Retk Filipiinide mägikülla viimase mambabatok’i juurde

OSKAR POLL

Kui mullu oktoobris Filipiinidele lennupiletid ostsin, teadsin kohe, et tahan külastada mägedes asuvat väikest Buscalani küla. Seda põhjusel, et seal elab ja tätoveerib maailma vanim ja ka viimaseks mambabatok’iks kutsutud 106aastane Whang-Od Oggay. Ta oli õppinud tätoveerimiskunsti oma isa käest ning on alates 15. eluaastast tätoveerinud kohalikke Kalinga sõdalasi ja naisi. Maailmakuulsaks sai ta 2009. aastal, kui Ameerika antropoloogi Lars Krutaki 2007. aastal filmitud Filipiinide osa sarjast „Tattoo hunter“ jõudis teleekraanidele. Praeguseks on temast kirjutatud paljudes uudistekanalites, blogides ning 2023. aasta aprillis oli ta Filipiinide Vogue’i kaanetäht. Kui 2007. aastal oli Whang-Od ainus traditsiooniline tätoveerija ning kardeti, et see kunstivorm sureb koos temaga välja, siis nüüdseks on tätoveerimise ära õppinud mitmed temaga vereliini pidi seotud naised, kuna nõudlus tätoveeringute järele on sealkandis igal aastal seiklevate turistide tõttu meeletult kasvanud.

Kalinga ajaloos oli tätoveerimine tihedalt seotud peajahi kombega, mida praktiseeriti peamiselt endale prestiiži ja tuntuse võitmiseks.¹ Tätoveerimisseanss oli lahingutest tagasi tulnud sõdalasele tähtis hetk, märkides täielikku ärapööramist lapsepõlvest ja noorukieast. Sõdalasel, kes oli lasknud teha endale tätoveeringud, oli ühiskonnas nii religioosne kui ka poliitiline võim. Samuti tunnistasid naiste tätoveeringud täielikku initsiatsiooni.² Kogukonnas oli tätoveeringukunstnik ainus isik, kelle valus tätoveerimisrituaal transformeeris poisid meesteks ning tüdrukud naisteks.³ Usuti, et noored mehed ja naised muutuvad tätoveerimise kaudu ilusamaks. Ilma tätoveeringuteta inimesi nähti nõrkadena ja teiste jaoks halva endena. Tätoveerimiskombeid hakati Filipiinidel välja juurima juba XVI sajandil Hispaania kolonisatsiooni ajal. Kalinga rahvale tuli viimane elumuutev otsus 1960. aastatel, kui valitsus ja kirik keelasid tätoveerimise ning peajahi kombe. See põhjustas Kalinga ühiskonnas tätoveeringute tähtsuse kadumise.⁴

Teekond

Kuna Buscalani küla asub mägedes (tänu millele on seal püsinud paljud traditsioonid, mida mujal Filipiinidel enam ei esine), siis sinna iseseisvalt minek on raske ettevõtmine. Alustasime oma seiklust jõululaupäeva õhtul kell kaheksa üheteisttunnise ööbussi sõiduga Filipiinide pealinnast Manilast Bontocisse, kus kohtasime ühte brasiillast, kes reisis sama eesmärgiga. Kuigi Buscalani külastamise võimalused on praegu paremad kui Lars Krutaki retke ajal, on ikkagi tegemist pika teekonnaga. Kui hommikul kella seitsme ajal Bontocisse jõudsime, öeldi meile, et kuna on pühad, siis transport linnast välja ei toimi. Muidugi oli jutt mõeldud selleks, et palkaksime kohaliku juhi, kes meid suurema summa eest ära viiks. Kohe oligi üks rikšajuht nõus meid 4000 peeso (umbes 65 euro) eest kohale sõidutama. Hinda kuuldes otsustasime linna peal teisi võimalusi otsida. Ei läinudki kaua, kui leidsime ühest kõrvaltänavast väikese poe ees seisva bussi, mis pidi väljuma Buscalani kell üheksa, pilet maksis 150 peesot (umbes 2,5 eurot) inimese kohta. Pärast mitut poe ees joodud kohvi oli aeg bussi minna ja algas sõit küla poole mööda käänulist teed, kus iga natukese aja tagant on silt: „Ettevaatust! Varinguoht!“. Kuna Buscalanini välja ühissõiduk ei lähe, siis tuleb Bugnays maha minna ja jätkata sõitu (ilma kiivrita, kottidega) mootorratta tagaistmel istudes, kusjuures mootorrattaid juhivad poisikesed.

Ka see ei ole veel kõik: pärast mootorrattasõitu on aeg kohtuda oma giidiga. Ilma giidita turiste külla ei lasta. Kuna planeerisime Buscalani mineku jõulude aegu ega olnud kindlad, kas see on võimalik, siis olin varem meie giidi Remyga Facebookis ühendust võtnud ja nii ootas ta meid turistide infopunktis. Esmase tutvumise järel alustasime jalgsi küla poole väikest 30minutilist teekonda, mis oli küll lühike, aga koosnes orgu laskumisest ja taas üles ronimisest ning võttis lõõmava päikese all kiirelt higistama ja hingeldama.

Külas liikusime oma giidi sabas ja ta juhatas meid kodumajutusse. Teel nägime külaelu. Külaelanikud vestlesid ja tegid oma toimetusi majade vahel kitsastel tänavatel, mis olid mõeldud nii kõndimiseks kui ka vee äravooluks. Uued valminud ja kerkivad majad ja ka uus korvpalliväljak külakiriku läheduses näitasid, et tänu turismile on küla heal järjel. Kuna tegemist oli jõuluajaga ja Filipiinid on katoliiklik riik, kõlasid kirikust terve päeva kristlikud jõululaulud. Meeste seas hakkas silma momma – beetlipähklist saadava narkootilise massi närimine ja sülitamine. See komme on levinud ka mujal Kagu-Aasias, kuid Filipiinidel kohtab seda ainult mägikülades.

Kuna ööbussis ei saanud korralikult magada ja väljas sadas vihma, siis puhkasime paar tundi, jõime kohvi ning ootasime Remy tagasitulekut, et saaksime tätoveerima hakata.

Tätoveerimine

Tätoveeringu saab valida ainult etteantud kavanditest. Võimalus on valida nn traditsiooniliste või siis tänapäevastatud motiivide vahel. Tänapäevaste motiivide seas võis leida ka paar nn Pinteresti tätoveerinut, näiteks G>ehk „God is higher than the highs and lows“. Valisin traditsioonilistest motiividest oma õlavarrele maonaha tätoveeringu, mis uskumuse kohaselt kaitseb füüsiliste ja vaimsete ohtude eest. Kavandi joonistamiseks kasutatakse kuivatatud rohtu, mis on väänatud vajaminevaks pikkuseks. Seejärel kastetakse see kookospähklist kaussi tindi sisse, mis on tehtud söe ja vee segust ja kantakse valitud kujutis joon joone haaval kehale. Üllatusena tuli asjaolu, et Remy ise hakkas minu tätoveeringut tegema. Üllatusena sellepärast, et tätoveerimiskunsti õpetati ainult vereliini pidi, seega tuli välja, et ka Remy on Whang-Odi sugulane. Ta ise naeris selle peale, et „me kõik oleme siin külas nõbud“. Praeguseks on külas umbes paarkümmend noort naist tätoveerimise ära õppinud.

Enne tätoveerimist sõin kiiresti taldriku­täie riisi, et kõhus oleks ka midagi muud peale kohvi. Kuna tätoveerimine toimub bambusoksaga, millest on läbi pandud pomelipuu okas, ja mida tätoveerimiseks toksitakse teise pulgaga, siis on kogu protsess verine ja vaevarikas nii tätoveerijale kui ka tätoveeritavale. Kokku võttis mu maonaha tätoveering umbes viis tundi, nii et lõpetasime pimedas enne kella kaheksat õhtul. Huvitav oli jälgida traditsioonilise tätoveerimise kohanemist tänapäeva hügieenistandarditega – Remy oli käes kummikinnas, mida ta kasutas nõela tindiga kastmiseks. Pärast tätoveeringu lõpetamist anti bambusoks nõelaga minu kätte, kuna Whang-Od pidi mind järgmise päeva hommikul tätoveerima sama nõelaga. Brasiillane oli oma tätoveeringu vahepeal juba kätte saanud, mistõttu olid nad maja peremehega köögis juba õlled avanud, ning kitarrimuusika – kõlas nii kantrit kui ka jõululaule – kostis mägede vahel magamaminekuni.

Järgmine hommik algas rahulikult, istusime, kohvitass käes, ja vaatasime rõdult ümbritsevaid mägesid ja külaelu. Lapsed, koerad ja kanad jooksid läbisegi nii majade vahel kui ka rõdult näha olevatel riisiterrassidel. Kuna Buscalani asukoht raskendab kontakti loomist maailmaga ja mobiililevi ei ole kiita, kasutatakse omavahel rääkimiseks raadiosaatjaid, mistõttu oli pidevalt kuulda raadiosaatjate kasutamist ja sahinat. Enne asjade pakkimist sai brasiillane veel ühe tätoveeringu Remy ja tema õpilase (kes paistis olevat umbes 13aastane) käest ning seejärel tasusime arved.

Viimane mambabatok

Pärast seda võtsime oma kotid ja suundusime Whang-Odi juurde. Kell oli üheksa hommikul, aga juba oli järjekorras üle 20 inimese. Kõik ootasid, et viimane mambabatok tätoveeriks kehale oma signatuurtätoveeringu, milleks on kolm täppi, mis sümboliseerivad teda ja tema kaht esimest õpilast, kellele ta oma teadmised edasi oli andnud. Tänu sellele, et olime koos giidiga ja Remy oli varem meie tuleku kokku leppinud, ei pidanudki me järjekorras ootama. Brasiillane sai oma tätoveeringu esimesena. Ta tunnistas naerdes, et see oli palju valusam kui Remy tehtud tätoveering.

Siis oli järg minu käes. Hetk, mida ma olin oodanud sellest ajast saati, kui nägin teismeeas esimest korda Lars Krutaki saadet. Enne tätoveerimise alustamist märkas Whang-Od minu eemal seisvat elukaaslast ning küsis, kas see on mu naine. Mulle tõlgiti ja vastasin jaatavalt. Selle peale vihjas ta naerdes seksuaalvahekorrale, lükates tätoveerimiseks kasutatavat pulka edasi-tagasi läbi oma sõrmede. Pärast väikest nalja oli tätoveerimishetk käes. Kõigepealt tegi ta tindiga mu käele kolm täppi, ulatasin oma okkaga bambusoksa ja seejärel asus ta tätoveerima. Kokku võttis see kõik ilmselt alla viie minuti. Lõpetuseks tänasin, ulatasin tehtud töö eest raha ja tegin temaga koos mälestuseks pilti.

Võtsime seina äärest oma asjad ja alustasime teekonda tagasi Bontocisse. Vaatasin viimast korda veel tagasi, juba oli mambabatokʼi ees järgmine klient. Whang-Od on öelnud, et ta tätoveerib nii kaua kaugelt tulnud külalisi, kuni ta silmad suudavad näha.⁵ Järgnesime taas Remyle ning tee viis meid juba tuttavasse orgu ja seejärel tagasi üles turismipunkti juurde. Ütlesime Remyle hüvasti ning viimasena jäi veel silma teeäärne kuldne Whang-Odi kuju, mis annab aimu tema tähtsusest külale.

Kuigi Kalinga tätoveeringud on kaotanud oma traditsioonilise tähenduse ja eesmärgid, on need tänu turismile taas õitsele puhkenud. Kui Lars Krutaki külastuse ajal oli Whang-Od viimane mambabatok ja kardeti, et tätoveerimise kunst sureb koos temaga välja, siis nüüd seda ohtu enam ei ole. Whang-Od võib küll olla viimane mambabatok, kes tätoveeris peakütte, kuid tätoveerimistraditsiooni kannab edasi järgmine põlvkond, kes tänu õpitud kunstile suudab mägedes elatist teenida ja sellega toetada kohalikku elu. Samuti on tänu Whang-Odi kultusele hakatud Filipiinide kultuuris ja ajaloos rohkem tähelepanu pöörama tätoveerimisele, mis omakorda võimaldab naasta koloniseerimiseelse kultuuri juurde, et siduda end taas oma juurtega.

1 Lars Krutak, The Last Kalinga Tattoo Artist of the Philippines. – Lars Krutak, Tattoo Anthropologist 30. V 2013.

2 Analyn Ikin V. Salvador-Amores, Batek: Traditional Tattoos and Identities in Contemporary Kalinga, North Luzon Philippines. – Humanities Diliman 2002, 3(1), lk 105–142.

3 Lars Krutak, The Last Kalinga Tattoo Artist of the Philippines. – Lars Krutak. Tattoo Anthropologist 30. V 2013.

4 Analyn Ikin V. Salvador-Amores, Batek: Traditional Tattoos and Identities in Contemporary Kalinga, North Luzon Philippines. – Humanities Diliman 2002, 3(1), lk 105–142.

5 Audrey Carpio, Meet the 106-Year-Old Woman Keeping an Ancient Filipino Tattooing Tradition Alive. – Vogue 7. IV 2023.