Soome-ugri ääremaadel kõndijate elus

Kas ja kuidas muutub sõja käigus Venemaa demograafiline olukord? Milline koht ja saatus on seal meie hõimurahvastel ja kelle võimuses on seda muuta paremuse poole?

JANIKA KRONBERG

Aado Lintrop, Soome-ugri reisid. Kujundanud Pille Niin. EKM Teaduskirjastus, 2022. 336 lk.

Indrek Jääts, Ääremaadel kõndija. Reisikirjeldusi soome-ugri aladelt. Toimetanud Karin Kastehein. Kujundanud Ivi Tammaru. Eesti Rahva Muuseum, 2023. 240 lk.

Arvo Valton, Soome-ugri minu elus. Toimetanud Laur Vallikivi, Eva Toulouze ja Urmas Tõnisson. Ilmamaa, 2022. 320 lk.

Alustuseks pean tunnistama üles, et sattusin neid raamatuid lähestikku lugema asjahuvilisena, puhtast uudishimust selliste rahvaste ja paikade vastu, kuhu reisimise õige aeg on mitmeti mööda lastud ja vaevalt et niipea Venemaa avarustesse pääseb või üldse tahtmist on minna. Niisiis ei ole ma mingil juhul kogemuslik asjatundja, kelle osaks oleks õigustatult teha rohkem sisulisi ja kriitilisi märkusi. Soome-ugri maailm on mulle olnud piinlikul kombel kuni viimase ajani võõras ja eksootiline ning küllap selliseks jääbki. 1980. aastate alguse Tartu Riiklikus Ülikoolis oli neile eesti filoloogidele, kes ei lasknud end Paul Aristel meelitada soome-ugri erialale, vähemalt soovituslik, kui mitte kohustuslik vastav lugemisvara populaarteaduslikus sarjas „Mosaiik“ ilmunud Ago Künnapi, Paula Palmeose ja Tõnu Seilenthali raamat „Põhja ja itta“ (1974), sissejuhatavaid loenguid pidasid Paul Ariste ja Ago Künnap. Valev Uibopuu Lundis ilmunud „Meie ja meie hõimud“ (1984) oli siis liiga värske ja kättesaamatu, ehkki seda tunnustavalt tutvustati. Aga kui neist raamatuist-loenguist pärit teadmised pole hiljem praktikas kinnistavat tuge saanud ja idapoolsete sugulasrahvaste juurde asja pole olnud, siis kaobki kõik kuskile teadvuse tagamaile. Seda tänumeelsemana olen valmis lünki oma teadmistes täitma nüüdseks juba mitmekordselt muutunud maailmas ehk eksootikat ületama tugitoolis ja heade teejuhtide raamatute abil.

Praegusaja maailmas näib soome-ugri teemal olevat veel üks nüanss. Vahest ma eksin, kuid ilmselt on omariikluse saavutanud soome-ugri rahvaste hulgast just eestlased need, kes on pööranud sugurahvastele viimastel aastakümnetel eri tasanditel rohkem tähelepanu. (Ehkki praegu oleks vahest just ungarlastel rohkem prii pääsu sinna kanti?) Ma ei mõtle siin niivõrd ülikoolides tehtavat teadust ja akadeemilisi uurimusi, vaid avalikkusele suunatud asjatundlikke publikatsioone, nagu neid Sirbis on ridamisi ilmunud Art Leete ja Jaak Prozese sulest, aga ka muud silmapaistvat, eelkõige sihtasutusega Fenno-Ugria seotud hõimutegevust. Paarikümne aasta taha jääb Rein Taagepera algselt inglise keeles (1999) ilmunud ülevaade „Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis“ (2000), millel aga puudub välitööde ja isikliku suhtlemise hõng. Viimase aja töödest aga paistab silma hoopis Eva Toulouze’i „Minu Udmurdimaad“ (2021), mis on ka pikaajalise kiindumuse ja paljude reiside saadus.

„Soome-ugri reisid“

Udmurdi usundi uurijana on andnud oma panuse teadusse ka luuletajana tuntuks saanud Aado Lintrop, aprillis 2023 Eesti kirjandusmuuseumist emeriteerunud folklorist, kelle viimase aja uudisloomingus köidavad tähelepanu hoopis reisipäevikud Itaaliast, Hispaaniast ja eriti imposantselt mahukas tellis „Tõusta mägede õlule“ (2018) Himaa­lajast. Rohkete teaduspublikatsioonide järel on tema „Soome-ugri reisid“ kokkuvõte aukartust äratavast hulgast retkedest.

„See raamat on eelkõige reisiraamat, mitte teaduslik või isegi populaarteaduslik pilguheit soome-ugri rahvaste vaimuilma,“ ütleb autor (lk 95), lisades samas viited oma teistele asjakohastele publikatsioonidele. Toeks omal ajal peetud reisi- või välitööde päevikud ja illustratsioonideks rohked fotod, kajastab kaante­vahe tervelt 28 reisi aastaist 1977–2003, ajaloo seisukohalt seega justkui läbi mitme formatsiooni ning geograafiliselt lähimaist Vepsa- ja Vadja­maast kuni kaugeima Taimõrini hantide juurde. Kahju, et raamatus ei leidu ühtki kaarti, mis võimaldaks teekondi vaimusilmas paremini ette kujutada. Kuid kirjeldused on ehedad, ehkki võivad järjestikku lugedes kohati minna veidi üksluiseks. Lintrop on reisinud erinevates rollides: olnud fotograaf, operaator, operaatori assistent ja muidugi etnoloog, folklorist ja usundiuurija. Vastavalt sellele on erinenud ka reiside rõhuasetus, näiteks varasemal eluetapil on olulisel kohal filmimiseks vajaliku ja omal ajal defitsiitse materjali hankimine ja kaameraga töötamise kirjeldamine. Sellisel olmeajalool on juba omaette väärtus! „Linnutee tuulte“ ekspeditsioonist 1977. aastal on Lintrop kirjutanud ka Tiit Pruuli koostatud raamatus „Lennart Meri. Rajaleidja“ (2009).

Lintropi raamat on niisiis ühe elutöö kroonikalaadne ülevaade ja kokkuvõte, igati tunnustatav jutustus ühest kadunud ajajärgust ja austusavaldus kõigile kaasteelistele, nagu sissejuhatuses lubatud. Ent, nagu lõppsõnas (lk 336) tunnistatud, kuniks jätkub uudishimu ja tekib uusi küsimusi, jätkub ka töö vastuste otsimisega. Ajaga üha keerulisemaks muutuvatele küsimustele usub Lintrop kergemini vastuse leidvat vabatpõlve nautiva kirjanikuna – ja ehk järgnebki nüüd luulet ja teadust sünteesiv looming, midagi Lennart Mere „Virmaliste väraval“ või Arvo Valtoni „Põhjanaela paine“ laadis?

„Ääremaadel kõndija“

Eesti Rahva Muuseumi etnoloogi Indrek Jäätsi tegudest jääb ilmselt ületamatuks tema retk Kuressaare politseiülema poja, maadeuurija Richard Maacki (1825–1886) jälgedes ja selle tulemusena valminud „Maack Amuuril. Ühe ekspeditsiooni lugu“ (2021). „Ääremaadel kõndija“ sisaldab vähem pretensioonikat retke Vepsamaale 2015. aastal taotlusega korrata pool sajandit varem toimunud Ants Viirese, Evi Tihemetsa ja Aleksei Petersoni välitööde marsruuti, pidades silmas just tollaseid päevikuid ja fotojäädvustusi. Sellistel retkedel on jumet, kuivõrd ehedalt etnoloogilisele lisandub veel üks ajalooline kihistus ja ühtlasi tunnustatakse sellega varasemaid rajaleidjaid. Vepsale ongi keskendatud kogumiku neli välitöid dokumenteerivat reisikirja, põgusa põikega Karjalasse, teistes kolmes käiakse permikomide juures ja Udmurtias ning Lätis lutsi maarahvast otsimas. Kogumik on võetav järjena 2011. aastal ilmunud „Rännakutele ööpoolsetesse maadesse“.

Mulle näib siiski, et Jäätsi varasematest teostest saab näiteks „Aafrika kivise südamiku“ (2013) puhul Etioopia kohta rohkem teada kui nüüd „Ääremaadel kõndijas“ asjalikku teavet soome-ugri rahvastest. Olmekirjeldusi ja väikerahvaste nukra hääbumise tunnetust – seda muidugi jagub kuhjaga. Välitööde tervist kahjustav taak tuleb ilmsiks, kui sageli kaasneb viisaka suhtlemisega ka vajadus küsitletavatega koos viina võtta, millest enamasti päästab küll vabandus, et roolis tuleb kaine olla. Kärakas tapabki rohkem loodusrahvaid, pärast päevatööd lõdvestuseks paar õlut võtta on teine asi. Aga kui erinev on see maailm võrreldes karsklase Ariste „Vadja päevikutega“ (2005), kus igasugune alkoholilehk on taunitud! Vahest olid toona vadjalased juba ette hirmul, kui Ariste tulemas?

Dünaamikat siin on, kuid pinge Jäätsi raamatus tekib hoopis mujal. Mitu retke selles köites on Jääts teinud koos folklorist Madis Arukasega, kelle seltskond aga mitte kuidagi ei klapi: üks on ööinimene, teine varajane ärkaja, kui üks huvitub keelest, siis teisel on ükskõik, mis keeles lugu jutustatakse, olulisem on sisu, isegi muusikamaitse on erinev ja ajuti on suhtlemine nagu vägikaikavedu. Milleks välitöödel selline lisastress? Muidugi läheb see kõik üksjagu tüütuks: „Kuradile need välitööd!“ (lk 62). Ehk on siiski tegemist rohkem seltskondliku mänguga, mis peaks päevikule kirjanduslikku vürtsi lisama? Võib näha isegi teatavat arengut: kui algul vastupidiselt Arukasele eelistab Jääts praktilistel kaalutlustel ametlikke, venekeelseid kohanimesid, hakkab ta hiljem üha rohkem kasutama vepsapäraseid. Maanteedel ja maastikul orienteerumiseks vajalikud kaardid on mõistagi venekeelsed. Aga jah – väärt fotomaterjali on, aga selleski raamatus kaardid puuduvad, ja see on tõsine puudus. Muidugi tasub juurde vaadata ka ERMi püsiekspositsiooni ja filme, mis on neil retkedel üles võetud koos kaameramehe Maido Selgmäega.

„Soome-ugri minu elus“

Mainisin eespool Arvo Valtonit ja mitte ilma tagamõtteta. Valtoni kui elava klassiku ja suure proosamehe rolli kõrval on tema panus soome-ugri asja edendamisse avanenud mulle alles pikkamööda, kuni sai plahvatuslikult selgeks 2019. aasta augustis, kui suuresti just tänu temale ja Indrek Kofile oli mul võimalus osa võtta Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kongressist Rumeenias, täpsemini küll Transilvaanias Cluj Napoca linnas, mis oli Kolozsvári nime all oli kunagi Budapesti järel suuruselt teine linn Ungari kuningriigis. Kongressi teemaks oli soome-ugri diasporaa ja sellest tulenevalt arvati kohaseks, et kõnelen eestlaste Teise maailmasõja järgsest pagulusest. Idapoolsete sugurahvaste rõõmuks pidasin oma ettekande neile arusaadavaimas vene keeles ja sain selle eest ühe sugurahva naissoost esindajalt ka avalikult kiita – siiski koos väikse etteheitega, et kui me just tänu Nõukogude võimule vene keeles üksteist nii hästi mõistame, siis kuidas ma oma ettekandes tohtisin sellesse võimu nii kriitiliselt suhtuda. Selle peale tõusis püsti esireas istunud Arvo Valton ja tegi oma lühikeses ja täpses sõnavõtus „puust ja punaselt“ selgeks, mida me Nõukogude võimule tegelikult võlgneme. Need olid autoriteedi, suure valge mehe sõnad, ja ilmselt veensid publikut.

Valtoni memuaarse koega „Soome-ugri minu elus“ (2022) paigutub kahe tema varasema raamatu konteksti. Mõlemad on ilmunud aastal 2018: esmalt kirjastuselt Hea Lugu ainult eesti kirjanike-kolleegide kirjanduslikke portreid sisaldav sarjaraamat „Ühises hoovuses“, mille sissejuhatuses on samuti põgusalt osutatud soome-ugri rahvaste kirjandusele, ja teiseks ilmumisel üsna märkamatuks jäänud „Vaateid soome-ugri rahvaste kirjandusele“ kirjastuselt Ilmamaa. Viimane raamat on punktiirne ja teaberohke ülevaade sürjakomi, permikomi, udmurdi, mari, mordva, handi, mansi, neenetsi, sölkupi, karjala ja vepsa ning saami ja liivi kirjandusest. Ülevaate kirjutamisse on Valton kaasanud teisigi oma ala tundvaid autoreid. Tutvusin sellega just enne mainitud kongressi 2019. aastal. „Soome-ugri minu elus“ areneb Valtoni enda eluloo taustal tema Siberi-aastaist kuni vahetu kaasajani, andes kireva ja süsteemse ülevaate asjakohastest reisidest ja isiklikest kontaktidest, Valtoni osalusel loodud Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsioonist, mille president ta oli 14 aastat, ja selle kongressidest ning ulatuslikust tõlketegevusest, unustamata sooje sõnu kaasteeliste ja abiliste kohta. Tõlgete hulgas on nii eeposi, luulet kui ka romaane. Ainus kummaline asi raamatu juures näib olevat valikuline nimeregister, nii et hilisemal lehitsemisel ei leidnud ma Aado Lintropi ega Madis Arukase nime, kes on olnud mingi tõlke juures kindlasti hõivatud. Raamatule lisatud Valtoni soome-ugri keeltest tehtud tõlgete loetelu äratab aukartust: aastail 1976–2019 on tema sulest ilmunud tervelt 69 nimetust! See on Valtoni jalajälge eesti proosauuenduses silmas pidades teine elutöö, millele pühendumist viimastel aastakümnetel tunnistab ta isegi. Ühtlasi on ta ärgitanud ka eesti kirjanduse tõlkimist: tänu Valtoni algatusele on Ristikivi „Inimese teekond“ täies mahus olemas vähemalt neljas soome-ugri keeles.

Soome-ugri maailmas ajab Valton ilmselgelt sama asja, mida Linnart Mäll omal ajal Esindamata Rahvaste Organisatsioonis. Arvult väikeste sugurahvaste ja nende keelte toetamine või ka velmamine, nagu armastas öelda Paul Ariste, on Valtoni südameasi ja missioon. Vene-Ukraina sõja taustal võib sellisel tegevusel näha erilist tähendust. Tahaksin väga jagada Valtoni usku Venemaa paratamatusse lagunemisse, ent ennekõike huvitab mind, kas ja kuidas muutub mitte optimistlikult öeldes sõja järel, vaid sõja käigus Venemaa demograafiline olukord. Milline koht ja saatus on seal meie hõimurahvastel ja kelle võimuses on seda muuta paremuse poole?

Oma vankumatu usu ja tegutsemisega on Arvo Valton teinud igatahes kõik, mis tema võimuses, ja rohkemgi veel.