Huvitavad ajad ajakirjanduses

Ajaleht poliitilise võitlusvahendina toob meediavabaduse seisukohalt küsitavaid tagajärgi.

RAGNE KÕUTS-KLEMM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Selle veeru kirjutan Postimehe pärast. Olen jälginud arvamuslugusid, mis seal ilmuvad ja hoidnud silma peal toimetuse koosseisude vahetumisel. Kas Postimees teeb revolutsiooni Eesti ajakirjanduses? Või peab lehe suundumus hoopis murelikuks tegema?

Taasiseseisvunud Eestis on ajakirjandus püüdnud juhinduda tasakaalustatuse ja erapooletuse põhimõtetest. Eesmärk on olnud olla toimuva vahendaja ja arvamuste vaba turuplats. See on olnud pragmaatiline valik. Turg on väike ega suuda ülal pidada iga erakonna maailmavaadet kandvat meediakanalit. Päeva- ja nädalalehed on panustanud võimalikult laiale lugejaskonnale, s.t üld­auditooriumile. See on taganud piisava lugejaskonna ning seeläbi ka majandusliku toimetuleku. Ajalehed on püüdnud anda arvamusplatsil sõna väga erinevate seisukohtade ja maailmavaadetega arvajatele. Selline rollivalik on eeldanud, et ei ajakirjanikud ega arvamustoimetajad ole poliitiliselt angažeeritud.

Viimasel kolmekümnel aastal on Eestis ajakirjanike tsunftis teravalt jälgitud, et ükski ajakirjanik ei muutuks ühe või teise erakonna häälekandjaks. Iga juhtumi puhul, kus ajakirjanik on liikunud poliitikasse või poliitikas kätt harjutanud isik on hakanud ajakirjanikuks, on olnud avalikkuses ja veelgi rohkem kuluaarides tõsine sõnavahetus. Meenutame nt Enn Eesmaa, Marko Mihkelsoni, Heimar Lengi, Tiit Sinissaare, Marianne Mikko või Lauri Hussari rollivahetusega kaasnenud debatte. See nimede loend ei ole ammendav.

Sajandi eest oli Postimees Jaan Tõnissoni käes ennekõike poliitiline võitlusvahend. Kas sama kord teeks head ka nüüd?

Rahvusarhiiv / Fotis

Ajakirjanik, kellel kahtlustakse olevat või kellel on poliitilised seosed, sildistatakse sülekoeraks ja tema sõltumatusse või tasakaalustatud maailmapilti ei usuta. Eelkõige ei usalda neid lugejad, isegi kui ajakirjaniku tööle ei ole midagi ette heita. Nagu käibetõde sedastab – tööprotsessid mitte ainult ei pea olema puhtad, vaid peavad ka paistma puhtad. Nii eetikakoodeksis kui ka huvide konflikti vältimise juhendis on ajakirjanikule sõnastatud soovitus hoiduda kajastamast teemasid, millega ollakse liiga tugevalt seotud.

Maailmavaade on igal ajakirjanikul. Mõne juhtumi puhul tuleb hoiak selgemalt esile. Näiteks on Taavi Eilat leidnud oma TÜs kaitstud uurimistöös, et juba Silvergate’i puhul olid ajakirjanikud loobumas klassikalisest pelga vahendaja positsioonist ning võtsid sündmuse suhtes selge poliitilise hoiaku. Viimase aja suundumused panevad aga arvama, et Postimees teeb revolutsiooni ajakirjanduse olemuse tõlgendamises. Postimehe avalikkusse paistvalt palgelt on näha kaks suundumust. Ühte neist pean uuenduslikumaks, teist ajaloo varakambritest välja kraamitud tendentsiks. Postimehe ajakirjanduslik innovatsioon edendab ekspertajakirjandust, minevikust pärit hoiak omistab ajakirjandusele poliitilise võitlusvahendi rolli. Kirjutan mõne sõnaga mõlemast suundumusest.

Ekspertajakirjandus ilmneb kõige selgemalt Postimehe „Fookuse“ rubriigis, mille toimetajateks on selle algusaegadest peale kutsutud valdkonnas sügavamaid teadmisi omavaid eksperte – olgu siis hariduses haridusteadlane, julgeolekuvaldkonnas pikaajalise kogemusega julgeolekuametnik jne. Sellisel ajakirjandusel on oma selge nišš. See lähtub eeldusest, et üha komplekssemat maailma peavad aitama seletada sellised vahendajad, kellel on ühes või teises valdkonnas sügavad teadmised. Kui varustada ekspert ajakirjaniku oskusega väljenduda keerulisest lihtsalt ja arusaadavalt, on lugejal sellisest ajakirjandusest ainult võita. Kui aga ekspert ei oska ajakirjaniku moodi mõelda – tajuda, mida lugeja ei tea ja millised mõisted on lugejale keerulised ja vajaksid ümbersõnastamist, siis ei ole ka tema kirjutatud või vahendatud lood mõistetavad ning nende lugemisest loobutakse. Küllap Postimehe analüütikud analüüsivad põhjalikult „Fookuses“ ilmunud lugude veebiliikluse andmeid ning hindavad selle alusel, kas on jõutud eesmärgile või mitte.

Teine Postimehes avalduv suundumus on aga küsitavamate tagajärgedega. Viimase aja valikud personalipoliitikas paistavad avalikkusele kui ühe kindla poliitilise maailmavaate eelistamine. Või millele osutab Postimehe arvamustoimetuse koosseis, kuhu on koondunud mitu ühe erakonna taustaga toimetajat? Ma ei usu võimalikkusesse vahetada päevapealt maailmavaadet või et ajakirjanikuna saab asuda tegutsema puhtalt lehelt. Kuigi käibib kujutlus lugejast ja tema „haugi mälust“, siis poliitiline kuvand ei jäta ametit vahetanud uut toimetuse liiget ka tema uues rollis. Lugeja hindab selle alusel kogu väljaande suunitlust.

Arvamustoimetuse ülesanne on olnud meie ajakirjanduskäsitluse juures arvamuste mitmekesisuse võimaldamine. Esmalt, et võimalikult erinevad arvamused oleksid demokraatia toimimiseks avalikkuses olemas, ja teiseks, et lugeja saaks otsustada, milliseid nende hulgast eelistada. Väga huvitav oleks teada, millised on selge poliitilise taustaga toimetajate sisulised valikud arvamuslugusid tellides ja avaldamisotsuseid tehes. Nende enda arvamuslood ei jäta kahtlustki tugevas rahvuskonservatiivse vaate esil olekus.

Ennustan, et selline revolutsioon Postimehes ei jää märkamata ka pressivabaduse indeksite koostajatele ning järgmises pressivabaduse edetabelis on Eesti taas mõne astme allapoole langenud. Et väärida vaba ajakirjandusega riigi nimetust, on vaja tagada arvamuste mitmekesisus. Tagada see, et ebasobivate arvamuste teed avalikkusesse ei tõkestaks toimetuse valik või mõni muu ajakirjanduslik sekkumisviis. Praegu aga jääb mitmekesise arvamusplatsi hoidmise ülesanne Delfi Meedia, Õhtulehe ja ERRi kanda. Kuidas aga tagada, et tasakaalustamiseks ei kalduks nood hoopis teise äärmusesse? Huvitavad ajad on ajakirjanduses.

Ajakirjandussotsioloogia kaasprofessor Ragne Kõuts-Klemm on Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi juhataja.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht