Klaveritrio keerukas kaunidus

Paratamatult kummitab klaveritriot looma asudes alaline risk, et valmib hoopis klaverisonaat kahe segajaga, kellele tuleb ka midagi pisutki olulist kätte anda.

TAAVI HARK

Kontsert sarjas „Meistrid laval“ 29. XI EMTA suures saalis. Mari Poll (viiul), Henry-David Varema (tšello) ja Mihkel Poll (klaver). Kavas Tõnu Kõrvitsa „Islands“ ehk „Saared“ (esiettekanne) ning Ester Mägi, Heino Elleri ja Artur Lemba muusika.

Meie muusikaelu praegu tooniandvaim klaveritrio Poll-Varema-Poll pakkus novembri eelviimasel õhtul toeka võimaluse sisse elada eesti klaveritrio loomingu ajaloolisesse paremikku: Ester Mägi klaveritrio d-moll, Heino Elleri „Kaks lüürilist pala klaveritriole“ ning Artur Lemba klaveritrio nr 1 B-duur. Žanri oleviku värav avanes hinnatud helilooja Tõnu Kõrvitsa uudisteosega „Islands“ ehk „Saared“. Mari Polli, Henry-David Varema ja Mihkel Polli küpse trio pakutud helitööd jagasid varjamatuid mõjutusi klassikalis-romantilise ajastu muusikalistest traditsioonidest. Neis omanäolistes ja ajastult erinevates taiestes avaldusid suurejoonelisus, tunde­rohkus, kaunis kõla ning tugev annus ohjeldamatut virtuoossust. Aga mis tähtsaim kõigist – mahukas annus ehtsat ilu, mille eri tahkudest sõlmuski kokku kogu õhtut läbiv niidistik.

Eesti heliloojate loodud klaveritrio repertuaar on veel kaunis õhuke. Ühtlasi pole saladus, et klassikaline klaveritrio on kompositsioonilt õige keeruline nähtus. Paratamatult kummitab klaveritriot looma asudes alaline risk, et valmib hoopis klaverisonaat kahe segajaga, kellele tuleb ka kompromissi korras midagi pisutki olulist kätte anda. Hoolikas kuulaja leiab muusikaloost selliseid teoseid enam kui mitu. Aga põhjus on ka päevselge: kui klaveril on võimalik mängida korraga terve sülemi jagu noote ning panna pedaali ja kärme sõrmejooksu abil kõlama helimassiive, mis hõlmavad pilli kogu diapasooni, siis keelpillidel on sellele vastu panna vaid meloodia võlujõud, mida saab üksnes suure leidlikkusega klaverile võrdsena välja mängida.

Ester Mägi on vaieldamatult kammermuusika vallas üks armastatumaid ja hinnatumaid eestimaiseid loojaid, ent tema juhusega pooleks kujunenud edukas kutsevalik ei alanud kaugeltki sisemiste kõhklusteta. Õnneks valmis 1950. aastal Ester Mägi klaveritrio d-moll. Alles pärast selle helitöö komponeerimist sai noor helilooja enesekindluses nõnda kaugele, et hakkas tõesti uskuma oma sobivust heliloojaks. Mägi arvamusega on põhjust teost kuulates ka täieliselt nõustuda: valminud tervik on sisuküllane, hoolega läbi töötatud ja piisaval määral lihvitud, et moodustada ligitõmbav ansambliteos. Trio on oma ülesehituses sõna parimas mõttes klassikaline ja teeb vormivõtetelt kummarduse suurte meistrite Beethoveni ja Brahmsi ideaalidele, ent toob ka mõndagi isikupärast. Eelkõige eristub Mägi muusikaline mõtlemine otse ütleva väljendusviisi poolest, kus pole ruumi lopsakale kõlalisele kaunistamisele ega pidulikele sissejuhatustele – asutakse asjalikult põhilise kallale. Mägi rahvamuusika lätetelt mõndagi ammutatav etnograafiline seos on pastoraalne pigem mõttelaadi süvatasandil, rahvaviiside lihtsakoelist põimimist kohtab harva, sedagi iseomase sisendusjõu kaudu.

Teose avab keelpillide tõsimeelne repliik, delikaatselt lisanduv klaver toob värvidesse aina enam avarust. Kasvava lopsakusega jõutakse pianistlikult rikkaliku hooni, mida keelpillid toetavad võrdsete kaasamõtlejatena. Trio Poll-Varema-Poll mängis veenvalt välja Mägi rühika minekukindluse, justkui oleks teosega töötatud suure ajavaruga. Mägi lakoonilise fantaasiarikkuse parimad viljad tulid kuuldavale klaveritrio teises osas („Variatsioonid Mart Saare teemale. Andantino“), mis pakkus põnevaid rakursse esmapilgul lihtsakoelisele viisijupile „Tipa-tapa hällilaul“. Siin esildub ka Mägi loomingu ilmne läbiv joon: vähesestki piisab, et anda edasi midagi iseloomuliku iluga täidetut ja ilmekat. Saagu alla joonitud seegi, et Ester Mägi klaveritrio on hoolega toimetatud värsket väljaannet väärivate kodumaiste kammerteoste ülemises osas. Kui mõte on trükituna üles tähendatud, on ehk lootust, et keegi haarab ideest tegusalt kinni. Loota ju tohib.

Hoopis erisugusest muusikalisest tõust on Tõnu Kõrvitsa uudisteos „Islands“ ehk „Saared“, mis kõlas esiettekandes. Pole ammugi mingi saladus, et Tõnu Kõrvitsal on soodumus kirjutada kõlarikast muusikat, mida naudivad väga erinevad kuulajad ning mille esitamise juurde soovivad interpreedid aina naasta. Nõnda ülev hinnang muidugi otse kisendab toeka põhjenduse järele. Ainest põhjendamiseks pakkus kõlanud uudisteos lausa kamaluga. Kõrvitsa värske teose võluvaim joon on kuulatamise kutse, soov kiirustavat mõttevoolu keskendumiseks peatada, võimalus lasta värvikal kõlal end maisest tegususest eemale kanda. See aga ei tähenda, et kõlanus poleks olnud liikumise eesmärki. Õigupoolest avanebki teos liikuva sünkoopide ostinato’ga klaveripartiis, mida asuvad täiendama keelpillide üksteist imiteerivad meloodiakaared. Intensiivse hooga mõjub osa keskmine lõik, see aga moondub peagi algustaktide sünkoobiköieks, mis seobki avaosa tervikuks.

Teise osa kuulatama kutsuvad elemendid on klaveripartii hellade klastrite sülemid, mis jaotuvad õrnade pärlendavate jooksude vahele. Keelpillide ulatust on siin pruugitud meisterlikult ja piiritlemata – madalatest pizzicato-akordidest kuni ülemhelide toonikõrgustel liuglevate eeterlike viivudeni, mis kõik toetab tuuma avaldumist. Üksikute põigetega pehmepoolsesse forte’sse on kogu osa üks sissepoole pööratud mõtlus. See sobitub kenasti kolmanda osa (chaconne) hingusega, mis pakub oma hõrendatud faktuuriga ja voolavalt muutliku takti­mõõtude mänguga lohutavat kergust. Finaal on kõigele kõlanule hümnilikuks epiloogiks, mis laotub kuulajate ette hiiglasuure ja piirideta taktina, mängituna otsekui ühe hingetõmbega. Kõrvitsa esimene ulatuslik essee klaveritrio žanris on osutunud kõigiti võidukaks.

Artur Lemba 1929. aastal kirjutatud klaveritrio nr 1 B-duur on täies mahus klaveritrio žanri esindajatest eesti muusikas esimene omataoline. Johtudes Lemba erakordsetest pianistlikest võimetest on siin klaveripartii arendatud virtuoossete kõrgusteni. Partii toekus pääseb läbi nelja­osalise ulatusliku teose täiele maksvusele, olles nõnda võimekale pianistile lausa maiuspala. Pidulikus avaosas liituvad keelpillid sageli üksmeelseks leeriks vastusena klaveri uhkele kõlarikkusele, vahetades omavahel ka põgusaid, ent mõjuvaid soolorepliike. Keelpillide vastu­mängul on mujalgi jõulisi ja laia joonega hetki, ent pigem jäävad need ikkagi suure monarhi tublide õukondlaste rolli. Selles pole midagi valesti, sest asjatuid jõudehetki ei pakuta sugugi. Enim kuuldus keelpillidele eneseavamise võimalusi lüürilises kolmandas osas (andante sostenuto), millest sai ka õhtu üks mõjuvamatest hetkedest.

Läbivalt rõõmustas ansambli kõlaline terviklikkus ja terane muusikaline suhtlus. Mari Polli viiulimängus oli kaunis kooskõlas tooni kohandamine muusikalise ümbrusega, pakkudes nii õhukest ja peent-niitjat heli kui ka soojemat ja lopsakat tooni. Mihkel Polli sumesooja ja tundliku pianismi juures on mõneski aspektis tajuda äärmist kõlalise täiuslikkuse taotlust, tasakaalu ja proportsioonide plaanis parima poole püüdlemist. Kas peaks ehk püüdlema veelgi tulisema ja väljapoole suunatud mänguviisi poole? Arvan siiski, et klaveritrio soosibki liialdusteta ja targalt tasakaalukat mängustiili, milles Poll on oivaliselt veenev. Henry-David Varema tšellism mõjub ääretult paindlikuna ja toob vajaduse korral esile ülimalt mahuka kõlajõu, aga kaotamata midagi tundelistes detailides ja fraseerimise nõtkuses. Väidete paikapidavust saab lugeja hõlpsasti kontrollida, kuulates plaadifirma DUX mullu välja antud trio debüütalbumit, kus on kõrvuti Arvo Pärdi, Riho Esko Maimetsa, Heino Elleri ja Artur Lemba looming.

Piiritult rõõmustas seegi, et moodsa paradigmade punumise, põrpiva programmi ja erakordsete paradokside asemel olid sel õhtul muusikute ees suureks iluks seotud noodid – küll ühe-kahekaupa, akordidesse lükituna, meloodiliste kontuuridena või voogavate viisikaartena. Seda kõike esitati püüdega esteetilise ja eputusteta esituse poole. Küllap ajab see ilu kummardav väljaütlemine mõnegi teoreetilis-parteilise vaimu pisut marru: no mis ilust siin passib kõnelda, kui meil paistavad leheveergudelt aina kriisid, elu on igal tuntaval tasandil ebavõrdne jne. Ent tunnistagem kordki häbenemata üles: vahel vajavad meie kõigi hinged mingis annuses iluravi, vaimsete tundlate tasakaalu rihtimist läbi üleva esteetilise kogemuse. See kehtib nendegi kohta, kes püüavad ennast ilu vastu immuunseks pidades radikaalselt uusi teid mööda sammuda, nina kõrkusest püsti.