Poisid ja tüdrukud

HANNA LINDA KORP

Eelmisel reedel avati Eesti Kirjanike Liidu suure juubeli puhul kirjandusmuuseumi otsaseinal näitus Tartu noorest kirjarahvast. Alar Madissoni fotoakendel naeratavad siin tegutsevad või tegutsenud luuletajad, prosaistid, kirjanduskriitikud ja -uurijad, tõlkijad, toimetajad ja kultuurikorraldajad vanuses 23–38 eluaastat. Näitus sai tõeliselt tore ja elurõõmus ning tuleb olla tänulik, et noori autoreid kõrgemal tasandil märgatakse ja tunnustatakse.

Näituse tarvis pildistatavaid otsides torkas mulle paljude põnevate tendentside seas silma üks ehmatav suundumus: noored autorid on peamiselt naised! Tõtt-öelda võib sama täheldada ka noorte kirjanduses üldisemalt: Värskes Rõhus ilmub numbri kohta keskmiselt 3–4 meesautori tekst või tõlge, EKLi noorte sellekevadises almanahhis „Grafomaania“ 30 noore osalenu hulgas on vaid 7 poissi. Ometigi ei saa ju öelda, et kirjandus on alati ainult naiste pärusmaa olnud: nii nõukogudeaegsete NAKide kui ka 1990ndatel ja nullindate alguses tegutsenud kirjandusrühmitustega olid seotud pigem mees- kui naisautorid. Mis ometi vahepeal juhtunud on? Kuhu küll kõik poisid jäid?

Jätan seekord kõrvale meeste ja naiste sotsiaalsete rollide ja stereotüüpidega seotud oletused ja otsin põhjust haridusstatistikast. Näiteks 2018. aasta PISA lugemistestist tuleb välja, et IX klassi lõpus on Eesti poiste tulemus lugemises 508 ja tüdrukutel 538 punkti. Vahe on seega 30 punkti ehk tervelt kolmveerand õppeaastat. On selgemast selgem, et ilma piisava lugemisoskuse ega -huvita ei hakka noor inimene ka kirjutama. Samuti on kõnekas 2021. aasta rahvaloendus, millest selgub, et mehed piirduvad põhiharidusega suurema tõenäosusega kui naised (vastavalt 16,1 ja 8,1%). Peale põhihariduse väljendub sooline hariduslik ebavõrdsus ka kõrghariduse tasandil: kui naistest omandab kõrghariduse pool, siis meestest vaid kolmandik. Ning oletada võib, et sellest kolmandikust – eeldusel, et kirjanduseni jõuavad ennekõike kõrgharidusega või ülikoolis õppivad inimesed – hakkab kirjutama vaid murdosake.

Ometigi sellist probleemi „suures“ kirjanduses ei ole. Otse vastupidi! Kirjandusajakirjades leidub hulganisti meeskirjanike tekste, 57% EKLi liikmetest on mehed ning meesautorid saavad institutsionaalselt tunnustatud kahtlemata palju rohkem kui naised. Kui vaadata viimaste aastate kultuurkapitali luulenominentide ja -laureaatide nimekirju, ei oskagi muud teha kui kehitada õlgu ja nõustuda Pille-Riin Larmiga: „Kas naised ei oska enam luuletada? Muidugi oskavad. Me lihtsalt ei kohta neid kuigivõrd Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule kategooria aastaauhindade laureaatide seas.“ Ent asi ei ole ainult auhindades, vaid ka retseptsioonis: paar aastat tagasi koostasin Keele ja Kirjanduse jaoks kriitikaülevaate, mille käigus selgus, et 68% 2017. ja 2018. aastal ilmunud arvustustest kirjutati meeskirjanike teoste kohta, ehkki naisautorid avaldavad peaaegu sama palju raamatuid kui mehed! Sama võib järeldada ka viimase 19 aasta jooksul ilmunud kriitikaülevaadete kohta: 71% artiklites viidatud autoritest (sh arvustajatest, teoreetikutest, kirjanikest, tõlgendajatest) on mehed. Niisiis, kuhu küll kõik naised jäid? Miks nende kirjutatut piisavalt ei auhinnata, ei arvustata, ei tsiteerita, ei uurita?

Ja mida sellest kõigest küll järeldada võib? Näib, et mõlema probleemi laiaulatuslikuks lahendamiseks on vaja süsteemselt sekkuda. Näiteks poiste lugemisoskuse parandamiseks võiks olla kasu sarnasest organisatsioonist nagu ainult tüdrukutele mõeldud tehnoloogiakool Unicorn Squad. Hinnangu- ja pingevaba keskkond aitaks lugemise ja kirjutamisega positiivseid seoseid luua. Naisautorite institutsionaalset tunnustamist toetaks aga sooteadlik lähenemine nii kirjandusžüriide kokkupanemisel kui ka nende töö korraldamisel. Ja olgu selge: ma ei räägi kvootide kehtestamisest, vaid ennekõike esindatusest.

Aga mida soovida saja-aastasele Eesti Kirjanike Liidule? Eks ikka palju õnne, pikka iga ning teravat ja tundlikku sotsiaalset närvi!

Katkend 30. IX kirjandusmuuseumis EKLi juubelile pühendatud päeval peetud ettekandest