Ebaõdus tasakaal(utus)

Näitusel „Tasakaalus(t väljas)“ väljas olevad kunstiteosed moodustavad karmi, vastuolulise ning hämara terviku, mis ometi toob väga olulise probleemi valguse kätte.

ANNELI PORRI

„Tasakaalus(t väljas). Näitus märkamisest ja meelerahust“, kunstnikud Ingrid Allik, Merle Kannus, Flo Kasearu, Karel Koplimets, Urmas Lüüs, Piret Räni, Maret Sarapu, Sigrid Viir, kurator Karin Vicente. Adamson-Ericu muuseumis kuni 13. X 2024.

Me tuleme ühiskonnast, kus vaimsed häired olid stigmatiseeritud, tekitatud hirm ka vaimse tervise abi ees ning inimene oma toimetulekuga üksi jäetud. Keegi ei analüüsinud, kuidas mõjub tervisele külma sõja propaganda, sõjalise õpetuse tunnid või ebapiisav ja karjuvalt vale info seksuaaltervise kohta. Õnneks on elu muutunud, visalt ja tasapisi, aga selgelt sinnapoole, et pea asjad on olulised ja igaühel on õigus parimale toimetulekule. Teadlikkuse tõstmisel on kunstil kahtlemata oma osa nii keeruliste teemade avamisel kui ka loovteraapilise tegevusena. Nii on ka sellel näitusel eri vanuserühmadele mõeldud teaduspõhised haridusprogrammid ja loengusari vaimse tervise hoidmisest koostöös Peaasi.ee spetsialistidega.

Näitus „Tasakaalus(t väljas)“ on väike, tihe ja eklektiline, kolme ruumi mahuvad väga erinevad maailmad, kus iga kunstnik tuleb välja oma loo ja vaatenurgaga. „Vaimse tervise“ katusmõiste all hakkavad need lood veel eriti karmilt kõlama ja üksteisele sisse rääkima. Siin on teemadeks lein, üksindus, ökokriis, vaimne vägivald, depressioon, suutmissurve, kohustused … aga ka leppimine olukorraga, teadvustamine, keskendumine positiivsele, paranemine. Pealkiri justkui annaks meile valida, kas näeme näitusel tasakaalu või sellest hälbimist – ilmselgelt mõjutab ka vaataja enda psühholoogiline seisund seda, milline toon näituselt kõlama jääb. Kuraator Karin Vicente on teinud valiku Sigrid Viiri, Karel Koplimetsa, Ingrid Alliku, Urmas Lüüsi, Maret Sarapuu ja Merle Kannuse viimaste aastate tööde hulgast, Flo Kasearu video on 2009. ning Piret Räni fotoseeria 1997. aastast.

Kõige laiema ja üldisema ühiskondliku tausta annab Sigrid Viiri töö ja puhkusega seotud mõistekaart (suveniir)taldrikutel. See on kokkuvõte majanduslikest ja ideoloogilistest ootustest tänapäeval hästi toimivale ja edukale inimesele, kuid eelkõige kunstniku positsioonist, sellest, kuidas kunstitöötajad kunagi õieti ei puhka ega päriselt ei tööta. Sest mis töö see kunstnikul ikka on, pigem playbour ehk siis mängu ja töötegemise segu. Kunstnikuks olemine ongi töötaja identiteedikriis, vähemalt läbi marksistliku ja majandusliku vahetusväärtuse prisma. See omakorda tekitab ärevust ja tunnet, et sa tegelikult kunagi ei tee piisavalt ei ühiskonna ega rahastaja arvates. Me ei jõuagi kunstiku tööd kunagi kinni maksta. Kunstnikule omakorda tähendab see elu allpool vaesuspiiri, ebakindluses ja ärevuses. Väga ebamugav, ebavajalik ja mõttetu.

Kunst näitusel „Tasakaalus(t väljas)“ pole tingimata lõpetatud objekti keskne. Pigem on see osa protsessist, hetkest ja väljendusest.

 Rait Tuulas

Väljapaneku „õnnestunud tasakaalu saavutamise“ ossa kuulub kindlasti Ingrid Alliku vaikselt hõljuv keraamiliste ürg- ja algloomi meenutavate keraamiliste objektidega mobiil ja Maret Sarapuu zen-aia installatsioon, samuti tema „Trofeed“, liblikakujulised klaasmosaiigid, kus abstraktsest kompositsioonist hakkavad vaatlemise käigus ilmnema väikesed turvalised argised vaated – jalanõud esikupõrandal, ripptool aias, salatikauss või olmesegaduses köögilaud. Ambivalentsed on Merle Kannuse väikesed kasvuhoonekujulised seest valgustatud majad, mis omakorda koosnevad kasvuhooneid kujutavate fotode detailidest, segades reaalset kumerat ja pildilist nõgusat pinda. Töö nimi on „Vabadus ja orjus“ – vabadus endale toidupoolist kasvatada, taimede eest hoolitseda, kasvamist jälgida, lõõgastuda, kuid millega kaasneb kompromissitu kohustus sellel mini-Vargamäel õigel ajal päevagi vahele jätmata kasvuhoone uksi avada ja sulgeda, vett kanda, kedriklesta ja viljatipumädanikuga võidelda.

Näituse läbiv tunne on ebamugavus, mida freudismis kutsutakse ka ebaõdususeks (das Unheimliche). Freudil tekkis ebaõdusus sellest, kui tuttavlikku ja harjumuspärasesse maailma sisenes midagi ootamatut või unustatut: teisik, surnu, kummituslik maja, hullus või haigus. Seda rõhutab selgelt veel üks näitust läbiv motiiv, seos koduga, oma lähima elukeskkonnaga.

Flo Kasearul laieneb see ka kodulinnale, kus kappab valge kummitus- või unistushobune. Piret Räni fotode teibitud suud, Urmas Lüüsi kodused esemed, nõelutud taldrikud, tool ja riidepuu, mis ei hoia enam vormi, vaid on metamorfeerunud lüliliseks ketiks, Ingrid Alliku keraamilised meduusid kilest sabadega ja pliiatsitest elujoon, Karel Koplimetsa betoonist maja-skelett, võõrad vaated aknast sisse ja välja teevad kõik ebakindlaks ja ebausaldusväärseks. Järsku ilmneb, et maailm, mida olen usaldanud, veab mind alt – või vähemalt on tal potentsiaal seda teha. Võib olla siin peitubki selle näituse kõige tugevam sõnum kaasaegse maailma kohta, mida on nimetatud ka nurjatute probleemide ja radikaalse ebakindluse ajastuks?

Üks kureerimisega seotud aspekt jääb mind painama: ega vaimse tervise teemasse kontekstualiseerimine tee kunstnikele ja teostele liiga? Ehk pannakse nad sellisesse konteksti, milles tööde sisu muutub liiga üheselt suunatuks? Pean tunnistama, et komplektina kõnelevad need tööd minu jaoks liiga erinevates registrites. Kas neid töid saaks vaadelda kui visuaalseid metafoore? Lüüsi lülijalgadega tool ja nõelutud taldrikud nagu lubaksid seda, samuti Koplimetsa korrusmaja betoonkoorik, Alliku pliiatsid kui elugraafik … Teised tööd aga jutustavad oma lugu pigem kujutavate vahenditega. Ehk siis teisisõnu: küsimus on siin selles, millest ja mil viisil need tööd kõnelevad.

On vahe, kas rääkida probleemist metatasandil või avaldada, tuua probleem töömeetodi abil sisemisest peidukohast valguse kätte. Kaasaegne lähenemine on muutunud, see on just nimelt see, mida seinatekst kutsub üles tegema: märkama ennast, olema enda vastu lahkem, võtma hetke. Kunst ja loominguline tegevus on üks võimalus saavutada tasakaal, olla hetkes, kavandada, katsetada, eksida, luua, mõelda ja tunda kätega, terve kehaga. Seda joont on nii kuraatoripraktikas kui teostes vahetult kasutanud Siim Preiman oma „Hea olemise kunsti“ seerias. Sellist laadi kunst on palju vähem lõpetatud objekti keskne. Pigem on see osa protsessist, hetkest ja väljendusest.

Seetõttu juhtub ka sageli, et sellised teosed ei kommunikeeri vaatajale sugugi kõike selgelt, jätavad asju pigem hämaraks ja jäävad enesekeskseks, kuid ei nõua ka vaatajalt detailitäpset mõistmist. Sel puhul on teostes ka rohkem autentsust, need on taotluslikult teraapia vahendid.