Tallinna merevisioon

Linnahall võib veel pääseda Tallinna mereni välja murdmise lainetest, kui omanik saab lisaks unistamisele selgeks ka heaperemehelikkuse.

TRIIN TALK

Hiljuti esitleti Tallinna merevisiooni, mis oma erkroheliste puude, kiiskavvalgete majade ja veesilmakestega mõjub kui suurepärane helesinine unistus paremast ja inimkesksemast linnast. Kui pakutud ja puuduvaid visioone tükkide ja teemade kaupa lahti harutama hakata, tuleb välja muidki toone.

Kehtiva detailplaneeringu teostamine miinus linnahall

Ilupildid hõlmavad küll laiemat ala, aga visioon keskendub 14,2 ha suurusele maatükile, millest suure osa moodustavad linnahalli hoone, sellega külgnevad parklad ja linnahallist ida poole jäävad linnale kuuluvad krundid, mis on juba kaetud 2017. aastal kehtestatud detailplaneeringuga. Võrreldes merevisiooni ala kehtiva detailplaneeringuga on need uushoonestuse osas väga sarnased: juba kehtivas planeeringus on ala jaotatud samadeks kvartaliteks ja linnahalli kõrvale kavandatud viie-kuue korrusega uushooned. Planeeringujoonisele on puid kantud mõnevõrra vähem, kuid detailplaneeringus on öeldud, et tänavate lahendust, sh haljastust, täpsustatakse ehitusprojekti koostamise käigus. Tänavate lahenduse põhimõtteline muutmine on isegi vältimatu, sest 2017. aastal ei nähtud veel ette, et piki Rumbi tänavat hakkab kulgema uus trammiliin, mis muudab põhjalikult kogu ala transpordilahendust.

Milleks kehtivast detailplaneeringust nii pikalt rääkida – neid tehakse ju ikka ümber. Siinsel juhul on probleem selles, et merevisioonis puudub üks väga oluline olemasolev ehitis, mis kehtiva detailplaneeringuga on ette nähtud säilitada – linnahall. Olin 2016. aastal seda detailplaneeringut läbi vaatavas muinsuskaitsekomisjonis ja mäletan selgelt, kuidas toonane linna esindaja meid veenis, et kui sellised ehitusmahud läbi lastakse, siis saab linn kruntide müügist nii palju raha, et võib linnahalli lõpuks ometi korda teha. See mõjus usutavalt – oli ju toona palju juttu lahendusest, mille järgi linn ja riik panustavad mõlemad 40 miljonit ja linnahallist tehakse ühiselt konverentsikeskus.¹ Linn saigi oma kruntidele sellise ehitusõiguse nagu tahtis: valdavalt viis-kuus korrust maa peal, kaks maa all. Detailplaneering liikus algatamisest kehtestamiseni veidi rohkem kui pooleteistkümne aastaga, mis on Tallinna planeeringumenetluste puhul välgukiirus, eriti arvestades, et tegu on ranna ehituskeeluvööndiga, muinsuskaitseala kaitsevööndiga ja mälestise alaga.

Muinsuskaitseametit nõustavas eksperdinõukogus sain hiljem ühelt kunstiajaloolaselt pragada, et miks me oleme linnahalli külje alla sellised kohutavalt suured ehitised lubanud – linnahall on loodud monumentaalseks hooneks, mille ümber peaks olema ruumi, et seda saaks igast küljest vaadelda. Ei jäänud muud üle kui kriitikaga nõustuda ja käsi laiutada: kompromisse tuleb ju teha, ehk saab tänu sellele lõpuks ometi linnahall korda. Lubati, et saab.

Ootamatult ilmnes, et sellise rahastusskeemi jaoks on tarvis riigiabi luba, mida asuti Euroopa Komisjonilt taotlema 2017. aastal. Komisjoni toetav otsus tuli 2021. aasta kevadel, 40 miljonit oli toona olemas riigieelarve strateegias ja linnahalli rekonstrueerimisplaanidega edasiminekut kinnitas esialgu ka linnapea Mihhail Kõlvart.² Mis vahepeal juhtus ja kuhu need kümned miljonid eelarveridadelt kadusid – kes teab. Nüüd, kaks aastat hiljem on seesama linnavalitsus sama linnapea juhtimisel välja tulnud ideega kogu planeeritud uushoonestus valmis ehitada, aga see tülikas lagunev mälestis, mis lubati selle hinnaga korda teha, et perspektiivikas mereäärne linna maatükk arendatakse tihedalt ärikinnisvara täis, siiski ära lammutada.

Linnapea küll rõhutas merevisiooni esitlusel korduvalt, et linnahalli saatus on veel lahtine: seda võidakse kas asendada või rekonstrueerida, kuid ta tõi ka välja tõsiasja, et mida aeg edasi, seda ebarealistlikumaks muutub selle laguneva hoone korda tegemine. Aeg tiksub vaieldamatult linnahalli kahjuks, aga kes on seda aega kümneid aastaid tiksutanud kui mitte hoone omanik, Tallinna linnavalitsus?

Jalakäijakeskne roheline avalik ruum

Merevisioonis leidub ka väga häid külgi. Joonised teeb atraktiivseks ilus terviklik tänavate, platside ja rohealade võrgustik, kus on palju ruumi haljastusele, veekogudele, jalakäijatele ja jalgratturitele. Autosid on näha väga vähe, olemasolevad suured autoteed, sh Mere pst, Põhja pst, Sadama tänav, on ääristatud kahe- ja kolmerealiste alleedega ja joonistelt jääb mulje, et autode sõiduridu on seal võrreldes praegusega tublisti vähendatud.

Merevisioonis on likvideeritud praegune liiklusrägastik Mere ja Põhja puiestee vahel, autotee on koondatud bastionaalvööndi välisperimeetrisse ning vabanevasse ruumi kavandatud rohkelt haljastust, kõnni- ja rattateid, mis on kindlasti väga vajalik samm Tallinna vanalinna/kesklinna ja mereääre/reisisadama jalakäijasõbralikuks sidumiseks. Puud võivad ju olla või mitte olla, aga kui vanalinnast sadama poole liikumiseks on vaja ületada vähemalt kümme autorida ja oodata kolme foori taga, on teekond kõike muud kui kiire ja meeldiv.

Vanalinna ümbritseva ringja pargiruumi ja glassiipuiestee taastamise ideed kandis juba Tallinna peatänava konkursi võidutöö „Kevad linnas“ (Kavakava arhitektid ja OÜ Linnalahendused, 2016). Tallinna linnaplaneerijad on selle liiklusrägastiku lahti harutanud 2018. aastal Skoone struktuurplaanis, samuti EKA arhitektuuri õppejõud-tudengid uurimisprojektis „Lõpetamata linn“ (2017–2021). Minagi olen sama korrutanud uuringus „Tallinna vanalinna jätkusuutlik areng ja eksponeerimine“. Hea meel oli näha korduvalt läbi mõeldud ja joonistatud muudatust linnaruumis suurel ekraanil – kas see tähendab, et kava saab viimaks ellu viidud?

Esitlusel rõhutati, et merevisioonis visualiseeritu on eelkõige „väärtused ja suunad“, mille abil võib edasi diskuteerida ja linna kujundada. Kui peamised väärtused ja suunad on jalakäijasõbralikkus ja rohelisus, nagu joonistelt paistab, siis loodan, et visiooni hakatakse ellu viima just selle liiklussõlme lahti harutamisest, laiade tänavate ruumi ümber jaotamisest ja nende lopsakate alleedega palistamisest – sellele ei jää ette ükski (kaitsealune) hoone ega eraomaniku krunt, pole tarvis aastatepikkusi detailplaneerimisprotsesse ega midagi. Laske käia!

Merevisiooniga kavandatud bastionaalvööndit mere poole pikendav uus tiigikesega park praeguse Circle K bensiinijaama alal on ka tore idee, kuid selle teostamine väga keerukas. Tegu on eraomandis ärimaa krundiga, kuhu linn planeeris aastatel 2007–2013 uut raekoda. Suurejoonelise raekoja ehitamiseks pidi toimuma bensiinijaama omanikuga maadevahetus, arhitektuurivõistlusele ja projekteerimisele kulutati aastaid ja miljoneid eurosid, aga lõpuks kokkuleppeni ei jõutudki ja bensiinijaam seisab krundil tänini. Kui seda krunti ei suudetud linna kätte saada raekoja ehitamiseks, mille jaoks oli korralik eelarve olemas, kas nüüd on tõesti võimalik see kallis ärimaa välja osta tiigikese rajamiseks? Ehk leidub Tallinna kesklinnas – ja isegi merevisioonialal – sellest eraomandis ja üleni asfalteeritud platsist väiksema vaeva ja kuluga rohealadeks-tiikideks tehtavaid alasid?

Eesti arhitektuuri superstaari renoveerimine

Merevisiooni kõige puudulikum osa on muidugi linnahalli puudumine. Selle asemele on joonistatud nn uus linnahall, väiksema mahuga kontserdi- ja konverentsikeskus mere ääres. Uue mereäärse ooperiteatriga, mis lahendaks Estonia ruumimured, tegu ei ole. Visuaalne sarnasus Oslo ooperiteatriga on juhuslik ja ega see praegune visuali­seering polegi veel hoone kavandatav vorm – see selguks alles pärast detailplaneeringut, arhitektuurivõistlust ja projekteerimist, nagu ikka.

Arvestades, et praegune linnahall on tõeline arhitektuuristaar (pärast valmimist auhinnatud nii Nõukogude Liidu siseselt kui ka rahvusvaheliselt, Eesti kõige kiiremini valmimisjärgselt mälestiseks tunnistatud hoone, üks viimastel aastatel ekskursioonidega enim külastatud maju hoolimata sellest, et seal mitte midagi ei toimu), on tõenäosus suur, et nn uus linnahall oleks olemasolevast arhitektuurselt lahjem ehitis.

Arhitektuurikeskus on korraldanud sinna ekskursioone juba rohkem kui kolm aastat järjest, iga nädal mitu nii eesti, vene kui inglise keeles. Olen ka ise neid ekskursioone läbi viinud kümnete kaupa. Kui palju on Eestis maju, mille vaatamiseks on võimalik välja müüa nädalavahetuse jooksul üheksa eestikeelset ekskursiooni, ja nii mitu aastat järjest? Seejuures ei ole majas näidata ega teha mitte midagi peale maja enda vaatamise – ei ühtegi atraktsiooni, kunstiteost ega ostlemisvõimalustki. Siiski olen näinud, et külastajatele avaldab see hoone väga sügavat muljet: koridorist avarale lavale jõudes on valjusti ahhetamine täiesti tavapärane reaktsioon. Sellist reaktsiooni pole ma külastajatelt kuulnud ei Toompea vaateplatvormidel ega Raekoja platsil, kus samuti on mõningaid tuure tehtud. Linnahall on meil üks äärmiselt haruldane ja priske tuvi peos, asemele visioneeritud kontserdimaja on selle kõrval vaid varblane katusel.

Üks viimaseid suuri üritusi linnahallis oli saate „Eesti otsib superstaari“ 2009. aasta finaal. Tol aastal oli veel võimalik üle 4000 istekohaga saal publikuga täita ja teha seal populaarse telesaate otseülekannet. Meenutuseks – see oli siis, kui võitis Ott Lepland. Samal ajal oli hoone remondivõlg kasvanud suureks ja linnavalitsus otsis juba paar aastat erainvestorit, kes aitaks seda põhjalikumalt renoveerida. 2009. a kevadel teatas toonane linnapea Edgar Savisaar, et linnahalli „kosilaseks“ on leitud USA miljardäri Ronald S. Lauderi suurosalusega ettevõte, millega on linn kohe-kohe valmis lepingu sõlmima.³ Lauderi firmaga ajas linnavalitsus asju kokku vähemalt kaheksa aastat, kuid tulutult. 2015. aastal teatati Ameerika miljardäriga koostöö lõppemisest, Tallinna linnavolikogu võttis vastu otsuse linnahall renoveerida ja juba 2016. aastal teatati, et on kinnitatud linnahalli rekonstrueerimise kava, mille kohaselt avatakse hoone uuesti 2019. aastal.⁴ Seejärel algaski kibekiire detailplaneeringu koostamine, leiti võimalus rahastada ehitustöid koostöös riigiga ja jäädi 2021. aastani toppama riigiabi loa taha. Paralleelselt otsiti siiski ka võimalusi kaasata uus erainvestor – 2020. aastal teatati, et linnahall tehakse korda koostöös Tallinki ja Infortariga. 2023. aastaks on seegi plaan maha maetud, kuna Tallinkil õnnestus saada Tallinna Sadamalt soodsamad sadamatasud ja oma sadama rajamine linnahalli juurde ei ole ettevõttele enam vajalik.⁵ Plaan rajada uue sadama ligipääsuks maa-alune tunnel alates Ahtri tänavast linnahalli ja mitme teise ehitise alt läbi kõlas niikuinii ulmelisena, aga mis sest enam.

Nüüdseks oleme olukorras, kus sama omanik on hoidnud mälestist kasutuseta neliteist aastat, leides ja kaotades investeeringupartnereid lähemalt ja kaugemalt. Kas see, kui omanikul pole koostöö äripartneritega edenenud, peaks olema alus mälestise lammutamiseks?

Meenub aastatepikkune jant Kopli liinidega, kus linn üritas samamoodi leida partnerit, kes aitaks amortiseerunud hoonestuse korda teha seda päriselt enda omandisse saamata. Samamoodi nimetati „süüdlastena“ küll muinsuskaitse piiranguid (kuigi valdav enamik Kopli liinide hoonestusest ei ole muinsuskaitse all), küll hoonete väga halba seisukorda. Arendustegevus läks edukalt käima alles siis, kui kogu ala eraettevõttele maha müüdi. Kui koostööskeemid eraettevõtetega ei taha sujuda, siis ehk peaks ka linnahalli ja selle lähiala arenduskruntide puhul kaaluma selget omandi müüki koos tähtaegse investeerimiskohustusega linnahalli hoonesse? Tänavad ja haljasalad jääksid muidugi linnale, nende kaudu saab edukalt ellu viia merevisiooni peamise väärtuse – jalakäijasõbraliku ja rohelise avaliku ruumi.

Linnahallis käies meenub alati ka Saare KEK, linnahalli kaasaegne hoone, mis samuti mitukümmend aastat kasutuseta lagunes. Ka 1982. aastal valminud Saare KEKil oli lekkiv lamekatus, Nõukogude aja kvaliteediga plokkidest laotud seinad ja avarate fuajeedega ruumiplaneering. Isegi siseviimistlus on sarnane: peamiselt terratsoplaatidega kaetud põrandad ja täpselt samasugused metallist ripplaed nagu linnahallis – räägitakse, et linnahalli ehituselt üle jäänud (või kõrvale pandud) materjale olevatki Saare KEKi ehitusel kasutatud. 2017. aastal, kui käisin Saare KEKi hoones muinsuskaitseametnikuna, avanes hoones äärmiselt trööstitu pilt: põrandatel lirtsus vihmavesi ja kasvas paks sammal nagu metsa all, kõik värvitud pinnad koorusid ja hallitasid, ei paistnud ühtegi ruumi ega pinda, mille kohta oleks saanud öelda „rahuldavas seisus“. Linnahall on sellega võrreldes veel praegugi päris heas korras.

Kuressaare hiiglaslikus linnaäärses hoones tekkis küll kõhklus, et ei tea, kas seda maja enam annab päästa, kahtlane, kas on mõtetki. Aga siiski tuli uus omanik, üks Elvast pärit kange naine ja korrastas hoone Kena Elu Keskusena, mis näeb välja igati kena ja näib, et toimib ka kenasti. Majas on kontorid ja hulk teenusepakkujaid, põgenemistuba, muuseum, õppeköök, toimuvad kontserdid, sünnipäevad ja kõikvõimalikud muud üritused. Ootamatul kombel osutusid nii koorunud värviga ripplaed kui aastakümneid vihmavett saanud terratso- ja parkettpõrandad täiesti restaureeritavaks, interjöörid on säilitatud ja korrastatud suures osas autentsena. Kes tänapäeval selles helevalges – sama valges ja õhulises nagu uushooned Tallinna merevisiooni piltidel – ja avaras hoones kontserdil või juuksuri juures käib, ei oska aimatagi, millises seisus see hoone veel mõned aastad tagasi oli.

Tõsi, linnahall on Saare KEKist palju suurem hoone, aga see on ka võrreldamatult parema koha peal Tallinna kesklinnas sadama ja vanalinna külje all, arhitektuurselt veelgi huvipakkuvam ning üldse mitte nii halvas seisus nagu Saare KEK ja nii mõnedki teised hooned, mida on edukalt korda teinud Tallinna linnast palju ahtamate vahenditega omanikud.

Merevisiooni tutvustusel rõhutati, et see on alles avalike diskussioonide alustamiseks, kas sellises suunas üldse võib mõelda. Vastan siis omalt poolt: kõige puhul, mis puudutab linna avaliku ruumi arendamist terviklikult, roheliselt ja jalakäijasõbralikult, tuleb mitte ainult mõelda, vaid ka tegutseda. Linnahalli kohta võib ju mõlgutada igasuguseid lennukaid mõtteid maa-alustest tunnelitest ja Ameerika miljardäridest, aga tulemusteni jõudmiseks soovitan minna nt Saare KEKi omaniku juurde konsultatsioonile, kuidas toimida ühe väärtusliku hoone heaperemeheliku omanikuna, kes ei otsi vabandusi ega utoopilisi arendusskeeme, vaid leiab võimalused vajalikud tööd hoone korrastamiseks kas või jupikaupa ära teha.

1 Valitsus plaanib linnahalli renoveerimiseks eraldada 40 miljonit eurot. – Delfi 22. IV 2017.

2 Tanel Saarmann, Uus lehekülg keeratud. Tallinna linn sai kaua oodatud riigiabi loa Linnahalli osas. Tallinki juht nendib, et nemad ei pruugi paadis olla. – Delfi 4. V 2021.

3 Tallinn pakub Linnahalli USA miljardär Ronald S. Lauderi firmale. Kinnisvarauudised.ee 8. IV 2009.

4 Tallinna Linnavolikogu kinnitas Linnahalli rekonstrueerimise kava. Pealinn 5. V 2016.

5 Tallink mattis Linnahalli sadama plaani maha. Äripäev 14. VI 2023.