.

Üks kaardistajate grupi töömees oli talle suisa öelnud:

„Kuule, mees, sa tahad ju tervele Eestile pommi alla panna!“

Aga alles tagantjärele sai nende sõnade mõte talle selgeks, pealegi liialdatud kujul.“

Läänemaise progressi ja edukultuse küsimärgi alla seades ületab Valton eurotsentrismi ja seab sellele vastu idamaise passiivse kulgemise väe. Euroopa tarkus Valtoni järgi sunnib tegutsema, ehkki nagunii paremaks ei lähe, idamaade tarkus seisneb aga selles, et kuna iga tegu teeb maailma halvemaks, tuleb püüda mitte midagi teha.

Jumal. Valtoni puhul on täheldatud võimet kirjutada igas olukorras ehk siis, kui „jumal juhatab“, ehkki jumalat Valton ei usu. Nii ongi õige: looja loob ise oma ilma, mitte ei asetu kellegi juba ette loodusse. Kui kirjanik võiks astuda loojana jumala asemele, siis on Valtoni näol eesti kirjanduses tegemist hea jumalaga, kes ei soovi oma tegelastele halba. Eks kirjanik peagi mingis mõttes olema nagu jumal, et tal oleks tarkust ja julgust – isegi pisut jultumust! – luua olgu siis jumala või kelle-mille tahes loodu kõrvale enda oma, eeldatavasti parem maailm. Või siis vähemalt omaenese tarkuses osutada teed parema maailma poole. Kirjaniku asetamine jumala rolli pole Valtonile võõras, otsesõnu osutab sellele taasiseseisvumisaega käsitleva romaani „Leidik“ (2000) avalõik: „Kirjanik on nagu väike kohalik jumal. Ta hoiab oma tegelasi niitepidi peos ja juuksekarv ei lange nende peast kirjaniku tahteta. Tema loodud maailmas on nimelt need asjad, mida talle tuleb pähe kirjeldada. Kõige toimuva mõte pannakse paika kirjaniku virges või pool­uimases peas.“

Soome-ugri. Ajavahemikul 1976–2019 on Arvo Valtoni sulest ilmunud tervelt 69 nimetust soome-ugri rahvaste keeltest tõlgitut. Arvo Valtoni osalusel loodi 1993. aastal Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsioon (AFUL), mille president ta oli 14 aastat (1998–2012). Hõimurahvaste identiteedi turgutamisele ja hoidmisele kirjanduse kaudu on Arvo Valton pühendanud oma kaks viimastel aastatel ilmunud raamatut: „Vaateid soome-ugri rahvaste kirjandusele“ (2018) ja „Soome-ugri minu elus“ (2022). Soome-ugri maailmas ajab Valton sama asja, nagu Linnart Mäll omal ajal Esindamata Rahvaste Organisatsioonis ning iseäranis Vene-Ukraina sõja taustal on sellel tegevusel eriline tähendus.

Riik. 1969. aastal on tulevane filosoofiaprofessor Ülo Matjus Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängust“ kõneldes lausunud järgmist: „„Lüürilise“ kõrvalepõikena olgu tähendatud, et ka Arvo Valtonit oleks nagu mõnikord salakavalaks tagamõttekirjanikuks peetud, kes seljataga salamahti riiki õõnestab. Mu meelest on see põnev väljamõeldis. Kui juba laskuda sellele tasemele, siis väidaksin, et ta mõtleb koguni ülearu riiklikult. Enamasti Arvo Valtonil tagamõtet lihtsalt ei ole (mõte või idee sai kord juba tagamõttest eraldatud!) – nagu tõelisel kirjanikul. Naljakas, irooniline ja nukravõitu on Arvo Valtonil ikka too esiplaaniline situatsioon, lugu ise. Mees, kes püüab kalu, mida ei ole, tiigist, mida ei ole, see on ikka ainult s e e m e e s (ei siis Eesti NSV Kalaspordiföderatsiooni presiidiumi esimees või mõni liige …).“

Ülearu riiklikult mõtlemist võikski siin mõista groteski võtmes. Võimule kummardusi tegemata oli ta ühtaegu mõtlejana nii dissident kui ka avaldatud kirjanik, hiljem üks „40 kirja“ koostajatest ja allakirjutanutest ning mitmetes rollides tegev Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise juures, ilmutades oma publitsistlikes esinemistes riigimehelikkust.

Mõnikord meenub meie auväärses eas elavatele klassikutele, eelkõige just Arvo Valtonile, aga ka Wiedemanni auhinna laureaadile Hando Runnelile mõeldes mõni vana rock’i-mees – näiteks Ritchie Blackmore või Robert Plant. Noid on alati hea kuulata isegi siis, kui vana hea raske rock’i asemel teevad nad nüüd country’t või mingit muud pehmemat kraami. Olles endale püünel koha välja võidelnud (laulnud, mänginud, kirjutanud), võivad nad nüüd teha täpselt seda, mida süda soovib. Nende sõnum on aga ikka selge ja elutöö kõrgeimat tunnustust väärt.