Kogutud teos. Taavi Talve konstruktor

Taavi Talve käsitleb oma teostes suurte narratiivide järgset maailma köitvaid väikese inimese lugusid, mis vääriksid vähemalt teledokumentaali.

INDREK GRIGOR

Taavi Talve näitused on üldjuhul enig­mad. Ma tean, et mu ees on lugu, aga üldjuhul kokku veeritud ma seda ei saa. Skeem, mis komponendid kokku viiks, on, kui kunstnikult küsima minna, enamasti üllatavalt lihtne ajalooline ja üldinimlik narratiiv. Kui 2021. aastal Talve näituse „Ma olin Timbuktus“ brošüürile tekste hakkasin kirjutama, võtsin eesmärgiks teha võimalikult selged tekstid, et tutvustada vaatajale lugu, millest need teosed on tõukunud.

Sisekaemus

Ligipääsmatuse tõttu ülemüstifitseeritud kõrbelinn Timbuktu paneb iga seiklusjutte armastava lugeja südame kiiremalt põksuma. Kellele näitusele pealkirja andnud eesti keeles 1959. aastal ilmunud Werner Legère’i romaan „Ma olin Timbuktus“ vananenud tundub, võib proovida Joshua Hammeri 2017. aastal ilmunud dokumentaalpõnevikku „Timbuktu kartmatud raamatukoguhoidjad“ („The bad as Libriarinas of Timbuktu“).

Talvele aktualiseeris nostalgilise lapsepõlveraamatu sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“ Eesti kaitseväelaste lähetus Malisse, kus eestlased Timbuktule üsna lähedale jõudsid. Lätlased on kangesti uhked, et Kurlandi hertsogile kuulus mõneks ajaks Tabago saar Lõuna-Ameerika mandri lähedal, nüüd on meie sõjavägi Saharas käinud ning ka Eesti rahvas saanud endale tükikese koloniaalajalugu. Taas samm eurooplaseks saamisele lähemal. Umbes täpselt nii labase loo üritasin kuraatorina lugejani tuua. Ise olin tehtuga võrdlemisi rahul, aga selgus, et ega kellelegi teisele väga ei meeldinud. Kunstnik oli tõeliselt õnnelik vaid teksti üle, mille ma üks ühele internetist kopeerisin – katkend ühe Ameerika antropoloogi reisikirjast. Ning Tallinna Kunstihoone lükkas mu esialgse pressiteate kohkunult tagasi, sest kunstijuttu ei olnud seal üldse. Asi ei olnud seejuures sugugi selles, justkui ma ei oleks tahtnud analüüsi kirjutada, vaid see tundus näituse kontekstis põhjendamatu. Milleks varjata üldinimlikku analüütilise taha? Eriti veel siis, kui see kunstniku enese mõtteprotsessi pädevalt ei kirjelda?

Väikese inimese lugu

Kumu näitusel „Sõna saab kunstnik“ (2019) jutustasid Talve ja Sten Saarits oma installatsiooniga XIX sajandi keskpaigas rajatud pneumaatilisest allmaa-transportöörist. Utopistlik tulevikutehnoloogia ei osutunud läbilöögivõimeliseks ning oli juba XX sajandi alguseks unustatud, kuni see suurlinnadele metrootaristu rajamisel juhuslikult taasavastati. Samuti Kumus, seekord näitusel „Arhiivi ja arhitektuuri vahel“, eksponeeritud installatsiooni „Pimetähn“ (2016) keskmes oli suurlinna välja rännanud eestlane Epp Kotkas, kellest ei tea keegi suurt midagi, kuid kes tantsis New Yorgi Yvonne Raineri rahvusvaheliselt tuntud trupis. Mõlemad lood käivitab unustatud subjekt, kes oli seotud suurte sündmustega, kuid jäi nende varju. (Epp Kotka saatusest mõtiskleb Jan Kaus pikemalt 2016. aasta Köler Prize’i kataloogis.) Ka Timbuktu lugu on võrdlemisi sarnane. Oma kunagise hiilguse, mille müüt innustas eurooplastest maadeavastajaid, oli linn kaotanud juba sajandeid enne seda, kui prantslane René Caillié 1828. aastal esimesena pettumusterikkalt avastusretkelt elusalt naasis.

Kõigis kolmes installatsioonis käsitleb kunstnik suurte narratiivide järgset maailma köitvaid väikese inimese lugusid, mis vääriksid vähemalt teledokumentaali. Kui ma Talvelt küsisin, kuidas ta lugusid valib, möönis ta: tähelepanekus, et tema näituste keskmes on suurtes protsessides osalenud, kuid olemuslikult marginaalsed figuurid, näib olevat iva, ent ta ei oska mulle mitte midagi vastata. Kuraatorina ei osanud ma teha muud kui hoiduda kunstniku loole lisamast selle poeetika analüüsi, sest nii nagu muinasjutu lugejale ei anna midagi selle struktuuri folkloristlik kirjeldus, nii ei usu mina, et Talve loomingu läbivate kujundite ja võtete kirjeldamine aitaks oluliselt kaasa näitusevaataja kunstilisele kogemusele.

Tsitaat

Taavi Talve loomingus, olgu teiste kunstnikega koostöös või sooloautorina esinedes, kohtuvad kolm tegurit: tsitaat, arhitektuur ja sotsiaalne närv. Võib varieeruda, kas jutustust kannab tsitaat, millele on antud arhitektuurne vorm, näiteks „Joonealused* 2“ („Footnotes* 2“,2011. aastal koos Dénes Farkasiga), või on vorm see, mis annab sõnale tähenduse, näiteks „Päästa pole enam midagi“ („Nothing Left to Save“, 2010, Johnson ja Johnson ehk Taavi Talve ja Indrek Köster), kuid jutustatud lugusid läbib alati huvi inimese saatuse vastu („Pimetähn“, 2016).

Eelnenu on lõik, mille lisasin Tallinna Kunstihoone palvel kuraatoriteksti, kuid mille jätsin eelkirjeldatud põhjustel pikemalt lahti kirjutamata. Nüüd tahan võimalust kasutada ja paari aasta tagused märkmed uuesti üle vaadata.

Talve teoste keskel näib seisvat tsitaat, kusjuures jääb mulje, et tsitaat ei ole mitte ainult materjal, vaid tihti ka algtõuge. Näitusel „331,57“ (Tartu Kunstimajas 2015. aastal) oli see toonane miinimumpalk. „Pimetähni“ detektiiviliku uurimisretke käivitasid filmi lõputiitrid. Ent videost „Dokumenteeritud vaatepunktid“ (2022) jääb mulje, et tsitaat on Talvele nagu leidobjekt, päris asi või vahetu reaalsus, mis oma antuses meenutab konstruktori detaili. Viimasel on küll konkreetne vorm ja värv, aga seda saab sellegipoolest asetada piisava leidlikkuse juures lugematutesse olukordadesse, kus see kunagi oma algset vormi ei kaota, vaid jääb kontekstile vaatamata lõpuni iseseisvaks ja terviklikuks.

Arhitektuur

Kolmel koos Farkasiga tehtud näitusel sarjas „Joonealused“ oli esikohal sõna ruumiline, suisa arhitektuuriline olemus. Esimesel „Joonealuste“ näitusel (2011) seisis keset Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriid suurte skulpturaalsete tähtedega sõna TAPTY*. Talve isikunäitusel „ONTHETITLE“ (Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis 2013. aastal) rippusid laest hiiglaslikud jutumärgid, mis ümbritsesid seinale kinnitatud A4 formaadis paberilehte. Näituse pealkirja, mille võib tinglikult eestindada „Pealkirja küsimusena“, tõlgendasin toona Postimehe veergudel näituse ambivalentsuse allajoonimisena. Isikunäitus on tsitaat. Jutumärkidesse pannakse ka sõnu, mille tähendus on nihestatud. Keelemärkide ambivalentsusega mängis Talve koos Farkasiga ka „Joonealused* 2“ näitusel Draakoni galeriis (2011), kus jäi lahtiseks, kas keset saali seisvaid tähti APT* tuleks lugeda ladina või kirillitsa tähestiku tähtedena ning mida see sõna, mida ei inglise ega vene keele sõnaraamatus ei ole, siis ikkagi tähendab. Kui Tartu Kunstimaja monumentaalgalerii näitusel oli TAPTY inspireeritud Juri Lotmani pärandist, siis Draakoni galerii lahendus mõjus autorite kavatsusele vaatamata Vene saatkonna naabrusest käivitatuna.

 

Ent kui sõnade ruumiliseks tegemine tundub skulptor Talve puhul ootuspärane, siis põnevaks teeb olukorra Talve kiindumus arhitektuuri. Köler Prize’i puhul loodud installatsioonis „Tulev maailm“ („The World To Come“, 2018) keskendus kunstnik Müncheni olümpiaküla arhitektuurile. Piltlikult öeldes aia tagant 1972. aasta olümpiamängude ajal lahvatanud pantvangi­draama kulgu jälgivatest pressifotograafidest said tahtmatult arhitektuurifotograafid. Selles valguses oli näituse „Ma olin Timbuktus“ kõige enesestmõistetavam – sisuliselt ideaalne teos – Timbuktust saadetud postkaart. Leitud tsitaat ja arhitektuur, kaks ühes. Strukturalismi rajajana tuntud keeleteadlane Ferdinand de Saussure kirjeldas keelemärki kui paberilehte, mille ühel pool on tähistatav, teisel küljel aga tähistaja. Leiu olulisuse joonis Talve alla, valmistades näitusele postkaardil kujutatud Timbuktu hotelli maketi.

Humanism

Jan Kaus võrdleb 2018. aasta Köler Prize’i kataloogi artiklis Epp Kotka lugu potililli portreteeriva fotoseeriaga „Salaelud“ (2013), lõpetades artikli tõdemusega, et Talve teoste moraalseks imperatiiviks on „Iga inimene on võrdselt tähtis“. Ehk sama põnev ja traagiline kui Epp Kotka või olümpiaküla pantvangide saatus on ka Timbuktu linna või pneumaatilise transportööri lugu. Kõigi nende saatust ühendavaks jooneks on aga kirjanduslikkus. Tsitaat on kui sündmuspaik, „331.57“ eurone miinimumpalk on keskkond, kus sündmused toimuvad. Sündmustik aga, see mis väärib kunstis kujutamist, on see maagiline komponent, mis annab – olgu siis elus või eluta – subjektidele rolli maalima ajaloos ja seeläbi ka tähenduse.