Uus on taasavatud Vana-Kalamaja

Uue tänavalahenduse puhul on arvestatud eelkõige jalakäijaga, kuid mõeldud on ka ratturitele ja autojuhtidele. Lähtutud on elanike tegemistest ja nende eluviisi toetamisest.

MATTIAS MALK

Renoveeritud Vana-Kalamaja tänav. Arhitektid Siiri Vallner ja Indrek Peil, kaasa töötasid Ko Ai, Allan Pits, Jõnn Sooniste (Kavakava arhitektuuribüroo), tooteid aitas valida disainer Mihkel Masso, haljastuslahenduse töötasid välja Kadi Nigul ja Kristian Nigul (Väli OÜ), elanikke kaasas ja tänava käsiraamatu koostas Arhabi, rekonstrueerimise eeltingimused sõnastas ja projekti konsulteeris arhitekt Toomas Paaver, projekteeris K-Projekt, ehitas Tallinna Teede AS. Arhitektuurivõistlus toimus 2017. aastal, tänav avati septembris 2023.

Tallinna tänavaruumi planeerimisel hakkab autokesksus tasapisi vähenema. Kuigi selles vallas on veel palju teha ja ka uute projektide puhul on küsitavusi¹, lisatakse aegamisi rattateid, mõeldakse rohkem jalakäijate vajadustele ning katsetatakse isegi ajutiste lahendustega, et tänavaruumi ümber jaotada. Vastavatud Vana-Kalamaja tänavat võib pidada otsustavaks sammuks õiges suunas ja kõige inimmõõtmeliseks tänavaks Eestis.

Liikuja perspektiiv

Kopli tänavalt ümber viinapoe Vana-Kalamaja poole pöörates avaneb vaade, mis on Tallinnas ootamatu. Nagu Kopenhaageni või Amsterdami tänavatel tavaline, ei paista ühtegi autot, äärekivi ega torupiiret. Nende asemel on ühel tasapinnal avar jagatud ruum, tänavakohvikud, eri lahendusega pingid ja mitmed rattaparklad. Selle tänava põhikasutajana on silmas peetud jalakäijat, kuid mõeldud on ka ratturitele ja autojuhtidele. Eriti oluline on see, et muutunud jaotust ei pea välja lugema õueala liiklusmärgilt, vaid see peegeldub valitud materjalidest ja ruumijaotusest.

Siin tänavaosas, Kopli ja Kotzebue tänava vahel, on uue kasutajahierarhia kõige selgem märk asfaldi täielik puudumine. Selle asemel näeb peamiselt kivisillutist, mis lubab kohe aimata, et autodel on siia asja vaid erandjuhul. Seda mõtet toetavad ka tänava keskele, mitte äärtesse paigutatud pingid, taimekastid ja püsihaljastus. Kuigi elektrikud ja aednikud pole veel viimaseid töid lõpetanud, on tänav ka keset argipäeva liikumist täis: lõunatajad, ratturid, laste-vanemad ja vanalinna suunduvad Gustav Adolfi gümnaasiumi algklasside kolonnid. Isegi autod mahuvad ära, kuigi parkimine ja läbisõit pole kõigile ette nähtud. Kohalikele elanikele ja äridele on ligipääs endiselt olemas.

Kotzebue tänavale jõudes olen endiselt üllatunud. Esiteks ei pea jalakäija teeületuseks laskuma sõidutee tasandile. Hoopis autodel tuleb hoog maha võtta ja ületada lai künnis. See, et Vana-Kalamaja tänav jätkub samal tasandil, lihtsustab tublisti jalakäijate ja ratturite liikumist ning turvalisust. Hoitakse selget joont, et kuigi siin liigub ka autosid, on tegu kohaliku tänava, mitte magistraaliga. Teine ja veel suurem üllatus on see, kuidas endisest parkla asfaltväljast on kujundatud mitmekesine Kotzebue plats. Kooliesine väljak täidab Kalamaja keskuse rolli: seal on mitmeid võimalusi ürituste pidamiseks ja niisamuti olemiseks. Liikuja perspektiivist on väljak sissejuhatus ja üleminek tänava edasisele ruumijaotusele.

Kalma saunast edasi pole Vana-Kalamaja tänav enam õueala, kuid liiklus on nüüd läbivalt ühesuunaline ja piirkiirus väiksem. Arhitektuurivõistluse võidutöös „Kasvulava“ on lähtutud kogukonnatänava põhimõtetest. Autotee laius on minimaalne ja viidud keskteljelt nihkesse. See rõhutab jalakäija tähtsust tänavaruumis ja pidurdab autoliikluse hoogu. Suunaga mere poole on ratturitele loodud eraldi rada, Balti jaama poole minnes jagavad jalgrattad aga teed autodega. Jalakäijate ruum on piisavalt jätkuv, et luua kohalik identiteet, aga ka piisavalt mitmekesine, et pakkuda vaheldust ja võimalusi ajaviiteks. Igasuguseid liiklusmärke ja poste on paigaldatud võimalikult vähe, haljastust ja puhkekohti on seevastu lisatud võimalikult palju. Seesuguses tänavaruumis saab peale liikumise ka kokku saada, suhelda jne.

Viibija perspektiiv

Juba 1960. aastate modernistliku linnaplaneerimise kriitikast on teada, et tänav pole iseenesest tähenduslik, vaid selle ilme sõltub hoonestusest ja kasutusvõimalustest.² Vana-Kalamaja tänava renoveerimisel on arhitektid kaardistanud sealsete inimeste tegemised ning lähtunud eelkõige nende eluviisi toetamisest. Näiteks soodustab laiem kõnnitee väikeäride ja lokaalide toimimist, see omakorda toob tänavale rohkem tegevust ja toetab turvalisust. Kooli, lasteaia ja mänguväljaku ees on rattaparklad ja taskupargid, kuhu on mõnus tulla ja kus on turvaline olla lastel ja nende vanematel. Oluline on seegi, et otsustavalt on pakutud välja ka uut laadi tegevust ja kohti olemiseks.

Tänavalt leiab nüüd kolm avalikku sihtkohta. Esimene on uus Balti jaama väljak, kus paikneb transpordisõlm ja kustkaudu pääseb ka vanalinna. Teine on juba mainitud Kotzebue plats, uue mänguväljaku, suure lavatsi ja mitmete eriilmeliste pinkidega. Kolmas on tänava merepoolsesse otsa rajatud vaateplatvorm-terrass, mis pikendab mõtteliselt Vana-Kalamaja sihti, enne kui see kaardub Suur-Patarei tänavaks. Kuigi esialgse plaani järgi pidi platvorm olema tõstetud ja justkui iga kalamajalase merevaatega elutoa eest, on praegune lahendus ikkagi põnev punkt tänavajoonel. Platvormi alt läbi kulgeva Kalaranna magistraaltänavaga tekib mitu tasandit, nii et autoga ummikus istudes võib silmata enda kohal võimlemas lükrasse riietunud rahvasportlasi. Platvormilt võib aga näha mööda vuhisevaid rattureid ja üle Patarei vangla isegi merd. Selle koha peal tundsin esimest korda Eestis, et infrastruktuur võib olla ülev.³

Sotsiaalkultuuriline perspektiiv

Kuigi jalakäijad ja ratturid on uue ruumikorralduse kiirelt omaks võtnud, on autojuhtide harjumused visad muutuma. Endiselt võib näha kõnniteel ma-käin-vaid-korraks-ära-stiilis parkijaid. Samuti juhtus üks prügiveoauto sõitma tükk maad vastassuunas, ilmselt vana kogumistee inertsist. Kohtades, kus tänav on sirge, kiputakse endiselt ka piirkiirust ületama. Tavasid ja käitumisnorme ongi keerulisem muuta kui füüsilist ruumi. Eriti raske on kohaneda neil, kes leiavad, et neilt on justkui midagi ära võetud.

Kindlasti on uuenenud tänaval põhjust nurisemiseks ka teistel peale autojuhtide. Osa kauplusi peab kohanema sellega, et parkimiskohti on vähem. Mõnel pool, näiteks legendaarse Alma äri ees, on keset teed pandud suured munakivid, mida on raske ületada lapsekäru, rulaatori või tõukerattaga. Kohalike kureerida jäetud haljastuskastid on praegu veel tühjad ja igavad. Väikeasjadest hakkas silma ka see, et Kotzebue platsi suure lavatsi lauavahed on täpselt nii suured, et sinna vahele nutitelefon kaotada. Usutavasti leiavad need mured siiski aegamisi lahenduse: tänav ongi elav ja arenev koht.

Ühelt poolt seisneb Vana-Kalamaja tänava edu võti võidutöö autorite Siiri Vallneri, Indrek Peili ja Kristel Niisukese tundlikus ja nutikas terviklahenduses, mida toetavad kohalikku identiteeti peegeldav materjalivalik (puit ja teras) ning mitmed viited mereäärsele elule (laevamasti meenutavad postid, merepoi moodi valgustid ja kineetilised tuuleinstrumendid). Siiski, sama oluline on Telliskivi seltsi, eriti Toomas Paaveri, pikk eeltöö.⁴ Kui kümme aastat tagasi renoveeriti Soo tänavat, sai sellest Tallinnas uue avaliku ruumi prototüüp. Kuigi selle projekti edu põhines suuresti asumiseltsi erialaspetsialistide vabatahtlikul tööl, lõi see kohalike elanike seas valmiduse muutusteks ja andis linnajuhtidele julguse katsetada.

Praegu käib Koidu tänava uue kontseptsiooni arhitektuurivõistlus. Elukeskkond on seal Kalamaja omaga sarnane ja võrreldava eeltöö on ära teinud Uue Maailma selts. Veel põnevam on näha, millised võimalused avanevad inimmõõtmelise avaliku ruumi arendamiseks nn riikliku renoveerimismaratoni raames. Milline on Tallinna paneelmaja-piirkondade ajakohastatud lahendus,⁵ et neist saaks Kalamajaga võrdväärne koht, kus liikuda ja olla?

1 Joanna Laast, Kiur Kaasik, Kas kehvasti kulutatud miljonid? Ekspertide arvates oleks Pronksi tänavat saanud palju paremini renoveerida. – Postimees 30. VIII 2023.

2 Jane Jacobs, The Death and Life of Great American Cities. Random House, New York 1961.

3 Sotsiaalse infrastruktuuri rollist ühiskonnas kirjutab põnevalt Eric Klinenberg raamatus „Palaces for the people: How social infrastructure can help fight inequality, polarization, and the decline of civic life“.

4 Pealelend: Toomas Paaver. – Sirp 14. XI 2013.

5 Näiteks programmi „European Urban Initiative“ miljoniprojekt „SOFTacademy“ Mustamäe I mikrorajooni kvartalipõhiseks renoveerimiseks.