Munalömastamiskuu

LEA LARIN

Oleme teaduseusku, Eesti Teadusbaromeetri uuringu järgi usaldab teadlasi 78 protsenti elanikest. Samuti peab enamik eestlastest teadlasi ekspertideks. (See uuring tehti küll mõne aja eest 2020. aastal.) Oleme uhked, kui „meie teadlased toovad Euroopast suuri grandirahasid“, oleme uhked, kui „meie teadlaste“ asutatud kõrgtehnoloogiliste iduettevõtete innovatsioon lööb laineid üle maailma.

Hea, et meil on piisavalt humanitaare, sest kust muidu võtta tehisaru arendamiseks vajalikud eestikeelsed tekstimassiivid; tore, et meil on töökad sotsioloogid, sest kõiksuguseid arvamusküsitluste tulemusi neelame ahnelt.

Kuid see kõik lõpeb niipea, kui teadlane, va sinder, kipub sõna võtma eluslooduse kaitseks, häälitsema linnu­poja kombel metsatööstusele ebasobival ajal või, mis veelgi hullem, ajama elurikkuse säilitamise joru ja põlevkivitööstuse vastalist juttu – siis on kõik, imelise kiirusega kaob austus teaduse ja teadlaskonna vastu, hopsti! hüppavad põõsast kasulikud idioodid ja kõrgepalgalised suhtekorraldajad, kes nõuavad uuringutulemusi, mis tõestaksid, et oleme elusloodust pelga ressursina käsitledes seda (varsti juba pöördumatult) kahjustanud.

Mis elupaikade killustumine, mis tume ökoloogia, mis väljasuremislaine, mis kriis, sellest jutust meile aitab! Tooge tõendid! Kus on andmed, kus on uuringud? (Muidugi, kui ilmneb, et uuringud on tehtud, saab alati öelda, et need on lünklikud, vananenud, kallutatud või et neid tõlgendatakse valel viisil.)

Aga kui pööraks äsja alanud looduskaitsekuul kõik korraks pea peale ja püüaksime mõelda vastupidiselt inimlikule ahnusele? Looduskaitsekuu, olgu vahemärkusena öeldud, algas kehvasti, sest kliimaminister Kristen Michal andis VKGle uue põlevkivikaevanduse rajamiseks loa.

Kahjuks on looduskaitsekuu ühteaegu ka munalömastamiskuu. Aastaid on vaieldud ja võideldud kevadise raierahu eest. RMK peab raierahu 15. aprillist kuni 30. juunini, aga linnud sellest ei küsi, pesitsevad märtsist augustini siis, kui nemad tahavad. Ornitoloogide hinnangul kaob Eestis igal aastal 43 000 kuni 59 000 metsas pesitsevat linnupaari, linnustik on viimase 30 aastaga kolmandiku võrra vähenenud. Peamiseks põhjuseks elupaikade kadu. Ei pea olema maailmatasemel ornitoloog mõistmaks, et pesapuu maharaiumisel munad purunevad ja linnupojad hukkuvad, ometi põrkavad raierahu pikendamise katsed vastu eitusemüüri: tõestage, et just metsa raiumine lindude arvukust vähendab, kus on vastavad uuringud?

Kui pööraks õige vaidlusküsimuse teisipidi ja paneks metsatööstusele kohustuse tõestada, et (lage)raied linde ei kahjusta, et vanade metsade osakaalu vähenemine, ökosüsteemide hävimine ja sobivate elupaikade kadu ei mõjuta lindude arvukust?

Samamoodi võiks mõistmise märgiks ja austusavaldusena loodusele pikksilma tagurpidi pöörata meedia. Pealkirjade nagu „Keskkonnaamet: hanekahjudest on sel aastal teada andnud juba üle 50 kahjusaaja, kindlasti lisandub neid lähinädalatel veelgi“ asemel võiks kas või mõtteharjutusena sõnastada pealkirja teisest vaate­nurgast: „Kasuahned põllumehed peletavad taas hanesid neile aegade algusest omasest rännuteest kõrvale“. Kujutan ette, kuidas põllupidajad seda lugedes vihastavad.

Jah, kõik tahavad nautida puutumata loodust, hingata puhast õhku, aeg-ajalt linnulaulu üle rõõmustada (sobival ajal, siis kui see ei sega), kuid kõik selle, mis naudingu tagab, elurikkuse kogu oma võrratuses, tahaksid lükata kusagile kaugele silma alt ära, kasumliku majandustsooni kõrvale jäetud kompostihunnikusse.

Lõpetuseks viktoriiniküsimus: kes on suur-punalamesklane, õrn ümarlehik ja naaskelkulbik? Need on vaid mõned kümnetest Eesti metsades hävitatud liikidest.