Loovisikud linnavalitsusse aastaks tööle

Kendal Henry: „Minu unistus on, et loovisikutest saaks linnavalitsuse toimemehhanismi loomulik osa.“

MAARIN MÜRK

Kendal Henryl, kes oli üks foorumi „Kultuurikompass“ esinejatest, on töökogemust kunstiprojektidega avalikus ruumis juba ligi 30 aastat. Praegu puutub ta New Yorgi linnavalitsuse kultuuriasjade osakonna avaliku kunsti voliniku abina kokku paljude programmidega, nagu näiteks protsendikunst, „Linna lõuendid“ (kunsti tellimine ehitusplatse ääristavatele ajutistele seintele ja bänneritele), lisaks töö monumentide ja avalike asutuste ehk raamatukogude ja koolidega ning palju muuga. Vestlesime aga lähemalt residentuuriprogrammist, mis toob loovisikud linnavalitsuse osakondadesse aastaks tööle (New York City’s Public Artist in Residency ehk PAIR).

Oled töötanud ka transpordiametis (Metropolitan Transportation Authority, MTA) kunsti- ja disainiameti kunstiprogrammide juhina. Kas see on USAs tavaline, et avaliku sektori asutustes on ka avaliku ruumi kunsti osakond?

See on tõesti päris tavaline: USAs on üle viiesaja programmi, mille eestvedajaks on nii omavalitsused kui ka riik. Sellised programmid on ülikoolidel, raamatukogudel, isegi lennujaamadel. Kunstil on avalikus ruumis alati olnud tähtis roll: kunstnikud on väga olulised agendid ja ressurss mitmes mõttes, mitte lihtsalt ilusate asjade valmistajad. New Yorgiski on mitmeid riigi, linna või erarahaga tehtavaid avaliku ruumi kunsti programme, millega alustati enamasti 1970ndate lõpus ja 1980ndatel.

Miks on kunst avalikus ruumis olnud nii laialt levinud teema ja miks on sellega tegeldud sedavõrd süstemaatiliselt?

Üks oluline põhjus on kindlasti majanduslik: kultuur on majanduse tõukejõud, eriti sellistes suurtes linnades nagu New York, Chicago ja Los Angeles. Kunst avalikus ruumis on ka kodanikuuhkuse osa, abiks oma identiteedi sõnastamisel ja väljendamisel. See on ka kaasamise ja kogukonnale tähtsate teemade läbiarutamise kanal. Ning muidugi annavad sellised programmid tavapärase näitusetegevuse kõrval kunstnikele tööd.

Kuidas on kunstnike residentuuriprogramm New Yorgi linnavalitsuses üles ehitud?

Selle programmi algatas Tom Finkelpearl, kes on juba kaua kureerinud sotsiaalselt angažeeritud kunsti, kui ta töötas kultuuriasjade komissarina. Pretsedent loodi tegelikult juba 1970ndatel, kui kunstnik Mierle Laderman Ukeles algatas endale ise residentuuri New Yorgi tänavapuhastuse osakonnas. Ametlikult on ta siiamaani seal residentuuris! Nii et sellest kuulsast juhtumist ärgitatuna realiseerus lõpuks ka mõte saata kunstnikud teistesse linnavalitsuse osakondadesse eeldusega, et nad nihestavad loominguliste inimestena harjumuspärast mõtteviisi ja pakuvad probleemide lahendamisel uudse vaatenurga.

Nii et korra aastas kutsume kõiki linnavalitsuse osakondi ja allasutusi üles programmis osalema. Osakonna juhatajad peavad kindlasti olema sellest huvitatud, otsustama, et osakond võtab sellise asja ette, aga muidugi on igas osakonnas ka aktiivseid töötajaid, kes seda asja ajavad. Neil tuleb välja pakkuda lähteülesanne, teema, millega kunstnik peab tegelema hakkama. Lähteülesanded on tavaliselt üsna avatud, näiteks üks osakond soovis pöörata rohkem tähelepanu negatiivsele ja eelarvamuslikule suhtumisele kodutute suhtes. Inimesed ei taha, et kodutute öömaja on nende elurajoonis, arvatakse, et kodutud on kõik laisad, vaimse tervise hädadega jne.

Igal aastal korraldame neli sellist residentuuri ning lähteülesannete-osakondade vahel valikut tehes võtame arvesse ka laiemalt aktuaalsed teemad linnas ja üldse ühiskonnas. Seejärel teeme üleskutse kunstnikele, kes kirjeldavad juba kandideerimistaotluses, kuidas nad kavatsevad selle teemapüstitusega suhestuda. Osalema on oodatud loovisikud kõigist kultuurivaldkondadest kas individuaalselt või ka grupina ja valiku kunstnike hulgast teeb eraldi komisjon.

Kuidas valmistate ette ametnikke, kes koos kunstnikega tööle hakkavad? Tihti on inimestel ju oma arusaam, millega kunstnikud üldse tegelevad.

Tõsi, vahel tullakse osakondadest meie juurde valmis plaaniga, et vaja on näiteks uut viidasüsteemi vms, aga meie rõhutame, et alustuseks tuleks olla ikkagi kõigele avatud. Kõigepealt tutvustame neile projekte, näitame, mida selle programmi raames on tehtud.

Paljud nendest asjadest ei näe üldse välja nagu kunst ja juba see peaks ootuste horisonti avardama. Tihti juhtub siis muidugi, et nähakse midagi toredat ja öeldakse, et tehke meile ka selline! Aga iga projekt on ikkagi ainulaadne koostöö, sündinud just selles hetkes, just nende osalejatega. Nii et kindlasti on see alguses osakonna töötajatele õppimisprotsess.

Kui kaua residentuurid kestavad?

Üks residentuur kestab aasta aega ning jaguneb kaheks: kõigepealt kolmekuuline uurimisfaas ja ülejäänud aeg on nn rakendusfaas. Esimeses faasis õpib kunstnik osakonda, selle inimesi ja toimimist põhjalikult tundma ja ka vastupidi. On väga oluline, et kunstnik ei toimetaks kuskil juhataja tasandil, vaid et temast saaks selleks perioodiks tõesti osakonna töötaja. Nii et neil on alati oma töökoht, mõnikord ka stuudioruum, oma meiliaadress, nad osalevad koosolekutel, igapäevases töös jne.

Järgmises faasis hakatakse otsima võimalusi, kuidas tekkinud ideid ja tähelepanekuid ellu rakendada. Kuidas jätta jälg osakonna toimimisele, aga nii, et tulemist saaks osa ka avalikkus? Tulem võib võtta väga erineva vormi: see võib olla osakonna protseduuride muutus, mis kajastub teatrilavastuses, näitus kui katalüsaator vestluseks kogukonnaga vms. Uurimisfaasi lõpuks valmistavad kunstnikud ette eelkõige ideed, mitte veel konkreetsed kunstiprojektid, nii et kui hakkame neid koos arutama, siis on võimalik võtta mitmeid suundi, sealhulgas sõltuvalt osakonna valmidusest ja vahenditest.

Nii et residentuuriprogrammi raames võetakse see loominguline mõtleja põhimõtteliselt aastaks tööle?

Jah, aga hoiame selgelt lahus kaks suunda: kunstnik kui konkreetse teenuse osutaja ning kunstnik kui osakonda istutatud loominguline mõtleja. Rõhutame oma koostöös alati, et kunstnik ei ole siin selleks, et teie ideid ellu viia, vaid selleks, et töötada idee koos teiega välja. Me ei maksa kunstnikele ka nii palju, et nad saaksid end terveks aastaks ainult sellele programmile pühendada ja minu meelest on hea hoida end loominguliselt ka muidu aktiivsena. Mõned kunstnikud otsustavad siiski keskenduda ainult sellele, aga siis on see nende valik.

Kuidas hoiate aasta jooksul koostöö toimimas? Milline on teie roll?

Kindlasti esitleb kunstnik alustuseks end ja oma loomingut osakonnale, aga seda võib ta teha ka vabamas õhustikus, näiteks lõunasöögi ajal. Kunstnik saab oma töömeetodeid tutvustada ning anda märku, et siin ma olen ja kuidas saan abiks olla. Aga oluline on, et kogu selle aasta vältel kohtume igal nädalal, isegi kui ainult pooleks tunniks. Kuna see on kunstnikule ja ka osakonna töötajatele uus olukord, siis tahame veenduda, et kõik sujub ja asjaosalised on protsessiga rahul, saavad aru, mis toimub. See on ka väga hea võimalus saada jälile hõõrdumistele, mis ju ikka tekivad, enne kui need konfliktiks kujunevad.

Kas seda juhtub tihti ja mis põhjustel?

Paar korda on suhtlusest kujunenud justkui kodusõda ja üks kunstnik on ka programmist välja astunud, aga muidu seda üldiselt ette ei tule. Komistuskive on loomulikult palju ja igasuguseid. Töökultuurgi on üsna erinev. Ametnike töö on pigem täpselt paigas, kunstnikud jälle töötavad palju paindlikumalt ja spontaansemalt, nii et see nõuab kindlasti üksteisega harjumist, rääkimata erinevatest isiksustest jne. See on natuke nagu olukord, kus avastad, et oled järsku suhtes kellegagi, kellega oled käinud ainult ühe korra väljas! Vahel juhtub sedagi, et kunstnikud elavad osakonna probleemidesse nii sisse, et see hakkab mõjutama nende enda vaimset tervist. Üks kunstnik, kes töötas tervishoiu ja haiglate osakonnaga, puutus palju kokku relvavägivallaga ohvritega, perekondadega, kes olid oma lähedased relvavägivalla tõttu kaotanud. Selle nägemine igapäevatöö käigus mõjus talle väga raskelt.

Kas valmistate kunstnikke ette ka selliste kogemustega hakkama saamiseks?

Ettevalmistus on vastuvõtva osakonna vastutusel ning käib residentuuri esimese faasi alla. Vahel sellest ei piisa. Vahel on kunstnikud juba varem sotsiaalsete teemadega kokku puutunud, kuigi neid välja valides me seda otseselt taga ei aja.

Millise eelarvega saab residentuuriprojektide puhul arvestada?

Raha kulutamise reeglid on linnavalitsuse osakondadel väga ranged ja keerulised, aga kõigil osakondadel on selline eelarverida nagu mikrokulutus summas 20 000 dollarit, mille kasutamine on palju lihtsam. Nii et orienteerime oma projektid just sellele kulureale, kus on kõige vähem bürokraatiat. Seega eraldab iga osakond 20 000 dollarit ning meie osakond paneb samuti igale projektile kaasa 20 000 dollarit, nii et kokku saab kunstnik 40 000 dollarit üheks aastaks. Meie pool raha on mõeldud uurimisfaasi katteks ja osakonna oma rakendusfaasiks, nii et kunstnik teeb kaks eraldi lepingut. Tihti tahab kunstnik aga teha projekte, mille eelarve on suurem kui produktsiooniks ette nähtud summa, ning siis püüame koos osakonnaga leida lisarahastust. Näiteks kunstnik Amanda Phingbodhipakkiya, kes tegi oma projekti vaenulikkusest Ameerika aasia kogukonna vastu – see on kahjuks jätkuvalt väga levinud –, sai juurde lisavahendeid võõrustava osakonna kommunikatsiooni- ja turundusosakonnast ning tema väljundiks oligi teavituskampaania linna reklaampindadel.

Mis on residentuuriprogrammi tulemite puhul kõige tähtsam: kas avalikult esitletav tulemus, kunstiteos või kogu protsess, mis võib jääda kõrvaltvaatajatele üsna nähtamatuks?

Siinkohal on tähtis endalt küsida, miks üldse neid residentuure korraldada. Asja tuum on mõjutada osakondade igapäevatööd, jätta jälg nende poliitikakujundusele, sellele, kuidas osakonnad oma asju korraldavad, mida väärtustavad jne. Selliseid muutusi tihtipeale silmaga ei näe. Mis tahes visuaalne asi sellest veel välja tuleb, on ka muidugi tähtis, aga ehk mitte isegi kõige tähtsam, sest kogemus, protsess on see, mis jääb osakonnale kogemusena alles, mitte valminud kunstiteos.

Milline on ühe residentuuri järelelu? Ühe aastaga jõuab üsna sisse elada ja lähedaseks saada. Kas kunstnikel on nende osakondadega seos ka pärast projekti ametlikku lõppu?

Tuleb ette ja on ka juhtunud, et osakond võtab kunstniku pärast seda hoopis päriselt enda ridadesse tööle! Aga projekt võib ka olla mõlemale ühekordne ettevõtmine. Mingeid ootusi või eeldusi meil selles suhtes ei ole, püüame lihtsalt luua kunstniku ja osakonna vahel võimalikult hea suhte, aga see ei pea olema püsisuhe. Miinimumprogrammina annab kunstniku ajutine lisandumine meeskonda võimaluse vaadata korraks värske pilguga üle, mida ja kuidas seal tehakse.

Kas mõni osakond on osalenud ka rohkem kui korra?

Jah, kolm korda on osalenud ehituse ja üldise ruumikorralduse eest vastutav osakond ning kaks korda on osalenud ka linnavalitsuse dokumendiregister/arhiiv. Mõned osakonnad on väga väikesed ja spetsiifilised, mõned on ju aga hiiglaslikud, mitmete oma allasutustega, nii et mõne osakonnaga saab koostööd teha ka mitu korda.

Milline etapp sinu töös põhjustab kõige suuremat elevust?

Päris keeruline küsimus! Ehk see, kui asi lõppema hakkab? Tegelikult, algus ja lõpp mõlemad. Protsessi kestel on palju ärevust ja stressi, kunagi ei tea, kuhu suunas asi läheb ja kuhu välja jõuab, aga alati see jõuab kuhugi välja. Kui uue residentuuriga alustada, on elevus väga suur. Väga põnev on iga kord näha, kuidas muutub kunstniku loometegevus, mismoodi see mõjutab osakonna toimimist ja mida laiem publik sellest üles nopib!

Mulle meeldib minu töö puhul ka võimalus otsustada, mida ja kus ette võtta. Otsin alati võimalusi tuua nähtavale kogukondi, kes ei ole leidnud neile olulistele teemadele kuigipalju kõlapinda, projekte, kus kasutatakse kunsti osaluse loomiseks ning võetakse ette tundlikud ja keerulised teemad – isegi kui see toob kaasa palju keerulisi olukordi.

Millest residentuuriprogrammi puhul tulevikus unistad?

Programm muutub tegelikult kogu aeg iga residentuuriga. Unistan sellest, et iga residentuur päädib kunstniku osakonda töölepalkamisega, püsiva töökoha loomisega ühele loomingulise mõtte kandjale. Loovisikutest peaks saama linnavalitsuse ökosüsteemi loomulik osa. Meie residentuurid tegelikult juba näitavad, et pikaajaline koostöö võib olla vägagi edukas ning teemasid, millega tegeleda, on iga osakonna vastutusalas ju väga palju.