Veebimõõdikud mõjutavad ajakirjandust

Veebimõõdikute kasutamisel on varjuküljed, sest mõõdikuid kiputakse kasutama üheplaaniliselt ja kriitikavabalt.

RAGNE KÕUTS-KLEMM

Digipööre on andnud meediaorganisatsioonide käsutusse võimsa auditooriumilt vahetu tagasiside saamise vahendi –veebimõõdikud. Tänu neile on võimalik jooksvalt jälgida, kui palju silmapaare vaatab konkreetsel hetkel uudisportaali avalehte. Samuti võimaldab see esile tuua, milliseid lugusid klikitakse ja avatakse, milliste lugemist on alustatud ja milliste lugemisega ei jõutagi lõpuni. Olgu siis pooleli jätmise põhjuseks see, et lugu andis juba esimestes lõikudes vastused küsimustele, mis lugejal olid tekkinud, või see, et lugemisele „sõitis elu sisse“ ja oma tähelepanu nõudis meediaväline tegevus. Olgu põhjused millised tahes, aga uudisportaali valdaja saab soovi korral lihtsasti infot selle kohta, kuidas liiguvad silmapaarid tema uudislehel ja kui kauaks jäävad püsima selles pakutaval „toodangul“.

Veebimeedia kasutab lugeja tähelepanu hoidmiseks ja juhtimiseks mitmesuguseid võtteid. Saab näiteks vahetada loo pealkirja või juhtlõiku, et see kutsuks lugu avama, ja veelgi parem – selle eest maksma. Samuti on võimalik mängida fotodega, mis tekitaksid huvi lugeda pealkirjast kaugemale. Väga levinud on loo ümberpaigutamine avalehel või rubriikide vahel: kui tähelepanu hakkab kaduma, saab loo tõsta avalehel kõrgemale. Selliste võtete valdamine teeb uudislugude esitlemisest ja väljamängimisest omaette oskuse ja lugeja tähelepanu ei sõltu ainult sellest, kui hea loo oskab ajakirjanik kirjutada, vaid ka veebitoimetaja ja sisuhaldaja oskusest ära kasutada tähelepanu meelitajaid. Uuringud on näidanud, et tänu veebimõõdikutele on juba täiustatud viise, kuidas pealkirjastatakse uudislugusid, milliste sõnade ja visuaalidega tõmmatakse neile tähelepanu ja kuidas materjali struktureeritakse.

Veebimeedia on tänu digipöördele saanud oma käsutusse lihtsa ja tõhusa viisi, kuidas mõõta, kas ajakirjanike tööaeg on kulunud ainult kasulike (loe: kasumlike) uudislugude tegemisele. Kasulik on pakkuda sellist ajakirjanduslikku väljundit, millel on auditoorium. Aga erameedia jaoks on see ka kasumlik –pakkuda lugusid, mis hoiavad tähelepanu ja mille lugemise eest on paljud lugejad nõus maksma.

Veebimõõdikute järgimise teine külg on see, et sellega ei saa mitte ainult paremini suunata lugejate tähelepanu, vaid palju paremini juhtida ka ajakirjanike tööd. Ajakirjanikke saab suunata tegema lugusid, mis toovad auditooriumi ja digitellimusi. Ehk siis panna mõõdikud tööle selleks, et ajakirjanikud ei teeks tühja tööd ega kulutaks oma aega treides uudiseid, millele ei jätku silmapaare.

Rohkem klikke ja kauem tähelepanu saanud lugude autoritele võib kuu lõpus maksta preemiat. Igal nädalal saab tõsta autahvlile nädala kõige populaarsema loo ja selle teinud ajakirjaniku. Lisaks väike preemia. Kogu kollektiiv näeb, millistel teemadel tasub kirjutada, et uudised läheksid lugejatele korda ja hiljem kajastuks hea töö ka ajakirjaniku pangaarvel. Ajakirjanikule on tegemist tulusa äriga, kui ta õpib täpselt vastama lugeja maitsele.

Mõnikord on teaduskirjanduses nimetatud selliseid toimetusi, kus kasutatakse veebimõõdikute abiga kogutavaid andmeid ajakirjanike töö suunamiseks ja tulemuslikkuse hindamiseks, andmepädevaks uudistemajaks. Kõlab hästi. Hea töö saab kindlaks teha vastuvaidlemist mittevõimaldaval, s.t objektiveeritud viisil ja seda ka vastavalt premeerida.

Veebimõõdikute kasutamisel on ka varjuküljed, sest mõõdikuid kiputakse kasutama üheplaaniliselt ja kriitikavabalt. Nendega on võimalik luua toimetuses ülima konkurentsi õhkkond. Kui lugeja tähelepanu liikumine on kõigile toimetuse ajakirjanikele pidevalt jälgitav, allub suurem osa ajakirjanikke ajapikku survele pidevalt oma tööd mõõdiku järgi kohendada. See paneb tegema valikuid, mis ei lähtu ajakirjaniku rollist ühiskonnas, vaid ajakirjanik on lugeja teenindaja. „Oluline“ defineeritakse ümber ja uudisväärtuse hindamine lähtub uutest kriteeriumidest.

Samuti loob pidevalt jälgitav mõõdikute süsteem püsiva iludusvõistluse atmosfääri, kus hakkavad avalduma pinged ja inimloomuse laiduväärt küljed. Selline õhkkond ei toeta meeskonnatööd ja üksteisega jagamist ning tõstab esile indiviidi püüdlused ja halvemal juhul ka ärapanemise.

Pidev hindamine ja võistluslik töökultuur ei sobi igaühele. Ei sobi ka igale ajakirjanikule. Kuigi ajakirjanikutöö on olnud läbi aegade keskmisest stressirohkem ja konkurentsitihedam, on veebimõõdikud keeranud sellele pingele ja võistluslikkusele veelgi vinti peale. Jooksev edetabel kolleegide töö paremusest ei ole pikaajaliselt motiveeriv. See paneb kahtlema omaenda valikus selle ameti kasuks, kuigi iga terve mõistusega inimene saab üsna üheselt aru, et auditooriumi silmis populaarne ei ole sama, mis ühiskondlikult tähtis. On väga palju sisukaid lugusid, mis ei pälvi rahva enamuse tähelepanu, kuid mõjutavad ühiskonnas mõjukat vähemust.

Keeruline on ette näha kõiki veebimõõdikute kui juhtimisinstrumendi kasutamisega kaasnevaid tagajärgi. See on ajakirjanikutöö suunajana liiga uus nähtus selleks, et oleks võimalik jälgida pikaajalisi mõjusid. Võib ennustada, et ühe tagajärjena hakkab lähiaastatel vahetuma ajakirjanike koosseis – maailma­parandajate asemel jääb ameti juurde üha rohkem „tippsportlasi“. Olen üsna kindel, et üheplaaniline mõõdikukultuur ei võimalda mitmekesist aja­kirjanikkonda, mida on vaja arvamuste ja vaadete paljususe tagamiseks ka ajakirjanduse sisus. Samuti võib ennustada, et mõõdikukultuuri süvenemisega kuivab kokku ajakirjanikkonnas akumu­leerunud taustateadmus protsesside tagamaade, pikaajalise arengu ja ava­likkuses tegutsevate isikute arenguloo ja motiivide kohta. Pika mäluga maratonijooksjate asemele tulevad kiirelt käivituvad, aga ka kiirelt läbi põlevad sprinterid. Ja ka sellest sõltub, millist sisu pakub ajakirjandus lugejale.

Veebimõõdikud on kahtlemata mugav viis suunata ajakirjanikke tegema vaid „kasulikku“ tööd. Kuid tahtes olla mõõdikuid kasutav ja seeläbi andme­pädev meediamaja, ei tohi unustada andmepädevuse tähtsat külge – oskust kasutatavaid mõõdikuid kriitiliselt hinnata. Lugeja tähelepanu kvantifitseerimine on väga ühekülgne mõõdik, head tööd ja ajakirjanikutöö tulemuslikkust saab määrata muudel alustel. Näiteks, kas nädala lõpuks on ette näidata ajakirjanik, kelle töö tulemusena algatati seadusemuudatus, keegi pääses ebaõiglasest karistusest või võeti ette ametkondlik sisekontroll, asjad hakkasid liikuma, hoiti ära kuritegu, päästeti loom, laps või päev.

Mida mõõdame, seda saame. Millist ajakirjandust me tahame?