Mida pole, see ei lõhna

Eesti raamatu 500. aastapäev väärib riigi juubeliga võrdväärset tähistamist.

KAAREL TARAND

Suvi läbi mahitas rahandusministeerium valitsuses kokku lepitud suuniste järgi ministeeriume, aga ka aktiivseid kodanikke otsima ja leidma riigi kuludes kokkuhoiukohti. Mõtlema, mida üldse ära jätta, milline teenus või toetus õhemaks viilida, vajaduspõhiseks muuta. Avastama kutsuti kõiki ning paremad mõtted lubati sisse võtta kõigepealt „Riigi­eelarve vahendite planeerimise tõhustamiskavasse“, mille koostamise riigieelarve seaduse § 34² juba mõned aastad ette näeb, sealt edasi aga ka riigieelarve eelnõusse ning vajadusel teistesse seadustesse, mida on tõhususe tagamiseks vaja muuta.

Pingutasid kodanikud, pingutasid ministrid. Tööd tehti ja vaeva nähti, aga kokkuhoidu ei tulnud. See pisiasi ei takistanud rahandusministrit pärast riigieelarve eelnõu viimasel hetkel valmimist sugugi oma kaupa priimaks kiitmast. Tema sõnul pidi eriti väärt ja selge lugemisvara olema eelnõu seletuskiri, kus igaüks saab detailidesse minna. Läksingi ja otsejoones selle koha peale, mis on aastaid minu ceterum censeo ja millest viimati juunis Sirbis kirjutasin: „Miljoni euro küsimuseks jääb esialgu, mida teha selleks, et erakondade kui eriliste MTÜde liikmed lõpuks taipaksid, et oma organisatsiooni täielik ülalpidamine on liikmete, mitte kõrvalseisjate kohustus.“

Sama visalt, kui mina küsin, jätab valitsus vastamata. Päästekomandosid sulgev, aga muidu tavakodanike toimetuleku pärast lõputult murelik siseminister ei märganud tänavugi oma valitsemisalas põhjendamatut 5,2 miljoni euro suurust rida, mida jätkuvalt tegevuspõhises ja võib-olla raskesti arusaadavas eelarves kirjeldatakse kristallselgelt jaotuses 3.16.2.2, tulemusvaldkonna „Sidus ühiskond“ programmis „Erakondade rahastamine“. See rida asub parteipoliitika pimenurgas ehk on erakondade kollektiivse enesekaitse üks püsivaid väljendusvorme, mitte ainult siseministri nägemishäire.

Kirjade järgi on programmi eesmärk „riigikogu valimistel vähemalt 2% häältest kogunud erakondade tegutsemisvõimekuse tõstmine“ ning „programmi tegevuse eesmärk: riigikogus esindatud erakonnad on tegutsemisvõimekad“. Siseministeeriumile määratud tegevus ise väljendub igakuises raha ülekandes erakondade pangakontole, nõuab ainult paari näpuliigutust ja on seega peaaegu kuluvaba.

Erakondade tegutsemisvõimekus valimistevahelisel ajal avaldub vastavalt erakonnaseadusele „oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamises ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamises“. Kuidas sellega lood on, teab igaüks, kes vähegi igapäevaste uudistega pihta saab. Selgitus seob ühemõtteliselt raha ja tegutsemisvõime, millel ei ole ülempiiri. Iga lisaeuro „tõstab võimekust“ ja ei ole raske kujutleda, mida kõike suudaksid erakonnad korraldada parlamendis, valitsuses ning omavalitsuse võimuorganites, kui erakondadele kingitav maksuraha oleks kaasas käinud riigieelarve mahu üldise kasvu ja elukallidusega viimase viieteistkümne aasta jooksul ja kosunud praeguse närutamisega võrreldes kolmekordseks. Seega veel tõhusam obstruktsioon, veel kaootilisem juhtimine, veel süngem arenguperspektiiv, kolm korda kollasem parteielu?

Kes siiamaani lugeda jaksas, saab nüüd teada ka mu enesekordamise ajendi. Poliitilmas on kirjutamata reegel, et sõnaõigus maksuraha kulutamise küsimustes on ainult neil, kes kõigepealt näitavad ära katteallika. See on nüüd näidatud ning võimaldab veel ära hoida ühe ülipiinliku või koguni põhiseaduse vaimu tapva pleki tekke rahvusmüüdis kinnistunud eestlaste kui raamaturahva maniskile.

Ametist lahkumise eel 2021. aasta jaanuaris ütles toonane kultuuriminister Tõnis Lukas meediale oma tööd kokku võttes: „Tähenduselt mastaapsetest algatustest panin kokku juhtrühma, kes hakkab korraldama 2025. aastal eesti raamatu aastat tähistamaks viiesaja aasta möödumist esimese eestikeelse trükise ilmumisest 1525“. Järgmistel kultuuriministritel eestikeelse raamatu mastaapse tähenduse märkamiseks rahvuskultuuri suurima vundamendikivina silma ei olnud, praeguseks on ametist lahkunud ka idee arendamise eest vastutama pidanud asekantsler. Hetkeseisuga on kultuuriministeeriumi kodulehel saabuvate teema-aastate rubriiki küll loodud pealkiri „2025 – eesti raamat 500“, kuid see ei ole klõpsatav ehk sisu puudub. Kui raamatuaasta vaid ministeeriumi teema-aastaks peaks jäämagi, tähendaks see eestlaste poole aastatuhande vaimse kogutoodangu pisendamist avalikkusele märkamatuks nišikaubaks. Kas siit peaks välja lugema, et järgmisena taandub tühise paarisaja tuhande eurose eelarvega teema-aastaks ka näiteks üldlaulupidu?

Minu arusaam raamatu tähtsusest vormus, kui teismelise vaimustusega lugesin 1935. aastal esmakordselt riiklikult tähistatud raamatuaasta (toona arvati raamatuaja algust Wanradt-Koelli katekismuse ilmumise järgi) Daniel Palgi koostatud koguteost „Raamatu osa Eesti arengus“. Ma ei olnud ilmselt ainus. Nüüd lähenevaga umbes sama palju aega ehk poolteist aastat enne eestikeelse raamatu 475. aastapäeva tähistamist aastatel 2000-2001 oli Eesti riigil Mart Siimanni valitsuse korraldusega moodustatud asjatundjate komisjon (Eesti Raamatu Aasta Peakomitee), mida juhtis kultuuriminister ning ase­esimeesteks olid Peeter Tulviste ja Hando Runnel. Oli tegevuse ja eelarve kava, mis sest et ühiskond oli praegusega võrreldes puruvaene. Ja oli patroon, ei keegi muu kui kirjanikust president Lennart Meri.

Akadeemik Tulviste kirjutas juba enne valitsuse otsust ja Palgi kogu­teosele viidates Eesti Päevalehes („Raamatu roll maailmas vajab uut hindamist“, 29. VII 1998): „Muutunud oludele kohase raamatupoliitika, raamatumajanduse ja raamatukultuuri läbimõtlemine ongi aastateks 2000–2001 kavandatava eesti raamatu aasta taotlus.“ See vajadus on veelgi karjuvamalt ilmne nüüd ja jätta kasutamata sajandis vaid korra ette tulev võimalus võtta ülimate rahvuskultuuriliste eesmärkide saavutamise toeks kahe nulliga lõppev juubelitähis oleks pehmelt öeldes mage lugu. Sest sel juhul jääks juubelit ainsana meenutama fakt, et raamatukultuuri pühitsemiseks suudab vana kultuurrahvas küll remontida rahvusraamatukogu hoone, kuid ilma sisustuse ja raamatuteta tühja kestana. Kas poleks see unikaalne punkt Eestile kui algideelt kirjasõna vabariigina loodule?

Kuigi juba on hilja, siis mitte veel lootusetult hilja. Jah, näiteks Euroopa kultuuripealinna aasta läbiviimise ettevalmistuseks on Tallinn ja Tartu saanud seitse aastat, ka riigi 100. aastapäeva tähistamiseks võeti hoogu mitu aastat ning juubelikomisjoni juhtis peaminister isiklikult. Eesti riik on rajatud raamatule ja selles teadmises peab ka „Eesti raamat 500“ väärilise tähistamise ohjad haarama peaminister. Katteallika näitasin eespool juba ära.

Kaugeltki kõik Eesti peaministrid ei ole olnud esmajoones kuulsad püsisuhte tõttu raamatutega. Kaja Kallas sobib aga ideaalselt raamatuaastat juhtima, sest on ta ju aastaid lugemist propageerinud, pidanud raamatublogi ning seal juba aastal 2017 kirjutanud: „Ma armastan raamatuid. Ja just paberkujul traditsioonilisi raamatuid, kuigi mul on ka e-luger ja võimalus lugeda raamatuid elektroonilisel kujul. Ma armastan raamatute lõhna, paberit ja mulle meeldivad erinevad järjehoidjad. Kui olen kolinud, siis kõige nauditavam minu jaoks on olnud raama­tute lahtipakkimine, kui olen kätte saanud uued raamaturiiulid. Kui satun kellelegi külla, siis esimese asjana liigun tema raamatu­riiuli juurde ja see räägib inimesest nii mõndagi. Raamatukogudes meeldib mulle samuti jalutada riiulite vahel, võtta kätte ja sirvida huvipakkuvaid raamatuid kohapeal.“ On aeg armastus tegudeks vormida.