Nagu ei puudutaks maapinda

Peaksime kõik õppima hindama vaikuse ja endasse vaatamise hetki, millest on jõhkras hullunud maailmas tänapäeval nii suur puudus.

TIIU LEVALD

Floridante kontsert „Euroopa tippsolistid III“ 25. II Niguliste muuseumi Antoniuse kabelis. Maria Valdmaa (sopran), Tim Kuypers (bariton, Holland), Hans Christian Aavik (viiul, kontsertmeister) ja Floridante barokkorkester. Kavas Evelin Seppari „Torna amore“ ehk „Tule tagasi, arm“ (2023, uudisteos) ning Georg Friedrich Händeli, Antonio Vivaldi ja Jean-Marie Leclairi muusika.

Barokkansambel Floridante tõi kuulajateni sarja „Euroopa tippsolistid“ kolmanda kontserdi, kaasates nimekaid külalisi, kes lisasid ka seekord eredaid kõlavärve. Sopranil Maria Valdmaal on juba aastaid meie kuulajate südames oma koht, selle on seal leidnud ka viiuldaja Hans Christian Aavik ja nüüd lisandus Hollandi päritolu bariton Tim Kuypers, kes on mitmete rollidega kanda kinnitanud Münchenis asuvas Baieri Riigi­ooperis.

Niguliste kirik on paik, kus barokkpillide ja lauljate kõlamängud pääsevad peaaegu alati kuulajani, välja arvatud kahjuks kiired passaažid ja fiorituurid, sest selle ruumi kuuesekundiline kaja tekitab kõla rullumist. Seekord mängiti õnneks Antoniuse kabelis, kus kõla on kompaktsem kuulajale ja ka esinejaile. Siinkohal pean tunnistama, et minu muljed sellest kontserdist pärinevad Klassikaraadio järelkuulamise võimalusest ja seega jõudis minuni salvestuskvaliteet, mis on kõrvalmõjudest puhtam.

Orkestri koosseisus olid sellel õhtul Anthony Marini (barokkviiul), Triin Veissmann (barokkviiul), Hanna Maria Semper (barokkvioola), Villu Vihermäe (barokktšello), Regina Udod (kontrabass), Paul Daniel (barokk-kitarr) ja Saale Fischer (klavessiin). Marini oli orkestri kontsertmeister ja soleeris koos Hans Christian Aavikuga Jean-Marie Leclairi kahe viiuli sonaadis, Veissmann astus aga solistina üles Evelin Seppari teose esiettekandes.

Kuna barokkviiuldaja Anthony Marini (paremal) tegutseb Soomes just barokkmuusika vallas, Hans Christian Aavik (vasakul) aga tabab ilmselgelt intuitiivselt selle valdkonna eripära, oli nende duett vaimustavalt sädelev ja toimis üheshingamises.

 Rene Jakobson

Kontserdi alguses kõlanud Händeli ooperi „Rinaldo“ avamäng viis kuulaja kuldsesse barokiajastusse, kus valitses vitaalne energia ja ka helgus – see, mida on tänapäeva maailmas nii väga vaja. Järgnenud Tim Kuypersi uskumatult sügava bassivärviga baritoni lauldud kirglik ja üliveenev kutse „Tule, oo armsam!“ („Vieni, o cara“) lausa jahmatas oma hääle kõlalise mahu, mitmekihilise tämbri ja maitseka dünaamika­kasutusega, kus lõpu eel ei puudunud ka falsett.

Maria Valdmaa esitas seejärel äärmiselt stiilipuhtalt ja kaunikõlaliselt Händeli aaria „Sa julm türann arm“ („Crudel tiranno amor“) sama pealkirjaga kantaadist HWV 97: kõik fiorituurid olid mõtestatud ja sealjuures lastud loomulikul häälel lennata.

Hans Christian Aavik on igal siinmail kuuldud esinemisel mind lummanud kõigepealt oma pillivaldamise tämbraalsusega ja muidugi on imetlusväärne tema tehniline suveräänsus, milles valitseb alati rõõm muusikast. Vivaldi viiulikontsert Es-duur RV 257 on oma lühidusest hoolimata kompaktne ja pakub mängijale nii sädelevat virtuoossust presto’s kui ka meeliköitvat meloodilisust adagio’s. Kuuldavasti täitus sellel õhtul viiuldaja ammune soov mängida koos barokkorkestriga.

Ooper „Xerxes“ HWV 40 on üks populaarsematest Händeli meeletus ooperite jadas. Siin kõlavad nii lauljatele kui ka kuulajatele köitvad aariad ja ooperi süžee on klaar. Retsitatiivis „Frondi tenere“ enne aariat „Ombra mai fu“ („Lehtede varjus viibida“) kujundas Tim Kuypers iga fraasi maitseka väljapeetusega ning, mis eriti oluline, äärmiselt lugupidava suhtumisega sõnasse. Tema lauldud helide jadas oli ülioluline õhuruum iga mõtte vahel ja nii esitas ta kuulajale äärmiselt meeliköitva stseeni. Siinjuures ei salga ma soovi veel kord vaimustuda laulja bassilaadsest sügavusest tämbris ja oskusest üle olla üle­minekuregistri karidest.

Evelin Seppari uudisteoses „Torna amora“ ehk „Tule tagasi, arm“ (2023) valitsev kõlaline haprus jätkas mulle nii olulist mediteerivat atmosfääri, mis jäi meeltesse vabariigi aastapäeva kontserdi põhitoonusest. Peaksime kõik õppima hindama vaikuse ja endasse vaatamise hetki, millest on jõhkras hullunud maailmas tänapäeval nii suur puudus.

Händeli „Brockes-passioon“ HWV 48 andis võimaluse kuulda veel ühte ema ja poja hüvastijätuduetti. Ema küsimusele „kas sa pead?“ vastab poeg „ma suren, et lunastada“. Maria Valdmaa ja Tim Kuypersi esituses oli hingekriipivat valu ja kindlameelset otsustavust. Uskumatu, kuidas Händel on suutnud nii napi looga öelda kõige olulisema, mis aastatuhandeid tagasi maailma muutnud.

Tunnistan, et Jean-Marie Leclair (1697–1764) on helilooja, kellest mina seni midagi ei teadnud. Oxfordi leksikoni järgi alustas Lyonis sündinud looja tantsijana, on komponeerinud ka ooperi, tantsumuusikat ja sonaate, duette ja triosid keelpillidele. Sel kontserdil kõlanud sonaat kahele viiulile A-duur op. 3 nr 2 Hans Christian Aaviku ja Anthony Marini esituses hämmastas nii teose sisulises kui ka tehnilises mõttes: see kuulub minu meelest igati Bachi ja Händeli muusikalise mõtlemise aega.

Kuna barokkviiuldaja Anthony Marini tegutseb Soomes just barokkmuusika vallas, Hans Christian Aavik aga tabab ilmselgelt intuitiivselt selle valdkonna eripära, oli nende duett vaimustavalt sädelev ja toimis üheshingamises.

Särtsakale loole järgnenud Händeli retsitatiivis „Senza te, dolce speme“ ja aarias „O cara speme del mio diletto“ kantaadist „Julm türann armastus“ („Crudel tiranno amor“) HWV 97 pani Maria Valdmaa ennast jäägitult kuulama, eriti aarias, kus tekstis kajastub lootus ja usk armastuse püsimajäämisse. Vokaalselt kõlas kõik nii, nagu ei puudutaks lapseootel laulja maapinda, vaid lennutaks oma häält nagu linnutiivul kuskil kosmilistes avarustes.

Taas vallutas kuulaja hea kontrastina Vivaldi ooperist „Tito Manlio“ pärit jõuline aaria, kus on tekst „See on võitleja süda“ („Se il cor guerriero“). Baritoni intensiivsus oli lausa tuld purskav, ent ta valitses kindlalt oma häält.

Väga hea vaheldusrikkusega üles ehitatud kontsert lõppes imeliselt malbe aariaga Händeli oratooriumist „Theodora“. Tekstiga „Inglid on igavesti kirkad ja õiglased“ („Angels ever bright and fair“) saatis Maria Valdmaa oma looduselt kingitud sametise ja ühtaegu kirka häälega kuulajale südant­soojendava sõnumi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht