Valus vaikelu

TAMBET KAUGEMA

Vatikani alati rahvarohkes Sixtuse kabelis töötab range lõuajoone ja hoolikalt kammitud vuntsidega turvamees, kellele on tema kolleegidega võrreldes usaldatud rohkem kohustusi. Iga seitsme-kaheksa minuti tagant astub ta mikrofoni juurde ja lausub kašpirovskilikult¹ sisendava häälega: „Silence!“ Ning pärast kandvat pausi: „No photos! No video!“ Kui õnnestuks see vaikust nõudev ja fotosid-videoid keelav sõnavõtt salvestada ning miksida Depeche Mode’i looga „Enjoy the Silence“, kujuneks sellest kindlasti raadiojaamade üks selle suve hitte.

Omamoodi vaikelu valitseb tänavu ka suveteatris. Kaugeltki küll mitte mahu mõttes: mängitakse ligi 150 lavastust, millest peaaegu poolsada on uuslavastused ehk jõudnud või jõudmas esietenduseni sel suvel. Eelmise suve rohkem kui 80 uuslavastusega võrreldes on seda tõesti vähem, ent juba aastaid olen pooldanud leninlikku põhimõtet „pigem vähem, aga paremini“. Kirsten Simmo Eesti Teatri Agentuurist on põhjendanud seda kohatist kahanemist asjaoluga, et kurjast viirusest tingitud piirangute ajal teatritel-truppidel tööd aina kuhjusid ja pääsesid siis mullu suvel paisu tagant korraga välja. „Nüüd aga on teatrid võtnud pragmaatilisema joone ja mängitakse hea meelega juba läinud suvel esietendunud lavastusi,“ selgitab ta.² Küllap nii see ongi. Näiteks Tartu Uus teater, kelle „Serafima + Bogdan“ tõi Ivar Põllule märtsis lavastajaauhinna, mängib seda lavastust Peipsi ääres menukalt selgi suvel ja midagi uut suuremat ei ole seekord ette võtnud.

Milles siis asi? Olukorras, kui pool teatrisuve hakkab kohe-kohe mööda saama ja teise poole plaanid on samuti avalikud, tuleb öelda, et see vaikus ei ole küll kõrvulukustav, kuid midagi meeliülendavat kostab harva – kuulata kuhupoole tahes, ette või taha. Mõistagi tuleb endale aru anda, et suveteater on isevärki nähtus, mille puhul kunstilised eesmärgid ei pruugi kapata etendamispaika esimesel kaarikul. Eesmärk võib olla hoopiski meelt lahutada, jagada kultuuriloolist vaimuvara, meelitada inimesi põnevatesse ja tähenduslikesse kohtadesse ning seeläbi seal elu käima tõmmata, ent kindlasti ei ole vähetähtis ka teenida teatrile lisaraha ja anda selleks võimalus näitlejatelegi, kes molutaksid suve muidu niisama maha. Eks võimalikke põhjusi, miks suvel teatrit teha, leia veelgi, kuid tänavu paistab puudus olevat põnevatest materjalidest ja ootamatutest vormidest, kuhu see materjal valada.

Teatriturundajad on püüdnud tänavust maha müüa kui kangelaste suve. Eks ta seda ongi. Ühes rivis kappavad siin Ugala „Kolm musketäri“, Rakvere teatri „Robin Hood“, Karakteri „Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas“ ning mingi kandi pealt ka Kesk-Eesti teatritrupi „Ai, velled …“, ehkki viimase vastukajas on rõhutatud, et Hirmsast Antsust ja teistest metsavendadest pole seal püütud teha üheplaanilisi kangelaslikke vabadusvõitlejaid. Vaprusest, usust ja armastusest räägitakse siiski tolleski lavaloos. Kahtlemata on need lavastused, mis annavad kambas koos sellele teatrisuvele näo ja aitavad seda meelde jätta, kuid kunstilistesse sügavustesse sukeldumine pole olnud nende puhul peamine eesmärk. Tallinna Linnateatri „Kalaranna 28“ pani ennast õige mitmel põhjusel ootama, kuid neist on realiseerunud vaid köitev ruumiloome Patarei merekindluse õuel. Kui Endla teatri keset kevadet esietendunud „Suvitajad“, kas või pealkirja tõttu, suvelavastuseks arvata, siis omas värvikas napakuses on tegemist õnnestumisega. EMTA lavakunstikooli ja Theatrumi „Stalker“ väärib kiitust põneva materjalivaliku eest, ent on jäänud kahjuks Tarkovski filmi kaksikvennaks. Kui nüüd suunata oma selgeltnägijapilk veel esietendumata lavastustele, siis head-paremat julgen loota R.A.A.A.Mi lavastusest „Diktaator, naljamees ja liiderdaja“ ning Ekspeditsiooni ja Von Krahli teatri tükist „Ainult jõed voolavad vabalt“ – nõudlikumasse vaatajasse süstivad usku just lavastajad. Mine tea, võib-olla tuleb mõni õnnestumine veel. Aga nii või teisiti on tänavuse lahjapoolse teatrisuve peamine päästja praegu Rakveres mürtsuv festival „Baltoscandal“, kus näidatakse etenduskunste, mis on nagu Juhan Liivi luule, mida iga päev ei kuule.

1 Venemaa psühhoterapeut Anatoli Kašpirovski sai tuntuks 1989. aastal NSV Liidu Kesktelevisioonis edastatud teleraviseanssidega.

2 Gerli Nõmm, Eesti teatrid toovad lavale 150 suve­lavastust. – ERRi kultuuriportaal 14. VI 2022.