Pärjatud Järve betoontornid

Betoon on suurepärane materjal, millest saab teha teekonstruktsioone, vett, kuumust ning rahvamasse taluvaid ehitisi, monumente ja väikevorme, tüüp- ja tehaselahendusi.

KARIN PAULUS

2022. aasta betoonehitis Järve tornid. Arhitektid Martin Aunin, Marti Kahu, Margid Saar ja Martin Melioranski, konstruktsiooniinsenerid Jaanus Olop ja Mati Jõgiste. Inseneribüroo Pike monoliitbetooni-lahendus, betoontoodete valmistaja ja paigaldaja E-Betoonelement, betoonitööd teostasid PR Betoon, E-Betoonelement ja Maru Betoonitööd. Betooni tarnija Rudus, raketise valmistaja Peri. Tellija ning peatöövõtja TTP AS.

Konkursi žürii: ehitusinsener Aadu Kana (esimees), Villem Tomiste (arhitektide liit), Kalev Ramjalg (betooniühing), Indrek Peterson (ehitusettevõtjate liit), Heiki Meos (ehitusinseneride liit), Johann-Aksel Tarbe (ehituskonsultatsiooniettevõtete liit), Marina Vaganova (ehitusmaterjalide tootjate liit), Teeli Remmelg (Äripäev) Liivi Tamm (EhitusEST), Maritta Koivisto (Soome arhitekt, ajakiri Beton).

Arhitektuurivalla üks mainekamaid on aasta betoonehitise preemia. Sellel on pikk traditsioon, auhinda on välja antud juba kakskümmend kolm aastat, ning parimaid töid valivad professionaalid. Auhinna üleandmise tseremoonia ehk betoonipäeva tähistatakse seminariga, kuhu kutsutakse põnevaid esinejaid – tänavu Ludovico Lombardi büroost Zaha Hadid Architects – ning avab ootamatuid teemasid. Näiteks oli seekord betoonipäeval käsitluse all Kunda karjääride üllatavalt suur elurikkus ning arutelu, kuidas lõpetada kaevandustegevus nii, et ala jääks võimalikult paljude liikide elupaigaks ka edaspidi. On see moodsa aja hooliv ettevõtlus?

Konkursi nominendid näitasid tänavugi imeliselt, et betoon on suurepärane materjal, millest saab teha kõikvõimalikke teekonstruktsioone, vett, lund ja kuumust ning rahvamasse taluma pidavaid ehitisi, eksklusiivseid monumente ja väikevorme, tüüpset ja tehaselist.

Sel korral otsustatigi esile tõsta just viimast ning preemia said Järve tornid. Žürii hindas asukohta istuvat väärtuslikku arhitektuuri, samuti arhitekti-projekteerija-betoonelemenditootja kvaliteetset koostööd. Eraldi kiideti betoon­elementide headust, aga ka paigaldust. Veel märgiti, et ära on osatud kasutada nii tehasetingimustes valmistatud täpsed, keerulised ja kvaliteetsed elemendid kui ka paigalvalu loendamatud võimalused.

Arhitekt Martin Aunini tänukõne pani mõtlema: ta mainis nimelt, betooni­auhinnad eristuvad teiste konkursside omadest sellega, et premeerituks ei osutu ainult kultuuri- ja koolimajad, kuhu on võimalik olnud kõvasti avalikku raha panna. Mööngem, era­algatustel on tegelikult ju väga keeruline rinda pista suurejooneliste kontserdimajade, õppehoonete ja muuseumidega, kus saab pakkuda tipptaset ukselingist kunsti­teosteni välja. Ometi vajame väga ka täiesti tavalisi hooneid, näiteks elamuid, ladusid ja lautu.

Aunin on oma tegemiste kohta öelnud, et on kasutanud betooni konstruktsioonimaterjalina, aga püüdnud ehitada selle toel hoonetele ka selgroo ja anda edasi iseloomu, tõstes esile just Järve torne. Nende majade puhul on meie oludes eriline nende ehitusviis: kasutatud on ruumi- ehk rõdu- ja seinaelemente, mitte harjumuspäraseid paneele, mis kujutavad endast lamedaid plaate, millest mõnel on aknaauk sees. „Välisseina iga element on keeruline kolmemõõtmeline pusletükk. Eriti ruumilised ja skulpturaalsed on maja välisnurkade fassaadi- ja rõduelemendid,“ toob Aunin välja. Kuusteist aastat tagasi, mil torne projekteerima hakati, oleks olnud sellist lahendust teostada palju keerukam. Praeguseks on arvutiga tehtav kolmemõõtmeline mudelprojekteerimine kiiresti edenenud. Kuna nii projekteerimine kui ka tehases tootmine on kõvasti arenenud, kavandati kompleks 2011. aastal saadud ehitusloast hoolimata 2017. aastal betoonelementhooneks ümber. Aunin mainib, et juba enne valmimist märkas käärtreppidega evakuatsioonilahendust päästeameti peainspektor Vassil Hartšuk, kes koostas just esimest kõrghoonete tuleohutuse standardit ja lisas nähtu standardi teatme­lisasse kui näidislahenduse kahe trepikojaga uusehitise korral.

Kuidas mõjub ehitis linnapildis? Järve tornidest saab kiigata kaugele, sest need paiknevad hiiglasliku mitmetasandilise ristmiku pervel. See on üks väheseid kohti Tallinnas, kus tundub, et meil valitseb metropoli moodi kiirustav sagimine. Ühest küljest ümbritsevad hoonet eri kõrgustel kulgevad auto- ja rongiteed. Teisele küljele jäävad aga tillukesed eramajad, millele pakub õnneks varju müratõke.

Kõrghoonete teemaplaneeringuga lubatu ning krundi keerukus ja kiitsakus sundis looma ekspressiivsema lahenduse. Tornide sihvakusele annab kõrgustesse pürgivust juurde ka elementide disain. Katust ääristab otsekui mõnd linnust sakmeline rinnatis. Kompleks koosneb kahest elamutornist (205 korterit) ja neid ühendavast madalast kaubandus-, teenindus- ja bürooplokist. Hoonel on kaks maa-alust parkimiskorrust ning ühel tornil 19 ja teisel 18 korrust. Rõdupiirded on läbipaistvast klaasist, mis on ühtaegu ilus ja õõvastav. Ehitises on selgust, rütmi ning vahest ka karmust. Maja taga on L-tähe kujuga hoone käppade vahel plats, millega liituvad mänguväljak ja väike väliparkla. Fookus on siiski mujal. Torn on ju eelkõige maamärk, majakas, mis sümboliseerib linlikku vaimsust, dünaamikat, soovi minna kõrgemaks, kaunimaks, teha asju teisiti ning tabada progressi otsekui sõnajalaõit jaaniöös.

Vahetult enne aasta betooniehitise auhinda said tornid teiselaadilise äramärkimise osaliseks. Nimelt paigutati need Eesti Ekspressis Joosep Tiksi loos* pealinna kõige koledamate majade sekka. Silma riivavat, et tornid edvistavad moskvalikult kehvas ümbruses: „Uksehoidja on luksusest veel puudu. Kriitilisem pilk vaataks Järve torne ja hammustaks läbi, et pikad ja pirakad poole korruse korterite peale jagatavad rõdud ja ilutriibud fassaadil on tüng ja tilulilu. Tegelikult on need kaks hoonet lihtsalt valged betoonkamakad, natuke nagu seenejalad maantee ja metsa vahel Pärnu maantee viadukti otsas.“ Puudulikule avalikule ruumile viidates lisatakse: „Kalli muljega odav kant.“ Kuna kriitika autorid on anonüümsed n-ö eksperdid, siis on arutelu võimatu. Betooni­žürii on samal ajal nimekas ja näoga. Ilmselt on viga tükati ka tornmajade imagos: eriti esimese põlve linna­eestlane kipub end ikka seostama pigem kasteheinas aiaäärse tänava, mitte aga pilvepiiriga.

Betoonipreemiate puhul tahan eraldi tunnustada tunnustamist: nimelt pälvis eriauhinna Pakrineeme LNG-terminali haalamiskai ehituse üldjuht Reedik Raudla. Ta oskas dirigeerida kõigi tööde kvaliteetse teostamise rekordiliselt lühikese ajaga ning suutis korraldada hästi betoonitööd: haalamiskai betooniosade valamiseks tuli betoonipumba toruliin vedada 750 meetri kaugusele, mis on teadaolevalt Eesti rekord. See on rajatis, mida peeti ju meie varustuskindluse edendamise osas nii oluliseks, kuid mida keeruka ehitusena laiemalt absoluutselt väärtustada ei osata!

Ei pea olema selgeltnägija väitmaks, et järgmistel konkurssidel kogeme, kuidas betoonist ehitamine on aina säästlikum, teiseneb rätsepaülikondade stilistika ning betoonelementide tööstus ja mudelprojekteerimine klapivad aina paremini kokku.

* Joosep Tiks, Nagu lahmakas tuumavarjend! Tallinna kümme kõige koledamat maja. – Eesti Ekspress 15. I 2023.