Mis on Ameerika kunst?

Ameerika Ühendriikides võib täheldada nii (kunsti)ajaloo kui ka kaasaegse kunsti mõjuväljade teisenemist. Millest see tuleb ja mida see endaga kaasa toob?

LINDA KALJUNDI

Tulin Fulbrighti stipendiumiga Ameerika Ühendriikidesse pooleks aastaks peaasjalikult selleks, et uurida laiemast vaatenurgast eestlasi 1970.–1980. aastatel vallanud suurt huvi soome-ugri rahvaste ja nende kultuuripärandi vastu ning selle tulemusel sündinud põlisrahva identiteeti. Lähemaid ja kaugemaid võrdlusi otsides on olnud huvitav avastada nii keskkonnakaitsjate, maale tagasi kolinud hipide kui ka paljude teiste valgete inimeste suhteid põlis­ameeriklastega ja viise, kuidas nad on „indiaanlasi mänginud“. Põlisameeriklaste endi liikumine oma õiguste eest on kulgenud paljuski raskepärasemalt, kuid on saanud viimastel aastatel tugeva tõuke.

Muuhulgas seostub see uus laine globaalse keskkonnakriisiga: põlis­ameeriklased seisavad järjest kindlamalt oma keskkonnaõiguste eest ja on leidnud järjest rohkem toetajaid, kuigi viimaste seas on kindlasti neidki, kes liigagi naiivselt loodavad põlisrahvaste tarkusest kõigile hädadele kerget leevendust. Samade küsimuste esiletõus on nähtav ka Ameerika kaasaegses kultuuris – kunstis, kirjanduses, teatris, filmis jm. Omamoodi suur sündmus oli Eestiski linastunud Martin Scorsese film „Lillekuu tapjad“ (2023), kus lahatakse üsna armutult põlisameeriklaste mahatapmise ning maast ja loodusvaradest paljaks varastamise teemat.

Laiemas plaanis seostub see Ameerika ajaloo ja pärandi ümbermõtestamise ümber käivate suuremate vaidlustega, seda eriti valimiste eel. Lubadus Ameerika taas „suureks teha“ on seotud minevikuga sama palju kui tulevikuga. Suurus ja hiilgus, mille konservatiivid lubavad taastada, ammutab eeskuju minevikust, täpsemalt vaid ühest võimalikust Ameerika ajaloo käsitlemise viisist. Seega on vaidlustel ajaloo üle tihedalt kokkupuutepunkte praeguse poliitikaga. Need puudutavad Ameerika kodusõda (ja muidugi monumente), aga ka loendamatuid teisi tahke Ameerika ajaloost, näiteks Metsiku Lääne vallutamine. Suur osa Ameerika ajaloo tüvinarratiividest paistavad hoopis teistsugused, kui need püüda ette kujutada põlis- ja afroameeriklaste või näiteks Aasia päritolu ameeriklaste või kasvõi keskkonna vaatenurgast.

Muuseumide võim

Oskus minevikku läbi ja ümber mõtestada ning see uuesti kildudest kokku panna võib osutada määravaks teguriks, kui suur saab Ameerika olema tulevikus. Külalisele ja turistile pakuvad hea võimaluse pärandi üle käivate läbirääkimistega lähemalt tutvust teha mitmed Ameerika muuseumid. Konkreetsed kogud ja esemed võimaldavad suure ja keerulisena mõjuva ajalooga tegeleda käegakatsutaval viisil, üksikute juhtumite ja objektide kaupa.

Uusi viise Ameerika pärandi ümbermõtestamiseks kannustavad ka uued regulatsioonid, mis puudutavad põlisrahvaste esemete eksponeerimist ja jõustusid selle aasta jaanuaris. Juba 1990. aastast kehtiv põlisameeriklaste haudade kaitse ja repatrieerimise seaduses sedastatakse, et riiklikku toetust saavad asutused peavad tagastama inimjäänused ning samuti haudadesse maetud või religioossete tseremooniate jaoks mõeldud esemed (juhul, kui need pärinevad mõne hõimu või föderaalvalitsuse maadelt). Seaduse rakendamine ei ole läinud lihtsalt, sest muuseumides on tuhandeid esemeid ja nende päritolu kindlakstegemine on erakordselt raske. See tingis ka vajaduse regulatsioone uuendada.

Peamisi muudatusi on kaks: esemeid ei saa eksponeerida ega kasutada teadusuuringuteks enne, kui hõimuga, kellele need kuuluvad, on konsulteeritud ja neilt on saadud luba. Teiseks on pandud hõimult luba küsimise kohustus muuseumile – enne oli olukord vastupidine ja põlisameeriklaste esindajatel ei olnud lihtne asju ajada neist märksa paremal positsioonil olevate professionaalidega.

Pärast uute reeglite kehtestamist võib praegu paljudes Ameerika muuseumides näha põlisameeriklaste pärandit eksponeerivate ruumide suletud uksi, tühje või kinni kaetud vitriine ning silte, mis teavitavad ekspositsiooni ümbertegemisest. Kõige enam pälvisid tähelepanu muudatused New Yorgis asuvas Ameerika Loodusmuuseumis, kus jaanuaris suleti kaks ruumi. Sulgedega ehitud „indiaanlaste“ mannekeene täis vitriinid olid muidugi muutunud juba ammugi väga markantseks, pidades kummalist dialoogi neist mitte kuigi kaugel paiknevate karude, huntide jm mitteinimloomade topiseid täis dioraamidega.

Mida pärandiga teha?

Tagastamiste ja näitustelt eemaldamise kõrval on muudatuste osaks uute väljapanekuviiside otsingud. See tähendab ühtlasi Ameerika (kunsti)ajaloo üsna põhjalikku ümbermõtestamist. Tavapäraselt kesksel kohal oleva kõrge kunsti kõrval – ja asemel – tuuakse üha sagedamini esile marginaliseeritud autorid ja žanrid, sealhulgas mitmesugune rahvakunst ja käsitöö, iseõppijate tööd jms. (Tunnustamata ja erialahariduseta autorite suur kaasatus on kindlasti üks silmatorkavamaid erinevusi võrreldes Eesti kunstimuuseumidega.)

Üks suunanäitajaid on olnud Brooklyni Muuseum, kes lävib tihedalt selle New Yorgi praeguseks suuresti gentrifitseerunud linnaosa kogukonnaga, ja on seejuures pika ajalooga, suure sammastega hoonega mõjukas kunstimuuseum. Õigupoolest on seal viimasel ajal loodud mitu eksperimentaalset versiooni Ameerika kunsti püsinäitusest, neist kõige uuem avatakse selle aasta sügisel.

Varasemates variantides on põlis­ameeriklastega peetud dialoogi. See ei ole piirdunud formaalse teadaandega, et asutakse nende maadel, vaid ühistest mõttetalgutest sündinud küsimused on jõudnud ka näitustele. Mis on „Ameerika“ kunst? Kuidas seda kaasavamal viisil esitleda? Kuidas välja tuua kunsti loomisega lahutamatult seotud ebavõrdsust?

Brooklyni ja paljude teiste Ameerika muuseumide uute püsinäituste koostamisel on nähtud kurja vaeva afro- ja ladinaameerika, naiste jt unustatud autorite väljaotsimisega. Põlisameerika autoritelt eksponeeritakse teoseid, mille kunstisaali pääsemise võimalused piirdusid varem enamasti etnograafia või rahvakunsti osakonnaga. Selliste esemete puhul pööratakse tähelepanu autori nime kaotsiminekule ja tagasi on toodud „tundmatu autori“ etikett.

Varem on näitusesaalidest välja jäänud autoreid ja teoseid asetatud dialoogi USA kunstiklassikaga. Sel puhul loetakse neid enamasti „vastukarva“, osutades esinduslikesse piltidesse peidetud kriitilistele teemadele. Stiilide ja kuulsate autorite asemel on järjest rohkem kunstiklassika väljapanekuid koondatud hoopis võimusuhete, kaubanduse, keskkonna ajaloo jms ümber.

Sama vaatenurga osana on ka tarbekunst ja eriti luksustooted tõstetud tolmunud nurkadest kriitiliste küsimuste keskmesse: milliseid ressursse ja kelle tööd on see nõudnud jne. Säravast ja ilusast elust jutustavate esemete sidumine nende varjus olnud istanduste, orjuse ja loodusvarade kurnamisega annab sageli mõjusa efekti.

Nii näiteks võimaldab romantiline maastikumaal rääkida võitlusest maa ja looduse eest. Puutumata looduse kultus liitub ameeriklaste identiteediga, aga ka põlisameeriklaste jälje „kustutamisega“ maastikust ja nendelt maa äravõtmisega, sh uhket puutumatut loodust kehastavate rahvusparkide rajamiseks.

Kui ilmselt ka paljud eestlased peavad põlisameeriklasi küttidest-korilastest loodusrahvasteks, siis nende endi vaatenurgast kirjutatud ajalood on viimasel ajal tõstnud esile ulatuslikku mõju Ameerika vallutuseelsele keskkonnale maastikupõlengute, põldude ja teede, sordiaretuse jms kaudu. Ettekujutus looduse aktiivsest majandamisest ja kasutamisest erineb üksjagu arusaamast, nagu oleksid eurooplased eest leidnud puutumata looduse, aga seletab koloniseerijate edu selle ülevõtmisel.

Dialoog kaasaegse kunstiga

Kokku võttes mõjub paljude Ameerika muuseumide pärandikäsitlus värskema ja kriitilisemana kui nii mitmelgi pool mujal. Vägisi tuleb kõrvutusena meelde hiljuti suure ja uhkena Berliinis avatud Humboldt Forum, mille väljapanek samuti suuresti koloniaalset päritolu kogudest mõjub ebamäärasema ja hambutumana.

Ameerikas viimasel ajal nähtud püsinäitustel on väga olulist rolli mänginud ka sekkumised kaasaegsetelt kunstnikelt, mis ei ole õnneks mõjunud sugugi formaalselt ja on aidanud pärandi uurimist uuel moel. Ilmselt on kaasa aidanud seegi, et sageli on näitusesaalis kunstnike tööde kõrval mitmesuguste kogukondade esindajate kommentaare, mis tõmbavad kaasaegse kunsti dialoogipartneriks tänapäeva ühiskonnaga.

Ühtlasi on liiklus olnud mõlemasuunaline – pärand on peaaegu enesestmõistetavana seadnud end sisse ka kaasaegse kunsti näitustele. Omal moel tuleneb see kaasaegse kunsti uuest huvist materjalide ja käsitöötehnikate vastu. Kui tuua üks viimasel ajal palju kõneainet pakkunud näide, siis ilmestab kaasaegse kunstivälja suundumusi hästi Wagechi Mutu, Keenia-Ameerika kunstnik, kelle eri meediumides loodud teosed ja installatsioonid tegelevad soo ja rassi, võimusuhete ja keskkonnateemadega.

Hästi kehastab ta ka tugevate naiste esiletõusu. Mutu on New Yorgi Uue Muuseumi jaoks loonud ja praegu USAs ringi rändavale näitusele kaasanud mitmeid ajaloolisi Aafrika päritolu teoseid. Kaasaegne kunst laeb neid uute tähendustega ja ammutab sealt endale tähenduskihistusi, näiteks sidudes mütoloogiast tuntud (nais)veeolendid tänapäevaste keskkonnaprobleemidega.

Äsja avatud Whitney biennaali puhul tõusevad samuti esile needsamad tendentsid, sealhulgas põlisrahvaste seast pärinevate kunstnike silmatorkavalt suur kaasatus. Ilmselt biennaali tõmbenumbriks kujunev teos, Isaac Julieni perfektselt teostatud multimeedia installatsioon „Taaskord … (Monumendid ei sure iial)“ (2022) tegeleb samuti pärandi teemaga, uurides kuidas muuseumid on kogunud Aafrika autorite kunsti.

Pärandi ümbermõtestamine ja varem kõrvale jäänud vaatenurkade kaasamine ei toimu mõistagi ainult muuseumides, vaid ka mujal. See on oluline osa USA liberaalsest ülikoolitraditsioonist. Seda viimasel ajal uue hooga rünnanud kriitikud väidavad, et igal pool aina ajaloolisest ebavõrdsusest ja rõhumisest rääkimine ainult suurendab lõhesid ühiskonnas.

Sellele saab vastu vaielda väitega, et keerulisest ajaloost ei saa üle ega ümber hiilida, vaid see tuleb paratamatult läbi töötada. Kunstimuuseumide vaatenurgast aga annab see klassikalisele kunstipärandile uue võimaluse. See võimaldab pärandi kaudu rääkida meie kaasajast ning seostada selle kõige aktuaalsemate teemadega nagu rassiline diskrimineerimine, ebavõrdsus, migratsioon ehk teisisõnu küsimustega, mis isiklikult puudutavad just paljusid neist, kes ei ole olnud muuseumide tavapärased külastajad.