Puhas ja steriilne maailm

Soome kunstnik Jonna Kina vaatleb eesti skulptorite Amandus Adamsoni ja August Weizenbergi pärandit teraselt, hõrgult ja lakooniliselt.

JOHANNA JOLEN KUZMENKO

Jonna Kina näitus „Neli skulptuuri viieteistkümnes osas“ Kumu projektiruumis kuni 2. X, kuraator Tiiu Saadoja, kujundaja Kaarel Eelma.

Jonna Kina näitus Kumu projektiruumis on kui sõõm värsket õhku. „Neli skulptuuri viieteistkümnes osas“ on minimalistlik, ent sisukas näitus: vaadeldakse August Weizenbergi ja Amandus Adamsoni pärandi uurimist ja restaureerimist. Kui näitusel käidud, jäi siiski õhku küsimus, miks valiti välja just need kaks skulptorit. Kina on filmile üles võtnud Helen Volbri ja Marten Esko, kes toimetavad Weizenbergi ja Adamsoni skulptuuritükkide kallal. Tegu on skulptuuridega, mis said kannatada 1944. aasta märtsipommitamise ajal. Eesti Kunstimuuseumi (EKM) ajutine hoone asus tol ajal aadressil Narva mnt 4 ja põlengus hävis umbes 3000 eksponaati, raamatukogu ja arhiiv. Pääses aga ligi 10 000 teost, mis olid paigutatud üle Eesti mõisate peahooneisse ja maakoolidesse. Kas Kina leidis selle hävimisloo ning Weizenbergi ja Adamsoni pärandi ise või pöördus kuraator Tiiu Saadoja just nende kahega tema poole? Ükskõik kumba pidi see ka oli, on Kina vaatluse alla võtnud kaks Eesti skulptuuriajaloo suurkuju.

Viskan õhku mõtte, et sellise „kunstnikud kogudes“ tüüpi projekti võiks teinekordki ette võtta, kuid luubi all võiksid olla vähem tuntud kunstnikud. Ma kahjuks ei tea, kui palju on veel sääraseid skulptuure, mis on pärast märtsipommitamist säilinud vaid fragmentidena, aga kui neid on, siis võiks mõnes projektis käsitleda ka neid varju jäänud teoseid. Kuigi „kunstnikud kogudes“ ei ole kõige revolutsioonilisem näituseformaat, on see Eestis leidnud vähe kasutamist. Kuna EKMil on suur kogu, siis tahaks just seda tüüpi näitusi veelgi näha.

Läbimõeldud tervik

Kui Kumu suure saali näitus „Eesti Kunsti­muuseum 100. Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik“ oli n-ö assortiikarbi tüüpi lahendus, kus kuraator Eha Komissarovi kätt ei olnud ülemäära tunda, siis Jonna Kina projekt on selge ja läbimõeldud tervik. Ta on pakkunud välja ühe lahenduse, kuidas tegeleda kunstipärandiga, mis on säilinud vaid jupiti. Võib panna killud ja tükid klaaskastis postamendile. Kuid kas see on just kõige põnevam ja paeluvam variant? Mina arvan, et ei ole. Vana kunsti ekspositsioonide puhul või arheoloogiamuuseumides on säärane lahendus tavapärane, kuigi mitte kõige pilkupüüdvam ja uuenduslikum. Näib, et kuraator Tiiu Saadoja on selle samuti ära tabanud ning balanss ainelise materjali ja videoteoste vahel on täpselt paras: peale videote, kus on näha oma ala professionaali skulptuuride kallal töötamas, on ka näpuotsaga arhiivimaterjali ja vaid üksainus klaaskastis skulptuuritükk.

Kina on skulptuuride kohta välja toonud dokumentatsiooni ja andmed. Tegu on küllaltki lakoonilise infoga, mis sarnaneb EKMi digikogu või Muisi veebilehel tooduga. Arhiivimaterjal toob esile Adamsoni ja Weizenbergi teoste ajaloohõngu. Seinale kinnitatud fotodel on näha ajas kolletunud sedeleid, mis vastanduvad ultrateravatele videoteostele. Videotes ei ole kuidagi võimalik dateerida skulptuuriosasid, sest need on eemaldatud oma ajast ja esitatud ilma paatinata. Säärane eksponeerimislaad mõjub värskelt, sest Jonna Kina kaamerasilm on terane ja ta esitab marmorist fragmendid efektselt, nii et need mõjuvad videos märksa huvitavamalt.

Eesti publikul oli sel suvel võimalus tutvuda Kina loominguga lähemalt, kuna tema teist videoteost eksponeeriti Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) suvenäitusel „Valitud hitid“. Kina on lõpetanud Soome kunstiakadeemia ja Aalto ülikooli fotoosakonna ning töötab eeskätt foto, video, heli, installatsiooni ja performance’i vallas. EKKMi näitusel oli väljas tema teos „Salastatud sõnad ja seotud lood“ (2013–2016), kus ta tõstatab küsimuse, mida ütlevad inimese kohta internetisaitidel kasutatud paroolid. Veebiparoolide ja tähekombinatsioonide taga on sageli isiklik lugu. Nii ongi piilunud kunstnik inimeste ellu ja vormistanud lood justkui väikeseks tänapäevaelu dokumentaaliks.

Kargus ja selgus

Kumu projektiruumi näitus erineb esmapilgul eelkirjeldatud teosest 180 kraadi, kuid ka siin on Kina läinud süvitsi pärandi maailma ja jutustab lugu omal moel. Ta näitab maailma, mis jääb tavaliselt muuseumikülastajate eest peitu, avades restauraatorite töö köögipoole. Aga ka seda teeb ta estetiseerides – ma kahtlen, kas restauraatorite argipäev päris selline välja näeb.

Projektiruum ei ole sugugi kerge pind kuraatoritele, sest ruumilahendus mõjub kui läbikäiguhoov: baltisaksa kunsti väljapaneku külastaja satub äkitselt keset projektiruumi, mis peab eristuma ülejäänud ekspositsioonist. Mulle tundub, et kuraator Tiiu Saadoja, kunstnik Jonna Kina ja näituse kujundaja Kaarel Eelma ongi rõhunud sellele, et luua eristuv ruum, mis mõjuks Kumu kolmanda korruse suurel püsiekspositsiooni pinnal väikse ja kompaktse tervikuna. Nii videoinstallatsioonide kui ka projektiruumi kujunduse visuaal kõlavad kokku, sest kasutatud on ühtlast heledat värvipaletti: seinad, pink ja postament on lumivalged ja vaip meeldivalt helehall. Lihtne võte – vaip põrandal – annab külastajale kohe mõista, et ta on astunud omaette pinnale.

Karged ja lakoonilised on ka kaks seintele projitseeritud videoteost. Heas mõttes steriilsed videod loovad rahuliku, peaaegu meditatiivse atmosfääri. Videotes näeb Adamsoni teoseid „Päikese­tõusu vaatamas“ ja „Laeva viimne ohe“ ning Weizenbergi „Kristust“ ja „Naise figuuri. Tasadust“. Huvitav on näha, et Kinale on huvi pakkunud vaid juppidena säilinud, kuid siiski oluline osa Eesti kunstiajaloost. Vorminud oma huvi videoteosteks, on ta tõstnud skulptuuride säilinud killud püünele.

Näitus on kahtlemata ka hariv, sest kindlasti on külastajaid, kellel pole õrna aimugi, et EKMi ajutine asupaik sai märtsipommitamises kannatada. Suvel külastab Kumut ka palju turiste teiselt poolt lahte ning tuttava kunstniku näitusel saavad nemadki uusi infokilde. Selgitusliku poolega ei ole projektiruumis siiski üle pingutatud: seinatekstis on sõnastatud ajalookontekst, lisaks on näitusel infomaterjalid. Kuna väljapanek ise on sedavõrd hõrk ja lakooniline, ei oleks kindlasti tahtnud näha pikki, ruumi risustavaid tekste ja kleebiseid.

Restauraatori argipäev

Väiksemalt kuvatud videos näeme Helen Volbrit koos Marten Eskoga marmor­skulptuuri tükke kastidest välja tõstmas – kõik liigutused on välja mõõdetud kirurgi täpsusega. Küllap jäävad kõik restauraatorid-muinsuskaitsjad rahule sellega, kuidas valgetes kinnastes Volber ja Esko teoste osi õrnalt mullikilest välja võtavad ja pehmelt lauale asetavad. Suuremalt näidatavas videos näeme Volbrit marmorjuppide kallal töötamas. See tuletas meelde Kadrioru kunstimuuseumi näituse „Avamäng skulptuurile“, kus lossi kolmandal korrusel oli sisse seatud näituse ühe kuraatori Maria Väinsari restaureerimisstuudio.

Visuaalselt ei saaks need kaks maailma aga rohkem erineda. Kui Kina visuaal on hele ja millimeetri pealt paika mõõdetud, siis Väinsari stuudios oli külluslikult skulptuure ja töövahendeid, mis jätsid kõrvaltvaatajale kaootilise mulje. Seega oleks huvitav käia näitusel koos mõne restaureerijaga ja uurida, millised on tema töövõtted ja -keskkond. Usun, et kõik Eesti restauraatorid teevad oma tööd suure kutsumuse ja kirega ning käivad oma valduses esemetega ettevaatlikult ümber, kuid mul on raske uskuda, et nende töökeskkond on sama klants kui Kina videos. Pigem võib see sarnaneda Väinsari publikule avatud stuudioruumiga.

Kina hillitsetud ja puhtal keskkonnal on kahtlemata oma võlu, sest Adamsoni ja Weizenbergi teosed tõusevad tõepoolest esile. Teadmata aga jääb, mis saab skulptuuriosadest pärast näitust. Varjust välja tõstetuna võiksid need leida endale püsivama koha ja mitte rännata teadmata ajaks Kumu maa-alusesse hoidlasse, kuigi Kumu ei ole teadagi kummist ja näitusesaali mahub vaid käputäis esemeid. Jonna Kina näitus on igati tänuväärt ettevõtmine, sest Adamsoni ja Weizenbergi teosed on taas, kas või piiratud ajaks, tähelepanu all.