Kunsti ja käsitöö sümbioos

Milena Appajeva kuraatoriprojekt sobib NARTi. Ühte ruumi on kokku toodud noorte kunstnike installatsioonid ja tuntud pitsimeistri Olga Kublitskaja looming.

JOHANNA KUZMENKO JOLEN

Grupinäitus „Tuleviku kujutelm mineviku varjuga“ Narva kunstiresidentuuris NART kuni 28. V, kuraator Milena Appajeva, graafiline disainer Daria Medvedeva, kunstnikud Olga Kublitskaja, Vineta Gailīte (Läti), Charlotte Biszewski (Ühendkuningriik, Eesti), Saša Zaitseva (Ukraina, Prantsusmaa), Laura De Jaeger (Belgia, Eesti) ja Passepartout Duo (Itaalia, USA).

Grupinäitusel „Tuleviku kujutelm mineviku varjuga“ on vaatluse alla võetud kunsti ja käsitöö suhe. Milena Appajeva kuraatoriprojektis on see suhe pehme, tehnikad ja teemad täiendavad üksteist rahulikult. Kunsti ja käsitöö suhe võiks olla ka palju pingestatum, ent NARTis on käsi õrnalt välja sirutatud. Osalevate kunstnike taust on mitmekesine ja see loob näitusele hea atmosfääri. Tõesti on tore näha, kuidas ühte ruumi on kokku toodud nii tüüpilist installatsioonikunsti viljelevad noored kunstnikud kui ka pikaaegse kogemusega Narva pitsimeister Olga Kublitskaja. NARTis on kokku saanud rahvusvaheline kunstiskeene ja Narva kogukond ning see on NARTi narvalastele lähemale toonud.

Kui suurel plakatil on tundmatud nimed, siis võib juhtuda, et huvi näitust vaatama minna on leige. Aga kui osaleb ka tuntud pitsimeister, kes juhatab Narva pitsikooli ja on laste loomemaja pedagoog, on lood teised. Kublitskaja on oma ala, niplispitsi propageerija ja eestvedaja, kes eelmisel aastal andis välja raamatu „Niplispits Eestis. Narva niplispits“. Kublitskaja tegevust on märgatud ka väljaspool Narvat: 2020. aastal pälvis ta Valgetähe V klassi teenetemärgi niplispitsi traditsiooni alalhoidmise ja edendamise eest. Olen kindel, et näitust on vaatamas käinud tema kunagised ja praegused õpilased ning needki narvalased, kes on tema tegemistega kursis, seega Narva mõttes igati arvestatav hulk inimesi. Kublitskaja looming sobib näitusele kui valatult: tema pitslinikud on tõmmatud ümmargustele raamidele ja seatud suuremahuliseks installatsiooniks.

Kublitskaja dialoogipartner on läti tekstiilikunstnik Vineta Gailīte. Minu lemmik on tema NARTi töötoas valminud vaip. Gailīte korraldas näituse raames vaibakudumise töötoa ning pärast seda otsustas näitusele panna hoopis seal valminud vaiba – asendas ühe vaiba teisega. Kui mina näitusel käisin, oli seinal nii vana kui ka uus silt, kusjuures uus oli kirjutatud käsitsi ning mõjus väikse vimkana. Tõsiasi, et töötoas on valminud korralikus mõõdus vaip, näitab, et huvi residentuuri tegevuse vastu on, sõltub, mida näitusel ja publikuprogrammis pakutakse.

Kunsti- ja käsitööteemaline näitus kõnetab narvalasi, kuid tekstiil ja pits on vaid selle üks osa. Kunsti ja käsitöö vahel tegutseb ukraina kunstnik Saša Zaitseva, kes on näitusele toonud käsitsi tehtud maskid. Mask on siiski väga tagasihoidlik nimetus Zaitseva teostele, sest tegu on massiivsete ja komplekssete objektidega. Iga objekt on erinev, neid ühendab slaavi sümboolika ja religioosne alge. Lisaks on enamikul veel sotsiaalkriitiline element. Kõige võimsamalt toimib „Likes mask“, mis koosneb okastraati mässitud roosast kunstkarusnahast ja küljes ripub südamekesega rinnamärk kirjaga „Like“. Südamekesega märki tunnevad kõik, kes kasutavad ühismeediat. Semiootiliselt mitmekihilised tööd on lausa maiuspala.

Kublitskaja looming sobib näitusele kui valatult: tema pitslinikud on tõmmatud ümmargustele raamidele ja seatud suuremahuliseks installatsiooniks.

Anna Potašova

Ühismeedia mõjub paljudele, eriti noortele, narkootikumina. Tähtis on toetavate klikkide ehk like’ide kogumine. See võib teismelise enesehinnangut upitada või tuua kaasa ka väga valusa ebakindlustunde. Instagrami ajastul võib olla keeruline aru saada, milline tähendus on südamekesega meeldimise nupul, sest like’i saamisega kaasnev heaolutunne on pealtnäha rõõmuallikas. Probleemid võivad tabada siis, kui mingil põhjusel tähelepanu ja meeldimised ühismeedias kahanevad. Kuidas tulla toime like’ide vähenemise või lausa kadumisega? Ühismeediast kõnelevaid teoseid on ikka aeg-ajalt näitustel olnud, aga ammu pole näinud nii lihtsat, ent löövat tööd.

Teine Zaitseva mask, mis tõmbab tähelepanu, on kaetud maailma eri paigust pärit kommidega, sekka plastsilmi, religioosseid kujutisi, kõige kelmikamalt mõjub aga maski allosas vulva kujutis. Ja mitte niisama vulva. Kunstnik on otsustanud kliitori läbi torgata rõngaga, mille küljes ripub väike ristike. Kas see kõneleb seksuaalsest häbist ja selle religioossetest tagamaadest? Seksuaalsuse tõlgendusmaa on lai, kuid teose kõige kõnekam osa on tõsiasi, et kunstnik on valinud augustamiseks kliitori –naise naudingulise organi. Tabuna on seksuaalsusest ja naudingust rääkimine ühiskonnas visalt püsinud, kuigi viimasel ajal on ses osas toimunud positiivne muutus.

Zaitseva maskid raamistavad seintel Laura De Jaegeri ruumiinstallatsiooni, mis koosneb raudpostidele tõmmatud voodist ja posti külge kinnitatud linnupesast, kust kostab heli. Heliinstallatsioonina on seda pisut raske jälgida, kuna tekstivool ei ole pidev. Küll aga aitavad kõrval eksponeeritud mahakirjutised, millesse saab rahulikult süveneda. Voodi ja pesa dialoog on sürrealismihõnguga jutustus. Voodi kõne on selgem, sest voodi kõneleb minapositsioonilt inimesest, kes seal magab. Voodi kirjeldab omaniku elurütmi ja magamisharjumusi. Näiteks kuidas magajal on jalad külmad, aga millegipärast ei pane ta ööseks sokke jalga, need vedelevad hoopis voodi all. Pesa jutt on abstraktsem: ta kirjeldab ümbritsevat ja arutleb näiteks selle üle, miks taevast lund alla sajab. Kuigi tekstist side välja ei tule, meeldivad mulle voodi ja pesa kujund, sest voodi ongi ju inimesele pesa eest. Koht, kus saab ennast pärast väsitavat päeva kerra tõmmata ja olmemurede eest pakku pugeda.

Abstraktsemat laadi installatsiooni on näitusele toonud Passepartout Duo, nemad mängivad käsitöö ja helikunstiga. Tegu on itaalia muusikutega, kes loovad eksperimentaalset helikunsti. Nad on osalenud muusikafestivalidel, aga nende looming toimib edukalt ka näitusesaalis. Passepartout Duo moodustavad klaverimängija Nicoletta Favari ja löökpillimängija Christopher Salvito. NARTist kuulsin, et duo korraldas näitusesaalis performance’i, mille käigus mängiti omaloodud pillidel. Mina nägin seda installatsiooni kujul ehk siis nende salvestatud heli tuli kõlaritest ja pillid olid helile illustratsiooniks, mida nendega teha saab. Ma ei kujuta hästi ette, et performance’i ajal hakkaksid need pillid päriselt elama, sest staatiline versioon ei ole kõige põnevam viis, aga oma võlu on sellelgi. Kellel tekib uudishimu, siis lüües Youtube’i „Passepartout Duo“, tuleb ette mitu noorte muusikutega videot. Selliste performance’ite puhul võiks kaaluda lindistamist ja seejärel näitusesaalis näitamist. Siis saaksid näitusekülastajad parema ettekujutuse, kuidas need pillid kõlavad.

Näitus sobib igati NARTi. See on klassikalise nüüdiskunsti ja käsitöönäituse sulam, millega vähendatakse tõrget nüüdiskunsti ees. Paljudele näitusekülastajatele on nüüdiskunst ikka veel kauge ja võõras ja kunstina on seda isegi raske vastu võtta. On kiiduväärt, et näitusemajade programmi on kaasatud mõned nii-öelda peibutusnäitused, kus lõhutakse nüüdiskunsti ümber hõljuvat nähtamatut barjääri.