Soovunelmate esiisad

Jaanus Samma: „Kui vaadata eesti rahvuslikku enesekuvandit, siis on see paraku väga mehekeskne. Just nimelt kalevipojad ja viikingid ongi meie soovunelmate esiisad.“

MARGARET TALI

Jaanus Samma näitus „Raudmehed“ EKKMis kuni 15. X, kuraator Krist Gruijthuijsen.

Jaanus Samma on ajalooga tegelenud juba pikemat aega seda omalt poolt kväärides ja rikastades lugude ja sümbolitega. Uue näitusega „Raudmehed“ liigub ta kvääriajaloo juurest edasi mehelikkuse teema ja müütide juurde, muutes talle omase peene ja tabava, ent ometi sooja huumoriga kvääri mehelikkuse vahetuks osaks. Näitus toob esile kvääri avaldumisi seal, kus seda mõnikord oodata ei oska ning avab näitusele hoolega valitud mehelikkuse müütide kaudu patriarhaalsuse avaldumisi ning seda, kuidas müütide taha vaatamine võimaldab avada mehelikkuse haavatavust ning kohatist õõnsust. Selline dekonstrueerimispüüe on päevakajaline, kui mõelda, kuidas meie idanaaber jätkab koloniaalsõda Ukrainas. Vene feministid on esile toonud, et see sõda on patriarhaalse vägivalla jätk ja üks selle kulminatsioone.¹ Kuigi Samma näitus sõda otseselt ei kajasta, on selle taustsüsteem ometi seotud nii sõdade, vägivalla, poliitika kui ka kultuuriga. Kunstnik osutab esile toodud lugude kaudu, et ajaloolise kunsti ja kultuuriga tegelemine tähendab ikoonilisi mehi ümbritsevate müütide dekonstrueerimist ja patriarhaalse ühiskonna toimimisviiside mõistmist ja mõtestamist. Meesloojate mütologiseerimise püüded ei ole kuhugi kadunud ning lisaks ühismeedia vahendatud enesekuvandile on meedia nende kasvulava ja võimendaja.

Kõrvaltvaatajale on vahest mõnevõrra ebaharilik ka see, et näitusel ühendab Samma mehelikkuse müüdi ja käsitöö teema, kutsudes vaatajaid valitud motiivide võimendamise kaudu märkama nii esile toodud käsitöökujundite ilu kui ka paradoksaalseid kultuurilisi suhteid nende taga. Põhjusi, miks peame mehelikkusest rohkem rääkima ja sellest praeguses kultuurikliimas kriitiliselt mõtlema, on rohkem kui küll.

Räägi palun alustuseks lühidalt, millest näitus „Raudmehed“ alguse sai.

Jaanus Samma: Näitus on jätk disainimuuseumi eelmise aasta väljapanekule „Vaikelud rahvuslikel motiividel“, mis oli peamiselt uurimuslik töö muuseumikogudega. Seda ette valmistades sattusin aga nii paljudele toredatele lugudele, et tekkis soov teha omamoodi teine vaatus ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) kutse andis selleks suurepärase võimaluse.

EKKMi näituse on kureerinud Krist Gruijthuijsen, kellega dialoog oli väga viljakas. Töötasime näituse kontseptsiooni koos välja ja mõtlesime, kuidas mu mõtetele kuju anda. Näitust üles pannes vahetasime tööde paigutust kümme korda, ehitasime väljapanekut ümber ja ajasime hulluks kõik, kes meil seda ehitada aitasid. Tavaliselt mulle meeldib ise tulemust kontrollida ja olen olnud ettevaatlik kuraatori ideedega kaasaminekul, aga Kristiga olime ühel lainel. Usaldasin tema suunda ja mulle meeldis, et ta minust aru sai.

Mehelikkuse teema, millele „Raudmeestes“ on keskendutud, on meie kultuuris suuresti nähtamatu. Mehelikkus ja mehe pilk on endiselt norm, millega kõigi väljanägemist, tööd ja ühiskonnale antavat panust mõõdetakse. Kuidas sa mehelikkuse teema juurde jõudsid?

See kõlab klišeena, aga tõesti lasin töödel endil kõneleda ja mulle endalegi ootamatult avastasin ühtäkki nende tegelaste kaudu, et näitus tegeleb mehelikkusega, seda nii poliitikast kui ka mütoloogiast pärinevate nii-öelda raudmeestega. Näituse pealkiri pärineb Apollo kujult, mille kunagine mõisnik Arved von Nolcken Alatskivi lossi parki oli toonud. Kuna kohalikud mõisnikku ei sallinud, siis ei sallinud nad ka tema püstitatud kuju. Seda seostati kratisarnase kuradiga ja hakati Raudmeheks kutsuma.

Näituse materjali hulgas olid fotod, kus tütarlapsed tikivad riigipeale vaipa või poseerivad Apollo kuju ümber. Need olid väga kõnekad, aga tundsin sedavõrd kaldus soolise tasakaalu pärast ebamugavust ja polnud kindel, kas nende koht on näitusel. Kui näitus hakkas selgemat vormi omandama, siis mõistsin, et sellest see näitus räägibki ja neid fotosid ongi vaja näidata.

Oled näitusele kokku toonud väga erinevad ja paradoksaalsed mees­figuurid mehelikkuse sümbolid. Viikingid, Apollo ja Kalevipoja figuur on üpris erakordne kooslus.

Kui vaadata eesti rahvuslikku enesekuvandit, siis see on paraku väga mehekeskne. Just nimelt kalevipojad ja viikingid ongi meie soovunelmate esiisad. Ja rääkimata ajaloolistest tegelastest, kes on samuti valdavalt mehed. Mul oli põnev neid müütilisi ja reaalseid kujusid kokku panna ning vaadata, mis sellest välja kasvab. Oli huvitav tõdeda, et kõik need teemad ja esemed – Belvedere Apollo, Kalevipoeg ja viikingid – pärinevad nii erinevast visuaalsest kultuurikontekstist, aga kohtusid 1930. aastatel ühes aegruumis. Apollo puhul on omakorda naljakas mõelda ka maitseküsimusele, sest Apollost kujunes justkui aiapäkapikk. Konstantin Pätsile meeldis endast mõelda kui aednikust, seda nii õunapuuaia kui ka riigi rajajana. Ta viis kauni Apollo kuju nii oma Oru suveresidentsi kui ka Kadriorgu, kus ta elas. Ometi tajusid kultuursemad vaatlejad seda kuju juba siis võõra ja kitšimaigulisena.

1938. aastal kinkisid kodutütred Pätsile viikingilaevu kujutava vaiba. Nad esitasid talle viis kavandit, millest Päts valis just selle motiivi. Kogu visuaalkultuur, mida tema vend Voldemar Päts propageeris ja kujundas, juhtides Tallinna kunsttööstuskooli [tänapäeva Eesti Kunstiakadeemia –toim], mõjutas teda. See kõik oli üks komplekt. Ühtlasi on naljakas ka see, et Apollo kuju asus Alatskivil Kalevipoja viskekivi otsas, nii et need kaks raudmeest said seal juba korra kokku.

See näitus räägib tõesti Kalevipojast, Pätsist ja viikingitest, aga ideaalmaailmas räägib kunst ka üldisematest teemadest ja heal juhul on seda võimalik laiendada ka teistesse valdkondadesse. Seepärast tuleb see, et näituse kuraator on väljastpoolt ega tea kõiki nüansse, mis puudutavad näiteks Pätside perekonda, näitusele kasuks, et me ei jääks liialt kinni ajalooetappi või poliitikasse, sest lõpuks on viikingid ja kalevipojad ka sümbolid.

Näitusel on esil markantne lugu Apollo monumendi kohta, mille asjaoludeni jõudmiseks küsisid näituse ettevalmistamise käigus abi ka ühismeediast. Milleni selline avalikkuse kaasamine sind viis?

Apollo lugu näitusel on muidugi pikem jutustus sellest, kuidas ta kõigepealt toodi Alatskivile ja seejärel jõudis Kadrioru parki. Samal ajal tekkis teine Apollo, mis ilmus välja Orul. Väidetavalt on neid Apollosid Eestimaal olnud kümneid, kuid valdavalt siseruumides. Ka Tartu ülikooli muuseumis on üks kipsist Apollo. Neid kasutati õppematerjali või kujunduselemendina.

Üks minu hobidest on vanade fotode kogumine ja mind hakkas Alatskivi Apollo lugu huvitama, sest näis, et see ajas muutus, sealhulgas kuju intiimpiirkond. Mõne pildi peal peenist pole (kuju pea, käsi ja peenis said 1905. aasta revolutsiooni käigus kannatada), mõnel on see aga kohalike vimkana tagasi pandud – pikemana kui tegelikult vaja. Ja kui kuju Kadriorgu toodi, ilmus sinna viigileht ja kadus vahepeal jälle ära, 1950. aastate lõpus tuli uus viigileht ja nüüd seda jälle enam ei ole. Näitusel on muutuste faasid välja toodud.

Ausalt öelda ma ei saanudki Facebookist seda abi, mida lootsin. Mul oli töö juba valmis, kui mõtlesin, et äkki leian vastuse küsimusele, miks pärast 1930. aastaid viigileht kujult kadus. Aga ei leidnud …

Tean, et oled formaatidega mänginud ka oma varasemates töödes. Aga milline oli mängu roll ja formaatide testimine sellel näitusel?

Kui ma disainimuuseumi näitusel hoidsin väga püüdlikult kinni 1930. aastatel välja antud käsitööraamatust „Vaibakirjad I“ ja tahtsin selle üht kõige markantsemat kavandit taasluua,² siis praegusel näitusel tahtsin selle töö groteskiks pöörata. Kuna raamatus on kirjas, et kindlasti ei tohi kuduja vaiba värve muuta, siis tahtsin nimme teha hästi koledaid värvikombinatsioone. Aga öeldakse, et viisipidajal on keeruline mööda laulda – nii avastasin endalegi üllatuseks kui keeruline on luua midagi lõpuni maitsetut.

Tegin sama mustriga ka meetrite pikkuseks plahvatanud suure vaiba. Lähtusin jälle 1930. aastate kodukujunduskampaaniast, mis oli ju lisaks heale maitsele ka propagandavahend, ja uurisin, mis juhtub, kui mõõtmed sedavõrd suureks paisutada. Proovisin mehelikkust natuke kväärida ja lisasin sinna geifolkloori esindavad jockstrap’id. Igati loogiline, et kui teen kolmel korrusel suure isikunäituse, siis viitan uute tööde kõrval ka varasemale loomingule. Kindlasti ei seletanud ma kõike endale lõpuni lahti, pigem ehitasin näituse intuitiivselt üles.

Nagu mainitud, on näitusel Konstantin Pätsile kodutütarde kingitud vaip, millest teostasin seitse fragmenti. Vaibast on säilinud ainult mõned fotod ja ühel fotol on see näha täies ilus. Seda kajastati omal ajal palju ka meedias ja kuskil on välja toodud, mitu tuhat tundi seda tikiti ja kui palju lõnga selleks kulus. Mulle on meelde jäänud, et seda tikkis kokku 468 kodutütart. Nõukogude perioodil keegi selle kohta mälestusi muidugi ei jaganud, aga 2000. aastate alguses on tehtud intervjuu ühe inimesega, kes tikkimiskampaanias oli osalenud. Ta rääkis, et tikkimine toimus suvel kuurordis ja kuidas ta üldse kodust kaugele Tallinna esimest korda reisis. Ja mul tuli mõte osa vaibadetaile must-valgetena teostada [mis on väljas näituse esimeses rubiinpunases saalis – toim]. Aga originaalist on tõesti säilinud ainult üks värvilistest lõngadest tutt, mille põhjal võime ette kujutada, millistes värvides vaip algselt oli. Koos vaibaga anti Pätsile üle ka album, kus olid kirjas kõigi tikkijate nimed, aga kahjuks ei ole see album säilinud.

Räägi, kes on need koostööpartnerid, kelle teadmisi ja oskusi oled seda näitust tehes kasutanud. Missugune on olnud teie koostöö?

Kui võimalik, siis töötan samade tegijatega mitme projekti juures, et õpiksime üksteist tundma. Katsun võimalikult palju tegijate arvamust kuulata ja kui nad soovitavad midagi muuta, siis püüan nende ettepanekuid arvestada, sest kõik me tahame parimat tulemust. Need on olnud väga toredad koostööd, mille käigus olen palju juurde õppinud. Huvitav on olnud jälgida, kuidas ühes ja samas tehnikas teostatud esemed võivad olla täiesti erinevad. Igaühel on ikka oma käekiri. Enamasti ei saa öelda, et üks on parem või halvem. Vahel on tulemus nii perfektne, et ei saagi aru, et asi on käsitsi tehtud. Mõnel puhul on tulemus väikeste vigadega, aga tänu sellele ka armas.

Kuidas sa üldse jõudsid rahva­kultuuri ja folkloori teemadeni ühe olulise allika ja keskse materjalina oma töös?

Hakkasin rahvakultuuriga rohkem tegelema 2020. aastal, kui olin Tartu Kunstimaja residentuuris ja võtsin ühendust Eesti Rahva Muuseumiga. See maailm avas ennast mulle ja paistis nii rikas, kummaline ja naljakas, täis igasuguseid hämmastavaid leide. Nendes esemetes on nii palju infot ja ilu, aga seda teemat on tihti kuidagi üheülbaliselt käsitletud. Sain aru, et see on materjal, millega tahan rohkem tegeleda.

Arvan, et kvääripilk on rahvakultuuri puudutavatest aruteludest puudu ja oma kunstis olen püüdnud seda sinna juurde või tagasi tuua. Kuna tegelen palju ajalooga ja mind huvitavad käsitöötehnikad, siis tagantjärele mõeldes on võib-olla loogiline, et ma varem või hiljem rahvakultuuri ja folkloori teemadeni jõudsin.

1 Yulia Gradskova, War represents a culmination in the continuum of patriarchal violence. Interview with Alexandra Talaver – Baltic Worlds, juuni (XVI:1-2) 2023, lk 10–12.

2 Näitusel „Vaikelud rahvuslikel motiividel“ eksponeeris Samma samast kogumikust pärit Maike Londi ja Juulia Aleksandra Miksoni kootud vaipa, mille kudumisel oldi lähtutud Rudolf Lepvaltsi vägivaldse ja ootamatu motiiviga kavandist.