Suvi läbi, püksis käbi

TAMBET KAUGEMA

Minu kodumaja vastas pargis pesitseb sõge rähn. Selle asemel et normaalse linnu kombel puid toksida, peksab tema nokaga tänavavalgusti metallist kuplit. Aknaid või terrassiust pole tarvis lahti tehagi, niigi kostab metalne tümin tuppa ära. Ta aktiveerub just kevaditi, mistõttu julgen ornitoloogiakauge inimesena üksnes oletada, et seda isasrähni – vaid isased saavad olla nii lollilt järjekindlad – kannustab soov tõestada pargis pesitsevatele emasrähnidele, et just tema on Liivimaa parim ratsutaja ja ainult temaga tasub asju ajada. Ent rütmitaju on sel rähnil hea: kui peaksin kunagi bändi tegema (arvestades minu kidurat muusikaannet, pole see küll kuigi tõenäoline, aga kui see peaks siiski sündima, võiks bänd kanda nime Frankie Goes to Munalaskme), siis ilmselt tasub võtta see rähn sinna taldrikuid mängima – trumme ei saa talle usaldada, ta peksaks need nokaga kohe puruks.

Enam-vähem sellise loo oleksin rääkinud Endla teatri suveteemalise dokumentaallavastuse „25° C ja päike“ (lavastaja Laura Jaanhold, esietendus 1. IV Küünis) lavastusdramaturgile Paul Piigile (Kinoteater), kui oleksin juhuse tahtel sattunud lavastuse tarvis intervjueeritute valimisse. Paraku ei sattunud, ehkki oleksin võinud, sest selle rähniloo puhul on mitu eeldust täidetud. Kas või see, et sõgeda rähni tümistamine jääb kevadesse, aega, kui kõik (meie kliimas tegelikult küll kolm-neli elamisväärset kuud) tundub olevat veel ees ja armastatud suvi kohe haardeulatuses. Kevad on suve eelroog. Ja kui eeldada, et minu ornitoloogiline oletus trummeldava rähni tegutsemismotiivide osas peab paika, siis eks ole kevadel ja suvel tavapärasest rohkem liikvel romantilisi tundeid, iha ja soovi kellegagi koos sõnajalaõit otsida. Neist teemadest on juttu ka lavastuses.

Mida on meil praeguses nukraks kiskuvas olukorras, kui otsakorral suvi teeb oma viimaseid hingetõmbeid, lavastusest „25° C ja päike“ õppida ja talveks hoidisena keldririiulile panna? Ja isegi kui ilmatarkadel peaks õigus olema, et tänavu tuleb mõnusalt pikk vananaistesuvi, ei tee see olemist kuigi­võrd paremaks, sest varem või hiljem saab see ilu ja toredus ikkagi otsa. Muidugi on see lavastus – vaatamata dokumentaalžanrist justkui õhkuvale tõsidusele – lõbus nauditav meele­lahutus. Nagu lavastaja Laura Jaanhold kavalehel ütleb, võiks see lavastus oma helguses mõjuda nagu massaaž: vaatad ära ning pärast on pehme ja puhanud tunne. Ka võrdlus spaakülastusega, mis Pärnu puhul eriti asjakohane, tundub sobilik. Kuid selle kõrval ei saa mööda tõdemusest, et see kimbuke suvepilte, mis on kokku kogutud inimeste juttudest-mälestustest, aitab mõtestada ja aru saada, mida suvi eestlastele tähendab. Samuti on enam kui kindel, et ennekõike on see lavastus igatsusest. Isegi kui näitlejad sebivad laval oma suveasju teha, mäkerdavad päevituskreemiga ja hullavad niisama, tiksub vaatajatel ikka kuklas teadmine, et meie laiuskraadil igavest suve ei ole. Küllap on paljud märganud, kuidas see nukrusega segatud tunne hakkab varsti pärast jaanipäeva hinge pugema.

Tegijate intrigeerivaim mõttekäik, mida küll laval otseselt ei kuule, seisneb selles, et just nelja meil valitseva aastaaja (kolm neist on paras piin), aga küllap ka tolle pideva igatsuse tõttu suve järele on eestlastest kujunenud eksistentsialistid ja fatalistid ning väikest viisi filosoofid. Kannatused ja ootus panevad mõttetegevuse tööle ning õpetavad hetke püüdma. Nagu loodetavasti ka seda, et suve ei tohi kulutada arutule rapsimisele, mis niikuinii ei päästa kriipiva kiirusega läheneva külma ja vihma käest, vaid kindlasti tuleb leida aega ka võrkkiiges lesimiseks ja pilvede vahtimiseks.