Logi sauna kütjad

Suur armastus sauna ja aeglase elu vastu on kokku toonud neli naist, kes avasid eelmise aasta lõpus Tallinnas mere ääres linnahalli kõrval avaliku leilimaja.

MERLE KARRO-KALBERG

Märts. Lumi on valdavalt sulanud, vaid tänavate servas on kõrgemad porised jäävallid. Pealinna ainukeses isetekkelises laugjas supelrannas südalinna läheduses riietuvad lahti taliujujad ja jooksevad elevil vette. Randa eraldab linnast viimane alles jäänud kesklinna tühermaa jupp: suurte puude ja põõsastega, kus pajutibud kauaoodatud kevadet lubavad. Vaikus, linnulaul ja lainete koha. Taamal kõrgub linnahall, ametlikult mahajäetud, aga ometi on inimesi selle katusel omajagu. Tallinna südalinn polekski nagu kiviviske kaugusel, mis siis, et mõnikümmend meetrit edasi on juba magistraalid, sadam ja automüra.

Puude vahelt kumab kui ilmutis heledast puidust maja, mille räästas on auk, kust kasvab läbi suur kask. Tegu on avaliku saunaga, kust avanevad pealinna parimad vaated merele ning leili annab puudega köetav ainulaadne keris. Pärast naha kuumaks ajamist saab lainetes jahutust otsida. Logi tänava avalik saun avati detsembris, nüüdseks on seda külastanud sajad leilivõtjad. Saunale on hinge sisse puhunud kunstitöötaja ja kuraator Margit Säde, tisler-disainer Kaisa Sööt, urbanist Regina Viljasaar ning arhitekt Liina-Liis Pihu. Nemad on leidnud saunale asukoha, kavandanud hoone, ajanud korda paberid ja toimetavad ka sauna juures iga nädal.

Milline on sauna saamise lugu? Kust linnasauna mõte hargnema hakkas?

Margit Säde: Tallinnas sellist ruumi polnud, tundsin puudust puuküttega avalikust saunast ja et pärast leili saaks end meres karastada. See kõik tõukas tagant. Minu unistused ja linna arengusuunad said lihtsalt ühel soodsal hetkel kokku.

Ma olen pärit tugeva saunatraditsiooniga Lõuna-Eestist. Tahtsin saunatada ka pealinnas, kuid ei leidnud sellist lihtsat kohta, mis tooks inimesed kokku, kuid pakuks samal ajal ka võimalust linnamürast puhata. Korraga sain aru, et ma pole ainuke. Alguses sattusin ideest rääkima Kaisaga. Selgus, et ka tema on avalikust saunast pikalt unistanud. Hakkasime ideid koguma, käisime ringi lahtiste silmadega, külastasime Helsingis meid mõlemat inspireerinud Kulttuurisauna pidajaid Tuomas Toivoneni ja Nene Tsuboid. Seejärel ühines meiega Regina, kes on Berliinis saunameister olnud, väga orgaaniliselt liitus ka Liina-Liis. Sedasi meie naiskond kokku saigi.

Saunakütjad Liina-Liis Pihu, Kaisa Sööt, Margit Säde ja Regina Viljasaar-Frenzel leiavad, et mitte ainult neil pole sauna vaja, vaid ka Tallinnal on sellist kohta vaja.

Urs Lehni

Regina Viljasaar: Algusest peale teadsime, et saun peab asuma mere ääres. See, kuidas linna on praegu merele avatud, pole kuigi huvitav. Me kaalusime sauna asukohaks ka linna sees olevaid krunte, kuid mere lähedus oli oluline. Mitte ainult meil pole sauna vaja, vaid ka Tallinnal on sellist kohta vaja.

Kaisa Sööt: Mind inspireeris mõte, et nädalas oleks vähemalt üks ekraani­vaba päev, saaks olla õues, lõhuks puid … Tuleb ka rõhutada, et meid on selles aidanud väga palju inimesi ja organisatsioone. Nii raha kui nõuga.

Liina-Liis Pihu: Ma sattusin kunstiakadeemias juhendama üht ainet, mille käigus ehitasid tudengid Kloogale ujuva sauna. Pärast seda olin veendunud, et sauna tegemine ja pidamine oleks äge. Käisin otsivalt ringi ning ühe näituse raames juhatati mind Kaisani. Niimoodi me kokku sattusime.

Säde: See oli nii tore üllatus, kui kiiresti jõudis idee sõnastamisest inimesteni, kellele see korda läheb. Seda mitte ainult naiskonna kokku saamisel, vaid ka abiliste ja ekspertide leidmisel. Kelle poole ka pöördusime, keegi ei öelnud, et sellist kohta pole vaja. Igatsus taolise ruumi vastu kõlas vastu kõikjalt. See julgustas alati edasi minema.

Viljasaar: Ühes väikses hoones on kokku saanud meie kõigi ja paljude teiste saunas käimise kogemused ja mälestused.

Sööt: Sauna valmimise taga on muidugi pikk pühendumine, kuid ka palju õnnelikke kokkusattumusi ja vedamist.

Pihu: Meil oli palju ka ekslemist, otsimist ja ärevaid hetki. Näiteks tegime alguses projekti Paljassaarde, kuid lõpuks ei mänginud see välja. Teine ärev hetk oli siis, kui saunaprojekt jõudis Tallinna linnavolikogu lauale, kes pidi otsustama, kas anda meile linna maad kasutada või mitte. Tõstatati küsimus, kas ilma vee ja elektrita saab ikka sauna teha.

Väga oluline on see, et meid on neli. Sauna valmimine võttis ikkagi aastad ja kui kellelgi olid kiiremad ajad, tekkis motivatsioonipuudus või oli vaja keskenduda muule, siis teised toetasid ja kandsid projekti edasi.

Kuidas jäi lõpuks sõelale sauna praegune asukoht? Sellesarnaseid paiku – kesklinnas, ometi peidus – Tallinnas polegi. Selle koha olemasolust peab teadma …

Pihu: Käisime lahtiste silmadega ringi, kuulasime tutvusringkonnas maad. Logi tänava asukohani jõudsime taas täiesti juhuslikult. Linn rajas Euroopa rohelise pealinna projekti „Rohejälg“ koosseisus sellesse kohta ajutise hüpikpromenaadi. Promenaadi asendiplaanidele oli joonistatud ka saun. Kaisa hakkas uurima, mis saun see on, kes seda pidama hakkab ning millised on koostöövõimalused.

Säde: Käisime kohe alguses linnaga läbi rääkimas, sest soovisime teha linna­sauna. Pidasime linna toetust oluliseks, sest Helsingi näitel olime tõdenud, et järjepidev ja pikaajaline saunapidamine eeldab omavalituse tuge. Otsisime koos linnaga asukohta, meid juhatati nii lennusadama kanti kui Paljassaarde, tutvus­ringkonnast soovitati Hundipead. Käisime kõik need kohad läbi ja suure kaarega jõudsime täiesti juhuslikult linna­halli kõrvale tagasi. Selleks ajaks oli Tallinn Euroopa roheline pealinn ning oldi huvitatud, et see koht ellu ärkaks. Praeguse asukohani jõudsime tõesti tänu õnnelikule juhusele.

Sööt: Aga koht on ideaalne, täpselt see, mida me tahtsime. Me väga fänname seda võsa, oskame hinnata, et saunani jõudmiseks tuleb minna läbi muda ja teekond pole valgustatud.

Viljasaar: Sellel kohal polnud meid vaja, meil oli vaja seda kohta.

Kui palju oli nelja aasta jooksul, mil te sauna-asja ajasite, hetki, mil tundus, et enam ei jaksa?

Säde: Need aastad polnud kõik aktiivne asjaajamise periood. Alguses ikka unistasime ja kogusime infot, vaatasime teisi saunu, arutasime, milline meie saun peaks olema.

Eks muidugi oli pettumusi ja raskeid hetki. Pärast välja puhkamist mõistsime ikkagi, et ajame õiget asja. Uuesti nullist alustamist muidugi oli, kuid entusiasm oli suur ning see kaalus üles kartuse läbikukkumise ees.

Viljasaar: Vahepeal oli frustratsioon siiski nii suur, et olime valmis kas või illegaalse kilesauna tegema, et midagigi tehtud saaks.

Sööt: Alguses oli ambitsioon hoopis suurem. Tahtsime teha mitmesaja ruutmeetrist hoonet. Oleme kõvasti vähemaga leppinud.

Kui palju ja kuidas on Tallinna linn teile toeks olnud?

Pihu: Euroopa rohelise pealinna programmist saime küllalt suure toetuse ning linn on andnud meile maa tasuta kasutada.

Säde: Meie ei oleks saanud ilma Tallinna linnata, kuid ka nemad ei saa ilma meieta.

Kuidas saun ja teie olete seda mereäärset salakohta muutnud? Kas saun aitab linna merele avada?

Pihu: Saunal on suur roll piirkonna aktiivsemaks ja elusaks muutmisel. See on olnud koht, kus käisid vaid vähesed. Nüüd keeb seal elust, tullakse spetsiaalselt sauna uudistama või leilitama. Sauna eelkäijaks olid talisuplusrand ja talisuplejad. Me ei teinud sauna talisuplejatele, kuid saun on lihtne, voolavat vett talvel pole, seega tuleb kõik veeprotseduurid ette võtta külmas vees. Kõik see kokku annab linlastele põhjuse mere äärde tulla ja seal aega veeta.

Säde: See pole enam tükk aega olnud salakoht. Talisuplejad on seal ju tükk aega käinud, sest nad olid sunnitud Kalaranna rannast kinnisvaraarenduse eest ära kolima. See on Tallinnas mere ääres viimane vaba oaas.

Kes teie juures saunas käivad?

Pihu: Juba sauna askeetlikkus sõelub välja kindlate eelistustega inimesed. Ma olen siiski üllatunud, kui erinevad inimesed sauna jõuavad.

Sööt: Palju rohkem on uusi kui tuttavaid nägusid. See valmistab suurt rõõmu. Eriti fänname iga nädal käivaid püsikundesid.

Säde: Ka võõrad näod on juba tuttavaks saanud. Mõnikord mõtlen, et mida need inimesed enne tegid, kus nad käisid ja millega päevi sisustasid, mis neil nüüd siin saunas käimise asemel tegemata jääb.

Mille pärast sauna tullakse? Leili võtma? Keskkonda nautima? Teistega suhtlema?

Logi tänava saun kesklinnas mere ääres metsa sees.

 Tõnu Tunnel

Sööt: Usun, et sauna väärtus on tervik. Pärast sauna saab olla õues, minna vette. Hea leil. Pidasime silmas, et arhitektuur toetaks tervikut. Oleme seda kõike pühendumisega teinud ja see paistab ilmselt ka välja.

Pihu: Mõnikord kostab lavalt ikka hüüatusi: „Vau, vot see on ikka päris saun!“ või „Oh, see on parima vaatega saun üldse!“

Viljasaar: Meil on ka väga hea ja eriline keris.

Pihu: See meenutab suitsusauna kerist, kus leek käib vastu kerisekive, erinevus on selles, et suits juhitakse korstnasse. Sauna tuleb kaua kütta. Leilivõtmise ajal enam puid lisada ei saa. Leili jagub neljaks tunniks. Tulemus on mõnus, mahlane.

Säde: Eks saunapidamine on muidugi töömahukas. Kütta tuleb kolm-neli tundi. See tähendab, et toimetame sauna juures hommikust saadik, hoiame sauna neli tundi lahti, ja ongi kaheksa tundi möödas.

Ajate sauna-asja suuresti vabatahtlikult põhitöö kõrvalt. Kuidas kohustusi jagate?

Säde: Oleme töö võrdselt omavahel ära jaganud. Eks kaasame ka abilisi, kuid tahame hoida süsteemi hallatavana. Peamine, et ruum oleks hoitud ja et me ise saaks kohapeal olla. Meie tunneme neid, kes saunas käivad ja saunaskäijad võiksid ka meid tunda. Seetõttu ei tahaks kütjate ringi väga suureks ajada.

Pihu: Valime kütjaid hoolega, see on suur vastutus. Aga kui keegi avaldab soovi kütma tulla, siis see on nagu austusavaldus, kuid sauna pidamine pole ainult kütmine. See tähendab ka territooriumi ja hoone korras hoidmist, põranda ja restide küürimist, puude ladumist jne. See pole nii, et panen tule alla ja siis päevitan raamatuga rannas. Saunapäev tähendab päev läbi pidevat toimetamist.

Sööt: Saunapäeval koju jõudes olen rampväsinud, nagu oleks matkal käinud, ja see on tore. Naudin ka seda, et saunavestlused ei keerle poliitika või töö ümber. Räägitakse leilist ja veest, hoopis teistlaadi jutte.

Säde: Mulle meeldibki kõige enam see matkamise ja maal olemise tunne, polegi vaja linnast välja sõita. Õhtuks on füüsilisest tööst rammestus, rahulolu terve päeva värskes õhus toimetamisest. Arvutitööga kipub see tunne kaotsi minema. Saunapidamine võtab palju, aga annab väga palju ka vastu. Inimene läheb sisse ühena ja väljub teisena äratundmisega, kui suurt rõõmu ta saunast saab, ja see inspireerib ka mind.

Kui palju inimesi Logi tänava sauna mahub? Kui tihti tuleb ette, et soovijad sauna ei mahu?

Sööt: Algselt tegime sauna arvestusega, et leiliruumis oleks mugav istuda kaheksal saunatajal. Parimatel päevadel on sinna ära mahtunud 17. Meil on tõesti tekkinud mure, et soovijad ei mahu ära. Inimeste haldamisest on saanud vahest kõige raskem ülesanne. Pole meeldiv paluda oodata, eriti talvel külmaga. Peame sellele leidma lahenduse, sest kevade ja suve tulekuga külastajate hulk ilmselt ainult kasvab.

Säde: Sauna saab praegu tulla kolmel päeval nädalas ja korraga oleme avatud neli tundi. Eriti tihedaks on kujunenud pühapäevad. Võib-olla peame suvel ühe saunapäeva juurde tegema.

Millised on teie tulevikuplaanid? Mida kavatsete veel sauna ja ümbruskonnaga ette võtta?

Sööt: Plaanime sauna terrassi laiendada ning välimööblit ehitada. Ühtaegu loodame, et piirkonna areng oleks võimalikult aeglane.

Säde: Ega ei taha küll, et linn sinna rohkem teid rajaks või prügikaste paigaldaks. Meile väga meeldib see koht tema metsikuses. Parandada tahame aga vette minekut, teha see mugavamaks.

Linnal on piirkonnaga suured plaanid. Alale koostatud detailplaneeringus nähakse ette ärimaid, kunagi räägiti hotelli rajamisest, Tallinna sadamal on oma ambitsioonid, mis seda ala mõjutavad, rääkimata alles hiljuti avalikustatud linnahalli ja selle ümbruse mereala visioonist – ette nähakse kesklinnalaadset tihedat linnaruumi. Kuivõrd teadvustate ja lepite sellega, et saun ja seda ümbritsev idüll on ajutised?

Sööt: Me sõltume linnahalliga toimuvast ja püüame sellesse asukohta liigselt mitte kiinduda, aga vaatamata sellele kavandasime saunamaja ikkagi nii, et see näeks välja nagu hoone, mitte ajutine konteiner.

Pihu: Hoone on kavandatud sellise arvestusega, et võib-olla tuleb seda viie aasta pärast nihutada. Kuumiku ehk hoone köetava osa saab tõsta kraanaga auto peale, kuuri osa on kinnitatud kruvidega, mis võimaldab materjali korduvalt kasutada.

Säde: Algusest peale oleme siiski uskunud, et saame kaudselt piirkonna arengut mõjutada. Isegi kui saun sinna ei jää, siis mul on salasoov, et inimestele läheb see koht hinge ja jõutakse selleni, et avalikule saunale jääb ruum alles. Me lepime ajutisusega, kuid mulle meeldib, kui meie tegevus looks pretsedendi ja kujundaks tulevikku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht