Ei ohvrirollile!

Tartu kunstimuuseumi viltuse maja kunsti näitamiseks kehvad ruumid on nii mõnigi kord tapnud hea idee. Seekord on aga kujundus päästnud näituse.

REET VARBLANE

Näitus „Vaata mind! Kuula mind!“ Tartu kunstimuuseumis kuni 4. VI. Kuraator Julia Polujanenkova, graafiline disainer Tnxalatte, kunstnikud Olga Jürgenson, Maria Kapajeva, Natalja Kapajeva, Olesja Katšanovskaja-Münd, Zoja Lebedeva, Tanja Muravskaja, OSA kollektiiv, Darja Popolitova ja Julia Valtanen.

Julia Polujanenkova kuraatorinäitus kannab aktiivset, lausa üles kutsuvat pealkirja „Vaata mind! Kuula mind!“. Seda võib võtta sõna-sõnalt, sest visuaalne kunst on vaatamiseks ja mitmel väljapaneku teosel on ka heli. Aga õigem on seda käsitada siiski metafoorina, sest kõik näitusel osalejad on naised ning naiste arvamus ja hääl ei ole ühiskonnas nii endastmõistetavalt esil kui meeste oma. Ka kunstis, kuigi viimasel ajal on olud paranenud, kui mõelda kas või eelmise aasta Veneetsia biennaali Arsenali suure väljapaneku ehk siis kuraatorinäituse peale ning sellest tulenenud mõjuvõnkumistele. Ometi räägitakse endiselt kunstist ja naiskunstist, nagu naiste loodu oleks suure kunsti väiksem alaliik, mõnus kast, kuhu pannakse naised ja nende püüdlused.

Tanja Muravskaja on jäädvustanud ennast XVIII sajandi portree kunsti vaimus naiselikkuse kehastusena, kuid temast õhkub sisemist tugevust ja empaatiat.

 Paul Kuimet

Julia Polujanenkova on tekitanud veel ühe alaliigi – Eestis elavad venekeelsed naiskunstnikud. Ta on asetanud oma kunstnikud topelt Teise, näitust tutvustavast tekstist lähtuvalt lausa diskrimineeritute positsiooni: „Nii autorite endi kogemus kui viimase kahe kümnendi erinevad uurimused näitavad, et Eesti tööturul on väga tugev etniline segregatsioon. [—] vene keelt rääkivail naiskunstnikel on vaja edu nimel astuda mitte paar, vaid sageli väga palju samme teistest autoritest rohkem.

Kuna neid hinnatakse vähem ning nende teoseid näidatakse nimekates näituseasutustes harvem, kutsutakse nende loomingut sageli lihtsustatult „madalakvaliteediliseks“, „kehvaks/odavaks“ või „mitte tähelepanuväärseks“. Üksikud erandid, kel on Eesti kaasaegse kunsti väljal õnnestunud tunnustust saavutada, on pigem anomaaliad kui üha suurema edulugude laine käilakujud.“

Ei julge väita, et Eesti kunstielus ja -väljal on kõigil võrdsed võimalused, aga väide, et ema- või igapäevakeelena vene keelt kõnelevad kunstnikud, isegi kui nad on naised, oleksid tõrjutud, ei pea küll paika. Tanja Muravskaja võeti kohe omaks, kui ta avalikku kunstiellu astus, enamgi veel – teda hinnatakse. Ja õigusega, sest ta on meie üks huvitavamaid, terava silma ning aja- ja ühiskonnatundlikumaid kunstnikke. Maria Kapajeva tuli Ühendkuningriigi kogemuse kaudu, ei emakeel ega päritolu ole takistanud tema Kumu projektidesse kaasahaaramist või EKA doktorantuuris õppimist. Olga Jürgensoni igapäevakeel on inglise keel, tema kunstivälja kese ei ole sugugi ainult Eesti, ta ongi rahvusvaheline kunstnik, kes on kõige muu hulgas kureerinud Veneetsia biennaalil kahel korral Mauretaania paviljoni. Darja Popolitovi eksperimentaalseid ehteid on kõrgelt ka väljaspool Eestit hinnatud, tema videoinstallatsioone kaasatud kuraatoriprojektidesse, ta on pälvinud mitmeid tunnustusi ja auhindu. Ega Natalja Kapajevagi ole meie kunsti suurest pildist rohkem väljas kui teised Vestervalli rühmituse kunstnikud, olgu nad mehed või naised.

Kunstnike valik on kuraatori õigus, kuid oleksin tahtnud vettpidavamat põhjendust, sest sellesse seltskonda oleksid võinud väga edukalt kuuluda näiteks Anna Škodenko, Sandra Kossoratova, Maria Sidljarevitš jt. Häid, omaks võetud, vene keelt emakeelena kõnelevaid tunnustatud kunstnikke, ka naisi, meil jagub.

Miks mängida ennast ise nurka, stig­matiseerida „madalakvaliteetseks“, „kehvaks“ ja „odavaks“, kellel ei ole Eesti tööturul kohta ega isegi mitte võimalust? Ei „Vaata mind! Kuula mind!“ kunstnikud (ega üldse ükski teine kunstnik) vaja ohvrirolli, kuraatori(te) kohus on teha nad nähtavaks ja kuuldavaks.

Kui jätta kõrvale rohkem kui kahtlane kontseptsioon, siis väljapanek ise on hea. Kuraator Julia Polujanenkova on tekitanud mitte ainult huvitavaid, vaid lausa provokatiivseid kooslusi. Udmurdi päritolu Zoja Lebedeva eesti- ja udmurdikeelsete tekstidega varustatud rahvakunsti sugemetega koomiksitaolised maalid dialoogis Olesja Katšanovskaja-Mündi klassikalist maali parafraseerivad teostega. Mõlemad kunstnikud puudutavad väga isiklikke teemasid: Lebedeval on see seotud oma koha ja identiteedi otsimisega võõral maal, mida ta armastab, kuid kus ta kaotas oma ainukese lähedase inimese; Katšanovskaja-Mündil kunstnikuks olemise raskustega, pea võimatute valikutega, kas mõelda perekonna heaolule või jääda kindlaks oma kutsumusele. Natalja Kapajeva aplikatsioonitehnikas teosed dialoogis Tanja Muravskaja ühe viimase aja kõige rahvusvahelisemat karjääri teinud videoinstallatsiooniga „Kolm õde“. Kapajeva abstraktsed, kaunid ja dekoratiivsed teosed omandavad Muravskaja poliitiliselt terava videoinstallatsiooni kõrval ühiskonnakriitilise varjundi, iseäranis „Värviproov“. Kapajeva töötas pea terve elu Kreenholmi vabriku kunstnikuna, „värviproov“ kuulus tööstuskunstniku argiellu, aplikatsioonitehnikas tekstiilid on omamoodi kadunud (kaotatud) aja sublimatsioon, hädavajalik, et ellu jääda ja mitte kaotada kunstnikuidentiteeti. Muravskaja (või kuraator) on Ukrainas ja Venemaal elavate nõbude ausale pihtimusele, kuidas nemad mõistavad ideoloogiliselt segast aega, lisanud ka iseenda, kunstniku, kes ta on sündinud esivanemate maalt eemal Eestis. Muravskaja autoportreel ei ole otseselt „häält ega nägu“, vaataja näeb kunstnikku selga, kuid XVIII sajandi portreekunsti vaimus hapras tütarlapses, naiselikkuse kehastuses, on sisemist tugevust ja vastupanu, empaatiat, mõista soovimist. Ka praegu Ukraina sõja ajal.

Olga Jürgensoni, Maria Kapajeva ja Darja Popolitovi ühisruumi teosed on hilja­aegu olnud väljas nende isikunäitustel, uus ja suurepärane kooslus mitte ainult ei toeta kunstnike rõhuasetusi – kellele kuulub naine?, mida naiselt oodatakse ja mida ta ise vajab?, kuidas naisega manipuleeritakse? –, vaid on lisanud tubli annuse üldinimlikkust, toetamist, suhtlemist, miks mitte ka koostööd.

Eks see ole üldtuntud tõde, et Tartu kunstimuuseumi viltuse maja ruumid ei ole mõeldud kunsti eksponeerimiseks, nii on mõnigi kord hea idee läinud kehva kujunduse tõttu kaotsi. Seekord on aga lausa vastupidi – eksponeerimisviis on päästnud näituse.