Mees, kes oli sama uudishimulik kui tema kass

Valter Ojakääru suur panus Eesti muusikalukku on neljast osast koosnev koguteos, kus ta on üle 2000-l leheküljel andnud ülevaate meie levimuusikast selle algusest kuni XXI sajandi algusaastateni.

HELI REIMANN

Valter Ojakääru 100. sünniaastapäeval tema tegemistele tagasi vaadates saab taas kinnitust väide, et inimvõimetel pole piiri. Tema 93 aasta pikkuse elukaare alla mahtuvate saavutuste loetelu on pikk ja võimatu on nende hulgast välja sõeluda kõige olulisemat. Tegemist oli ajalookirjutaja, raadio ja kirjutava meedia ajakirjaniku ning helilooja ja saksofonistiga, kelle arhiivikogu teatri- ja muusikamuuseumis koosneb 167 kaustast ning kelle nime peale annab ERRi arhiivi otsingumootor 1318 viidet. Kõigi Ojakääru tegemiste ühendav lüli on suuremal või vähemal määral kirg džässi vastu, mis sai alguse lapsepõlves, kui ta kuulis raadiost äsja areenile ilmunud Count Basie ja Benny Goodmani muusikat.

Ojakääru elu ei jäänud ajaloo tõmbe­tuultest puutumata. Vabatahtlikult sunniviisiliselt Pärnu hävituspataljoni astununa viis saatus ta võitlusväljal vastakuti isa ja vennaga, kes sõdisid vastupanuvõitlejate poolel. „Oli pühapäev, 1. oktoober (1944). Wehrmacht oli võtnud mu elust 510 päeva, ent olin elus,“ ¹ kirjeldab Ojakäär teenistuse lõppemist Saksa armees. Tema isa, ema ja õde kui bandiitide perekond saadeti 1945. aastal Siberisse. See intsident rikkus Ojakääru „isikliku toimiku“, mille tõttu eba­õnnestus tema esimene katse konservatooriumi astuda. Vaatamata tuntusele oli Ojakäär tagasihoidlik inimene, kes endast rääkida ei armastanud. Ojakääru tundnud iseloomustavad teda kui inimest, keda igapäevases suhtlemises väga sageli ei kohta: ta oli tähelepanelik, taktitundeline, peenelt vaimukas, sõnatundlik, osavõtlik ja viisakas.² Milline on aga Ojakääru mitmetahulise pärandi tähendus?

Kuigi Ojakäär elas väikeses eesti keeleruumis ja suurema osa elust Nõukogude Liidu suletuse tingimustes, oli tema tegevusel üleilmne mõõde. Ta kuulus ilmselgelt kokku vanema põlvkonna džässipopulariseerijate, -ajaloolaste ja -kirjutajatega, kelle elu ja tegevus kulgesid muusika arenguga paralleelselt. Siinkohal väärivad nimetamist näiteks Saksa muusikaajakirjanik ja produtsent Jochim-Ernst Berendt, USAs tegutsenud mõjukad džässipopulariseerijad ja ajakirjanikud Leonard Feather, Nat Hentoff või Barry Ulanov, keda ühendas entusiasmist kantud džässialane tegevus.

Ojakääru üleilmsest haardest annab tunnistust ka tema laiaulatuslik kirja­vahetus, mis tänu mitmete keelte oskusele võimaldas laiendada suhtlusruumi Eestist väljapoole. Seega ei olnud Nõukogude-aegne suletus Ojakääru tüüpi uudishimu ja andekusega varustatud isikule takistuseks. Kirjasuhtluse praktiline eelis oli ligipääs nootidele, kirjandusele ja helisalvestistele. Talle omasel humoorikal kombel on Ojakäär raamatus meenutanud: „Mõeldes tagasi ajale, kui polnud veel internetti, meenub sadu ja sadu kirjaümbrikke, kuhu sai hügieeninõudeid eirates kleebitud keelega limpsitud Eesti, Nõukogude või Saksa postmarke, sõltuvalt sellest, kes meid parajasti juhtus valitsema.“³ Ojakääru kirjasõprade hulgas olid näiteks Berkelee muusikakolledži juhataja Robert Share, USA plaadiprodutsent John H. Hammond ja džässiautor James Lincoln Collier, Soome raadiotoimetaja Pekka Gronow ja paljud teised.

Ka Nõukogude muusikaringkondades ei olnud Ojakäär tundmatu tegelane. Sellest annab tunnistust osavõtt üleliidulise heliloojate liidu kongressidest, samuti NSV Liidus pälvitud tunnustus. Näiteks tema ajastu meeleoludega kooskõlas loodud laul „Rannakolhoosis“ (1950) levis üle Nõukogude impeeriumi ja on 40 väljaandega üks Eesti enim trükitud laule.

Ojakääru tegevus väärib kõrvutamist kahe Nõukogude Liidu ja Vene džässi prominendi, Aleksei Bataševi ja Vladimir Feiertagi omaga. Kui esimene 1960. aastal Feiertagi ja Valeri Mõssovski välja antud džässiraamat „Džaz: kratki otšerk“ ehk „Džäss. Lühike ülevaade“⁴ oli oma mahu tõttu pigem brošüüri tüüpi üllitis, siis Ojakääru 1966. aastal ilmunud „Džässmuusika“ kui esimene Nõukogude Liidus ilmunud džässiajaloo ülevaade oli Bataševi arvates tõsine originaalne töö, mis peaks ka vene keeles kättesaadav olema.⁵ Kahjuks seda viimast teha ei õnnestunud. Esimene nõu­kogude džässi käsitlev raamat ilmus Bataševilt 1972. aastal. Ojakääru 1950ndate lõpus eetrisse läinud esimesed džässiteemalised raadiosaated olid pärast sõda Nõukogude Liidus teed­rajava tähendusega. Võrdluseks: Moskvas läks esimene džässiteemaline raadio­saade eetrisse 1963. aasta detsembris.

Ojakääru suur panus Eesti muusikalukku on kindlasti neljast osast koosnev koguteos, kus ta on üle 2000-l leheküljel andnud ülevaate meie levimuusikast selle algusest eelmise sajandi algu­poolel kuni XXI sajandi algusaastateni. Sõna otseses mõttes kroonikuna on ta suutnud teose lehekülgedel talletada lugematul hulgal fakte tegutsenud ansamblitest ja muusikutest ning toimunud üritustest. Üht Ojakääru raamatut saatis ka suur müügiedu: 1978. aastal ilmunud „Popmuusika“ esimese trüki 10 000 eksemplari müüdi ära mõne päevaga. Raamatu teine trükk ilmus 1983. aastal tiraažiga 40 000.⁶

Laiale publikule on Ojakäär eelkõige tuntud raadio saatejuhina, kelle tasakaalukas hääl kõlas eetris rohkem kui 60 aastat. Üle raadiomaja läve astus Ojakäär esimest korda 1945. aastal, et osaleda raadioteadustajate konkursil. Pärast seda, kui ta oli edukalt läbinud katse, kus tal tuli muu hulgas korrektselt hääldada sõna „Massachusetts“, kinnitati ta ametipostile. Ent nädala pärast kadus Ojakääru nimi tööplaanist, kuna tema toimik osutus hääle eetris kõlamiseks ebasobivaks. Küll aga osutus sobilikuks Ojakääru saksofoni hääl: samal aastal sai temast Eesti Raadio džässiorkestri (hilisema nimetusega estraadiorkestri) saksofonirühma liige. Kuigi orkestris mängimine oli ansamblis mängimisega võrreldes pigem tüütu tegevus, kujunes stabiilse sissetuleku tõttu orkestrikarjäär 25 aastat pikaks. Ojakääru esimene džässi­saade „Mida teie arvate?“ läks eetrisse 1950. aastate lõpus. Aastatel 1965–1970 oli eetris saade „Džässmuusika sõpradele“, kus Ojakääru „džässivalgustuslik“ tegevus hõlmas džässi­uudiseid Eestist ja välismaalt, intervjuusid muusikutega ja džässi ajalooliste tegelaste tutvustamist. Aastate jooksul eetris olnud saatesarju sai kokku neliteist.

Oma loomingust rääkides oli Ojakäär skeptiline, öeldes, et ei kahetse kirjutamata jäänud oopusi, sest kui need jäid kirjutamata, siis polnud need tõenäoliselt kirjutamist väärt. Maailmas on niigi palju head muusikat ja miks peaks tema seda juurde kirjutama!⁷ Ojakääru tagasihoidlikkuse taga on tegelikult mahukas loominguline pärand. Selles on ligikaudu 150 estraadilaulu, mille hulgast näiteks oma armastatule Heljule kirjutatud lugu „Õhtu rannal“ või „Oma laulu ei leia ma üles“, „Tihemetsa Tiina“ ja „Rublane ring“ kuuluvad Eesti levimuusika „kuldlauluraamatusse“. Hariduselt klassikalise helilooja loomingu nimekirjas on kokku 271 teost, mille hulgas on kolm ooperit, muusika kaheksale filmile ja 11 teatrilavastusele.⁸

Vastuse küsimusele, miks ta seda kõike teinud on, on Ojakäär andnud oma 90 aasta juubeli saates: „Uudishimu iseloomustab minu kassi ja mind, sest tahaks alati teada, mis asja sees või taga on. Kirjutasin rohkem iseenda kui teiste jaoks.“⁹

1 Valter Ojakäär, Valter Ojakäär ja muusika. Naeru ja nuttu pikalt eluteelt. Tea Kirjastus, 2013, lk 145.

2 Järjehoidja. Valter Ojakäär. https://arhiiv.err.ee/vaata/jarjehoidja-valter-ojakaar-10-03-1923-27-10-2016

3 Valter Ojakäär, Valter Ojakäär ja muusika, lk 212.

4 В. С. Валерий Мысовский, В. Б. Фейертаг, Джаз: краткий очерк. Музгиз, Ленинград 1960.

5 Bataševi kiri Ojakäärule. Dateerimata. Teatri- ja Muusikamuuseum, Ojakääru kogu f 19.

6 Teemaõhtu kommentaarid. Valter Ojakäär 90. https://arhiiv.err.ee/vaata/teemaohtu-kommentaarid-valter-ojakaar-90

7 Estraaditähetik. Valter Ojakäär. 22. XI 1987. https://arhiiv.err.ee/vaata/estraaditahestik-valter-ojakaar/same-series

8 Valter Ojakäär, Valter Ojakäär ja muusika, lk 256–286.

9 Teemaõhtu kommentaarid. Valter Ojakäär 90.