Halvim kink on raamat

Võistlus viimase eestikeelse raamatu kirjastamisõiguse pärast algab 2025. aastal.

KAAREL TARAND

Ma ei ole juba paar nädalat ühtki raamatut ostnud ja südametunnistus on natuke must. Raamatupoodides käivad ju müügikampaaniad ja kirjastustele on aastalõpp parim müügiaeg. Raamatuid ostavad ka need, kes muul aja raamatuid koju ei soeta, jõulu eel aga siiski sundostu ära teevad, kuigi sageli mitte oma koju. Tõsi, ega uutele raamatutele kohe allahindlust tehta ja üldrahvaliku veendumuse järgi on nad liiga kallid. Eriarvamusel on ainult raamatute kirjutajad, kujundajad, toimetajad ja kirjastajad, kelle töö allahindlus raamatu hinna sisse on kirjutatud.

Olukord raamatuturul ei ole äri mõttes kiita. Sellest, kuidas läheb, andis kirjastaja Tauno Vahter ERRi kultuuriportaalis ka põhjaliku ülevaate, paigutades eestikeelse raamatuturu rahvaarvult meiega sarnaste ja samamoodi ellujäämise eest võitlevate rahvaste võrdluspilti¹. Vahteri lõppjäreldus on lihtne ja selge: „Kui kultuuritarbimise hinnad väikeriigis ebatavaliselt kõrgele tõusevad, hakkab sellest üha rohkem inimesi kõrvale jääma ning inimeste üldine kultuuripilt vaesub.“ Sama selge on, et olukorra muutmise hoovad ei ole turuosaliste, lugejate ega kirjutajate käes.

Riigi statistikaamet tuletas sel nädalal meelde, et detsembri lõpuni vältab mõneaastase vahega korraldatav suur, kümne tuhande vastajaga kultuuritarbimise uuring, mis „aitab muuta kultuuri inimestele kättesaadavamaks“, sest järgmisel suvel avaldatavad uuringu tulemused olevat kultuuripoliitika kujundamise aluseks ja annavad riigi kultuuri­strateegias nõutud mõõdetava näitaja – kultuurielus osalemise määra, mis peab 2030. aastaks jõudma vahepealse languse järel tagasi 80 protsendini.

Statistikaameti teate ridade vahelt võib lugeda, et eesmärgiks seatud vastajate arvu kokkusaamisega on probleeme ja seepärast reklaamin küsitlust siingi. Julgustan kõiki, kes veebiankeediga pihta saavad või kellele küsitleja helistab, küsimustele ausalt ja läbimõeldult vastama. On omajagu irooniat selles, et uuringu tellinud kultuuriministeeriumi uudisvoost küsitluse propagandat ei leia. Ju siis pole oluline ja eks küsitav olegi, kas saadud tulemustega midagi mõistlikku peale hakatakse, sest mõõdeti juba 2003. ja siis 2006. aastal, kuid poliitikas pole andmetele vaatamata muutusi saanud täheldada.

Raamatute kohta saab nende uuringute² tulemusel teada, et pool Eesti elanikkonnast ei ostnud aastas ühtki raamatut ning rohkem kui 20 raamatu ostuni aastas jõudis 3% elanikkonnast. Sama kurb oli pilt ka lugemise osas: 45% luges aastas kolm või vähem raamatut (nende seas kolmandik ei lugenud üldse). Kuid veendumus, et raamatud on kas üleliia või veidi liiga kallid, oli üldine nii lugejate kui ka mittelugejate seas (kokku 86%, eestlaste seas 89%) ning ainult 7% arvas, et raamatud on oma hinda väärt. See oli nii ajal, mil raamatud maksid praegusest kaks ja pool korda vähem.

Trükitööstuse andmed, mida kogub regulaarselt statistikaamet, ei anna alust loota, et nüüdsed küsitlustulemused võiksid osutada olukorra paranemisele. Veel vähem viitavad aegread mingi poliitikakujunduse olemasolule. Eestikeelsete raamatute ja brošüüride nimetuste aastane koguarv kõigub 20 aastat siin- ja sealpool 3000 nimetuse piiri, aga kogutiraaž on samal perioodil kahanenud poole võrra: oli kuus miljonit, nüüd kolm miljonit eksemplari.

Kõige rohkem on kahanenud kooliõpikute trükkimine. Juba seitse aastat trükitakse õpilase kohta aastas kuni kaks õpikut kunagise kümne asemel, sest õppematerjal on kolinud netti ja on seal tasuta saadaval. Silmatorkavalt hästi on vastu pidanud vaid lasteraamatud: neid trükitakse keskmiselt miljon aastas nagu sajandivahetuselgi. Kui aga toona andsid lasteraamatud viiendiku kogutiraažist, siis praegu moodustavad terve kolmandiku.

Mõtlemisainet on ses faktis kõvasti. Lastekirjanduse ja lugemise propageerimisel on Eestis aastaid head tööd tehtud, aga laps ise ei ole raamatu ostja. Talle tulevad raamatud sünnipäevaks, jõuluks ja muudel pidulikel puhkudel kingiks koju kätte. Veedan igal nädalal tunnikese mõnes raamatupoes, et olla kursis uudiskirjanduse ja ostueelistuste edetabeliga (viimane teeb tihtipeale kurvaks), aga harivaim on istuda lastekirjanduse osakonnas riiulite vahel ja kuulata, mida raamatuid valivad inimesed omavahel räägivad. Õige oleks öelda, kuidas nad piinlevad – ja eriti vanavanemad, kes küll teavad, et raamatu peab ostma, kuid kelle teadmised on värskema lastekirjanduse osas arusaadavalt väga napid. Selle osalusvaatluse alusel väidan, et lastekirjanduse müügitulemust hoiabki üleval vanavanemate põlvkond. Mis saab siis, kui praegused vanaemad ja -isad on ostusaalist igavikku lahkunud ja nende asemel peaksid raamatukaubandust toitma uued põlvkonnad? Neil võib küll olla lapsena kujunenud täiesti korralik lugemisharjumus, aga puudub ostuharjumus, nagu järeldub juba täiskasvanutele mõeldud raamatute trükiarvu kokkukuivamisest.

2003. aasta uuringus märkisid vastajad ebapiisava lugemuse peamise põhjusena vähest vaba aega (56%), raamatute liiga kallist hinda (28%) ja huvitava kirjavara vähest kättesaadavust (11%). Järeldused on maitse asi, aga pole põhjust arvata, et inimestel on vaba aega kuskilt juurde tulnud. Ja kui olekski, siis agressiivseid pretendente, kellega raamatud võistelda ei suuda, tungib aina peale. Seega, kas olukord on lootusetu ja jääb vaid üle nõustuda Vahteri kurva pakkumisega, et „põhimõtteliselt on olemas ka märksa odavam ja rohkem isereguleeriv lahendus – see on võõrkeelse kultuuri ülevõtmine“?

1935. aastal tähistati Eestis esmakordselt eesti raamatu aastat ja sellele seati ülesandeks: „Tähistada Eesti raamatu 400 aasta juubelit 25. augustil 1935, sest 1935. aasta 25. aug. ilmus Wanradt Kõlli katekismus; süvendada äratundmist väärtusliku raamatu suurest osatähtsusest Eesti rahva elus; fikseerida Eesti raamatu sise- ja välispropaganda alused ja asuda selle propaganda teostamisele; väärtuslikkude raamatute ilmumise ja levitamise probleemi lahendamise ja raamatukogunduse väljaarendamise; loovate kirjanikkude ning rahvuslikkude teaduste alal loovate isikute majandusliku olukorra töödvõimaldavaks tõstmise; alandada raamatu hinda ja viia raamat suuremal hulgal rahva sekka; selgitada Eesti rahvuse seisukohalt nõudeid Eesti väärtusliku raamatu kohta.“³

Kui ohud ja vastavalt ülesanded on endised, siis järelikult on 90 ja eriti viimase 30 aasta jooksul midagi vähe või koguni valesti tehtud, et äratundmist raamatu suurest osatähtsusest rahva elus endistviisi napib. Paari kuu eest kaeblesin⁴, et 2025. aastaks on kultuuri­ministeerium kodulehele loonud küll teema-aasta „Eesti raamat 500“ pealkirja, kuid selle alla ei ole lisatud silpigi teavet. Praegu on seis endine ja magusaim võimalus elanike hulgas raamatupropagandat teha magatakse lihtsalt maha.

Võib-olla nii peabki. Sel juhul ja et kogu eestikeelse raamatu jamale saaks lõpuks ometi ning rõhutan – rahva tahtel – punkti panna, soovitan järgmisesse kultuuritarbimise uuringusse lisada head poliitilist saaki andva küsimuse „Miks te ei osta raamatuid?“ koos valikvastustega:

a) kõik kirjanikud on ahned värdjad

b) sisekujundaja pole näinud koju ette riiuleid

c) normaalne tekst mahub ära A4 peale

d) ei saa küsimusest aru

e) ei oska lugeda.

1 Tauno Vahter: kuidas on tõusnud eri kultuurivaldkondades hinnad? – ERR, 5. XII 2023.

2 Uuringud leiab kultuuriministeeriumi kodulehelt 

3 Raamatu-aasta pühendatakse laiaulatuslikule kultuuritööle. – Postimees 25. III 1935, nr 83.

4 Kaarel Tarand, Mida pole, see ei lõhna. – Sirp 29. IX 2023, nr 39.